„Meie igapäevane toimetuse koosolek toimub täna uutmoodi!“ teatas toimetaja Kairi meelalt, kui ta hommikul KesKus’i uksest sisse marssis. Ma tõstsin laua alt oma elegantse ja kauni koerapea, et vaadata, kas meie Saaremaa piigal on lisaks kevadisele aktiivsusele ka uus soeng või vähemalt värske küünelakk. Ei olnud. Siiski tärkas minus tagasihoidlik lootus, et me korraldame uuendusliku […]

Et kõik, armas lugeja, ausalt ära rääkida, siis täna juhtus nii, et jäin tööle hiljaks. Mul oli selleks ka igati loomalik põhjendus: mulle tuli hommikul külla uuringufirma küsitleja ja tahtis teada minu arvamust väga erinevate asjade kohta. Kuna ma läksin talle ukse peale vastu, lugemisprillid ees ja Schopenhaueri „Elutarkus“ kaenlas, siis ta ei saanudki pihta, […]

Ega koera elu ole kerge, vähemalt siin toimetuses mitte. Inimesed justnagu üldse ei mõtle. Võin seda kindlat öelda juba tööalaste tähelepanekute kohaselt – kui varastan võrgust kartulit või ajan lollide rõõmuks veidi palli taga, et nende tähelepanu lauallebavalt Serrano singilt kõrvale juhtida – vaatan mõnikord ka silmanurgast telekat. Ja siis vajub mokk töllakile. Laulavad. Kogu […]

Veebruari alguses, täpsemalt teisel veebruaril, kui ma hommikul KesKus’i toimetusse jõudsin, hakkas järsku juhtuma. Minu head kolleegid olid end juba kohale lohistanud ja kenasti üles rivistanud. Eriti üllatas mind sellega meie peatoimetaja Juku-Kalle, kes tavaliselt ärkab alles lõuna ajal! (Aga noh, tõenäoline on ka võimalus, et ta polnud veel magama läinudki.) Kolleegid tõmbasid kopsud õhku […]

KesKus’i toimetuse nurka oli mulle üllatuseks ja õrrituseks siginenud kusepuu – kuigi see on okkaline ja jalga tõsta selle ääres ebamugav, siis käib küll, kui paremat pole. Läksingi siis seda nuusutama, et oma koeraasi puu najal ära toimetada, kui ilmus välja meie hirmuäratav fuuria – toimetaja Kairi – ja nüpeldas mind halastamatult poole põie pealt […]

Täna enne toimetuse koosolekut käisime KesKus’i seltskonnaga jalutamas: kogu toimetuserahvas ilusti tiira-taara tuules kõikumas ja mina paela otsas tilbendamas. Jalutamine mulle meeldib – meile, koertele on see nagu käiks peldikus ja samal ajal vaataks „Aktuaalset kaamerat“. Juhtus aga selline lugu, et toimetaja Tiina, kes minu paela teises otsas kõikus, jäi puudel sügisvärve imetlema, kaotas valvsuse […]

Koeral on närviline periood, sest sügisel kipuvad inimesed tiba ogaraks minema. Selle asemel, et koduloomadega jalutada või niisama tasakesi nurgas püsida, oleks kogu aeg nagu mingi täiskuu ja jooksuaeg korraga. Minu liigikaaslaste kohta on seda igal aastal korduvat eluetappi väga edukalt kirjeldanud Ülo Tuulik, kuulsin, kuidas ükskord Juku-Kalle seda tukkuvale toimetusele ette luges. Seal jutus […]

Suvine koerailm on läbi saanud ja alanud on sügisene veelgi rõvedam koerailm. Milline imeline vaheldus – vihm on muutunud märksa märjemaks ja tuul veelgi külmemaks. September ongi lõpuks kohal ja optimistlikud vanemad on saatnud oma seelikukestes ja põlvikutes lapsukesed, gladioolid käes, võitlema nii tuule, kopsupõletiku kui ka kurja emakeeleõpetajaga. Kõik ajavad taga tarkust. Mina aga […]

Tähelepaneliku elukana olen küllaltki kursis, mis toimub nii inimeste kui ka koerte maailmas, kui oled sündinud koeraks Eestis. Tavaline maitsev kont, tükk juustu või toored kartulid, mida toimetuse alumisest köögisahtlist alati varastan, kui kaader tähele ei pane, tunduvad muidu täiesti normaalsetele inimestele ühtäkki suvalise mõttetusena. Seeasemel, et saada aru emakese looduse armuandide mõttekusest ning igikestvusest, […]

Paljud elusolendid saavad targemaks vaid juhuse tõttu, enamasti leiab see aset siis, kui nende tee ristub hea õpetaja või arvestatava koeratreeneriga. Mind pole eriti viitsinud keegi istuma ega lamama õpetada, konti otsida ning haukuda ma ka ei viitsi – välja arvatud neil puhkudel, kui toimetusse tuleb varajastel hommikutundidel, kella kahe paiku päeval, peatoimetaja Juku-Kalle, kellel […]