Täna oli mul jälle kord tunne, et meie omad siin toimetuses on kõik korralikult nupust nikastanud. Tulin õuest paduvihma ja räpa käest, raputasin ennast korralikult toimetaja Kairi hülgenahksete sukakate kohal ning nühkisin siis selja toimetaja Tiina nagis rippuva Chaneli kostüümi vastu põhjalikult kuivaks, hüppasin diivanile peenele padjale, peeretasin ning hakkasin haisema. Mitte keegi ei teinud […]

„Kõik, kõik on uus – septembrikuus,“ ütleb laulusalm. KesKus’i toimetuses läks aga kõik vanaviisi. Mina kükitasin ustava kultuurikoerana koosolekulaua all ja närisin küüsi, toimetajad Tiina ja Kairi võrdlesid oma päevituse intensiivsust, kahvatu peatoimetaja Juku-Kalle kohmitses midagi külmkapi juures ning väljaandja Marek istus laua otsas ja vaatas lakke. Just oli toimunud maailmapilti muutev etteaste: „Me vajame […]

Tavaliselt on toimetuses kellelgi kogu aeg midagi kadunud. Peatoimetaja Juku-Kalle ei leia üles 20 aastat tagasi tehtud (ja veel paberile trükitud, on ikka maha jäänud ajast!) fotosid, Marekil on kadunud portfell või peen pederoheline tuhvel, Tiina otsib nagu segane korgitseri või lillega kübarat, Kairil on üldse kõik kogu aeg kadunud. Oma kohutavat rämpsu jätavad siia […]

„Meie igapäevane toimetuse koosolek toimub täna uutmoodi!“ teatas toimetaja Kairi meelalt, kui ta hommikul KesKus’i uksest sisse marssis. Ma tõstsin laua alt oma elegantse ja kauni koerapea, et vaadata, kas meie Saaremaa piigal on lisaks kevadisele aktiivsusele ka uus soeng või vähemalt värske küünelakk. Ei olnud. Siiski tärkas minus tagasihoidlik lootus, et me korraldame uuendusliku […]

Et kõik, armas lugeja, ausalt ära rääkida, siis täna juhtus nii, et jäin tööle hiljaks. Mul oli selleks ka igati loomalik põhjendus: mulle tuli hommikul külla uuringufirma küsitleja ja tahtis teada minu arvamust väga erinevate asjade kohta. Kuna ma läksin talle ukse peale vastu, lugemisprillid ees ja Schopenhaueri „Elutarkus“ kaenlas, siis ta ei saanudki pihta, […]

Ega koera elu ole kerge, vähemalt siin toimetuses mitte. Inimesed justnagu üldse ei mõtle. Võin seda kindlat öelda juba tööalaste tähelepanekute kohaselt – kui varastan võrgust kartulit või ajan lollide rõõmuks veidi palli taga, et nende tähelepanu lauallebavalt Serrano singilt kõrvale juhtida – vaatan mõnikord ka silmanurgast telekat. Ja siis vajub mokk töllakile. Laulavad. Kogu […]

Veebruari alguses, täpsemalt teisel veebruaril, kui ma hommikul KesKus’i toimetusse jõudsin, hakkas järsku juhtuma. Minu head kolleegid olid end juba kohale lohistanud ja kenasti üles rivistanud. Eriti üllatas mind sellega meie peatoimetaja Juku-Kalle, kes tavaliselt ärkab alles lõuna ajal! (Aga noh, tõenäoline on ka võimalus, et ta polnud veel magama läinudki.) Kolleegid tõmbasid kopsud õhku […]

KesKus’i toimetuse nurka oli mulle üllatuseks ja õrrituseks siginenud kusepuu – kuigi see on okkaline ja jalga tõsta selle ääres ebamugav, siis käib küll, kui paremat pole. Läksingi siis seda nuusutama, et oma koeraasi puu najal ära toimetada, kui ilmus välja meie hirmuäratav fuuria – toimetaja Kairi – ja nüpeldas mind halastamatult poole põie pealt […]

Täna enne toimetuse koosolekut käisime KesKus’i seltskonnaga jalutamas: kogu toimetuserahvas ilusti tiira-taara tuules kõikumas ja mina paela otsas tilbendamas. Jalutamine mulle meeldib – meile, koertele on see nagu käiks peldikus ja samal ajal vaataks „Aktuaalset kaamerat“. Juhtus aga selline lugu, et toimetaja Tiina, kes minu paela teises otsas kõikus, jäi puudel sügisvärve imetlema, kaotas valvsuse […]

Koeral on närviline periood, sest sügisel kipuvad inimesed tiba ogaraks minema. Selle asemel, et koduloomadega jalutada või niisama tasakesi nurgas püsida, oleks kogu aeg nagu mingi täiskuu ja jooksuaeg korraga. Minu liigikaaslaste kohta on seda igal aastal korduvat eluetappi väga edukalt kirjeldanud Ülo Tuulik, kuulsin, kuidas ükskord Juku-Kalle seda tukkuvale toimetusele ette luges. Seal jutus […]