Ega koera elu ole kerge, vähemalt siin toimetuses mitte. Inimesed justnagu üldse ei mõtle. Võin seda kindlat öelda juba tööalaste tähelepanekute kohaselt – kui varastan võrgust kartulit või ajan lollide rõõmuks veidi palli taga, et nende tähelepanu lauallebavalt Serrano singilt kõrvale juhtida – vaatan mõnikord ka silmanurgast telekat. Ja siis vajub mokk töllakile. Laulavad. Kogu aeg laulavad, nagu seestunud oleks. Iga päevaga aina rohkem.
Mis nali sellega on? Muuseas, iga normaalne koer tahab kaasa laulda, kui inimesed juba kord röögivad, aga seda ei lasta, kus sa sellega. Väga meeleolukas võistlus oli väheke aega tagasi, Eesti Laul, lausa kutsus inguma, joiguma ja ühes kiunuma, nii et lagi väriseb, aga kus siis kukuti koera peale röökima! Et olgu ma vait, ma segavat. Ole sa lahke, nemad tohivad, mina mitte.
Tõsi, meil toimetuses õnneks ei laulda, aga siin on nad muudmoodi jobud. Võtame otsast peale, ütleme, näiteks Mareki. Mina ju pole sel aastal õues käinudki, kogu aeg on nii rõvedalt külm, et polnud mõtteski. Viigu Marek mind autoga jalutama. Ja mis tal üle jääb, kui ta pahandusi ei taha! Nutab ja viib. Aga see töll oli kallanud auto paaki mingit erilist diislit, see külmus muidugi ära ja kuna ta ise ka jalgsi liikuda ei oska, istume siin ilmselt maikuuni. Absoluutselt mingit taipu ei aimu.
Muuseas, Juku-Kalle, kes ei julge autosse üldse istuda, kelgutab ringi ja räägib ühele Andres Tarandi kliimaraamatule toetudes, et edaspidi läheb täitsa pekki. Ükspäev just selgitas 16. sajandit näiteks tuues, et lähenemas on väike jääaeg ning me Marekiga peaks valmistuma ka juunikuiseks lumeks ja liikumispausideks. Ma küll ei tea, kes on Tarand, aga mõelda ta ei oska, sest juunikuu on ette nähtud pargis ringilippamiseks ja teiste koertega informatsiooni vahetamiseks, kuna külmal talvel on paljude sõprade tagumikud üle nuusutamata ning värske kirjanduse janu tohutu.
Kairit auto ei huvita, temal põhiasi, et jaksaks pärast paari mulliveini trenni roomata ja asuda liigseid kaloreid välja pleegitama. No mis mõte sellel on? Algul neid juurde teha, lobiseda, muudkui valada, närida küpsist, lobiseda ja valada uuesti – ja siis minna kohe mingisse ühiskondlikusse asutusse, tõmmata selga maitsva higi järgi lõhnavad dressid ja kukkuda maha võtma? Täiesti mõttetu.
Juku-Kalle omakorda vedeleb põrandal ja loeb, loeb ja loeb, vahepeal koogutab külmkapi kallal nagu palvetav moslem ja solistab midagi morsikannu. Rüüpab. Tema telefon aga heliseb ja heliseb. Siis korraga ta röögatab ja lööb telefoni morsikannuga puruks. No mis mõte on telefonil üldse, kui sa ta sodiks peksad? Keera hääletu peale, jobu.
Tiina jälle, vaatan, korraldab konverentse, ei tea, mis sellega on. Kaua aega mõtlesin, et tüdruk on arg ja ei julge poolele maailmale niisama helistada, et tulge külla ja võtke midagi kaasa, kuna kapp on Ukraina salat täis. Vist on aga mingi muu kamm, konverentse muudkui pudeneb, väga tihti on teisi viimasel ajal. Ja kõiki neid ühendab üks ja seesama rumalus. Kujutage ette, igaüks neist algab juba kell 9 hommikul, siis tuleb lõunavaheaeg ja siis läheb kell 14.00 konverents edasi. Kas ta loll on või? Mis kasu on konverentsist kell 9, kui nutikamad osalejad laekuvad niikuinii alles lõunapausiks, mugivad saia, söövad praadi ja lonksavad kohvi, siis vaatavad moe pärast kella neljani poolt paneeli, et oleks kindel põhjus mitte tööle tagasi minna.
Meil, koertel, käib asi teistmoodi ja ausalt öeldes palju individuaalsemalt – sellist lolli karjaelu ja läbimõtlematust ma näiteks tuua esmapilgul ei oskagi. Pole mina näinud, et mõni meist laseb ära külmuda maitsval lihal, lõhub ära külmkapi, mis käepärast süüa annab, läheb täis kõhuga jooksma või haugub koos 35 muu koeraga puu all sama kassi.
Kõige vahvam on aga, et kõik inimesed paistavad sealjuures üksteise peale solvunud olevat! See on lahe. Mossitavad, kraaksuvad, kirjutavad sõimukirju, halavad vastustes, annavad intervjuusid, halavad uuesti, nõuavad tõde ja õigust, karjuvad ning räägivad, et niimoodi enam edasi ei saa.
Täitsa haige värk, kui totter suhtlemisviis.
Nuusuta parem lihtsalt kaaslase perset ja lippa edasi. Mis see sinu asi on, mis teine teeb!
