TEGELIKKUS ON IGAST KIRJANDUSEST HULLEM: Jelena Skulskaja küsimustele vastab Venemaa kõige kuulsam kirjanik Vladimir Sorokin, kes astub üles mai lõpul toimuval kirjandusfestivalil HeadRead.  Kui Charlie Chaplinil paluti esitada tüüpilist koomikut, läks ta naeratades sirmi taha ja väljus sealt mõne aja pärast täiesti teistsugusena: kurb, sünge ja tähelepanelik. Te olete oma tekstides täiesti kartmatu, ajate tegelike […]

UNUSTATUD RAAMAT: Saaremaalt mandrile ujunud endine miilitsatöötaja ja reformierakondlaseks hakanud Kalle Laanet pajatab teisest Kallest. Sellest, kelleks ta lapsepõlves saada tahtis. Muidugi on tegu detektiiv Kalle Blomkvistiga. Meri on mustriline, iseäranis just vaikse ilmaga, väikse tuulega. Mustrid vahetuvad kiiresti, ei jõua jälgidagi. Kui meri on jääs ja öösel on tuisku teinud, siis on mustrid rahulikumad, […]

KUIDAS SÕITA BUSSIGA: Ühe loo rääkimisvõimalusi erinevatel viisidel. Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits ja Toomas Täht võtsid ette prantsuse kirjaniku Raymond Queneau (1903–1976) raamatu „Stiiliharjutused“ ning käänasid selle otsaga Eestisse. Sündisid lavastus ning raamat. Kaus toob näiteks lihtsa tegevuse – bussisõidu – ning näitab stiilivõimalused kätte. Raadio Öölastead (Plaadikrabina saatel, salmereegilikult) Kallid lapsed, räägin […]

ABSOLUUTNE KÖÖK JA VÄIKE SUITS: Juku-Kalle Raid lehitseb koos P. I. Filimonoviga tema raamatut „Hariton Naganovi surm ja ajatus“, mis räägib kohalike vene (pseudo)haritlaste ja (pseudo)intelligentsi elust tormilistel 1990-ndatel. Filimonov seletab nii raamatus kui ka alljärgnevas vestluses, mida mõtlesid, arvasid ja kuidas elasid noored venkud 1990. aastate Eestis. Vestlus toimus eesti keeles. Tagasivaated 1990-ndatesse on praegu in. […]

PIIBLI JÄRGI TEINE RAAMAT: Peeter Volkonski pajatab, miks tõlkis ta ära armeenia munga Nareki Grigori nutulaulud, pühakirja järgi armeenlaste jaoks olulisima teose. „Minu esmatutvus Nareki Grigoriga, X sajandi mungaga, keda on nimetatud armeenia esimeseks tõeliseks poeediks, sai alguse täpselt nelikümmend aastat tagasi, 1977. aastal, kui tegime koos helilooja ja muusikateadlase Leo Normetiga tollases Stereoraadios saatesarja […]

 ÕUN POOLA PARADIISIST: Edmund Burke’i selts andis välja Leszek Kołakowski raamatu „Naeruvääristatud Jeesus“. Leszek Kołakowski oli kummaline mees – inimene, kes alustas marksismist, ent lõpetas sellest võimalikult kaugel. Kołakowski tõlkija Hendrik Lindepuu tutvustab olulist poola mõtlejat. Vastumeelsus klerikaalse Poola vastu tõukas noore Kołakowski marksismi rüppe ja 1945. aastal astus ta Poola Töölisparteisse (ehk siis kommunistlikusse […]

ENAMUSE RAHULOLU JA VABADUS: Õiguskantsler ja professor Ülle Madise sirvib Eduard Laamani 1933. aasta teost, mis tutvustab meile toonaseid erakondi. Kummalisel kombel on demokraatia kõige parem vahend demokraatiast vabanemiseks. Ning seda saab kasutada küllaltki märkamatult. Selle bukleti esikaant ehivad tollaste tipp-poliitikute portreefotod. Seade pole juhuslik: esimesena langeb pilk Konstantin Pätsile, siis uhkes mundris Johan Laidonerile. […]

UNUSTATUD RAAMAT: President Kersti Kaljulaid lappab nõukogude noorukitele ehitatud propagandateost „Sinepiparadiisi lapsed“ ning tuletab meelde, kuidas see raamat pani teda kunagi sunnismaisuse üle mõtisklema. Selleks, et olla seda raamatut üldse kunagi lugenud, peaks tüüpiliselt olema sündinud hiljemalt aastal 1942. Lasteraamat, erakordselt halb lasteraamat. Jossif Stalin oli veel enam-vähem täie tervise juures, kui see eesti keeles […]

KOHTUMINE ISEENDAGA: Mida sa teeks, kui näeks iseennast paarikümne aasta tagant? KesKus’i ajamasin on teinud eksperimendi nii Jan Kausi, Asko Künnapi kui ka Raoul Kurvitzaga. Sel korral kukkus masinasse Eesti kirjanik Vahur (18) Afanasjev (38), kes lennutas lettidele just oma uue, Peipsiveere elust kõneleva saaga „Serafima ja Bogdan“. Noor Vahur (18) hiilib tuppa ja näeb […]

VIIBE JÄRELE JA ETTE: Ene Mihkelsoni (1944–2017) romaanid, peamiselt „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“, on saatnud mind juba kümme aastat, seega võin ilma liialduseta öelda, et Ene Mihkelsoni looming on mitte üksnes kujundanud minust iseseisva eesti ja saksa kirjanduse uurija, vaid ka väga sügavalt vorminud minu isiksust ja mõtlemisviisi, ütleb kirjandusteadlane Aija Sakova Ene mälestusele mõeldes. […]