HIRM SEISAB SINU SISEUKSE TAGA: Jelena Skulskaja alustab uut lugudesarja – hirmust kirjanduses. Ja alustab lõpust, 25. osast, ning jõuab iga korraga hirmule järjest lähemale. Sarja nimi on parafraas Hasso Krulli luuletusest “Surm seisab sinu siseukse taga”, mille laulis kuulsaks Kojamehe bänd Kulo.
Ma alustan lõpust, õigemini – algusest. Pärast seda, kui ilmus minu lapsepõlveromaan “Marmorluik”, hakkasid mulle kirjutama ja helistama erinevad inimesed, soovides rääkida oma lapsepõlvest, mille õudusest nad said aru alles täiskasvanuna, kuid isegi siis ei suutnud nad täpselt kirjeldada, mis neid (alateadlikult) kogu elu piinas. Ma ei hakka mainima nende nimesid, kes minuga avameelselt jutlesid; mõnda neist tunnete väga hästi, teistega olete ehk lihtsalt meie väikelinna tänavatel kohtunud, ilma et nad teie tähelepanu oleks äratanud.
Tüdruk naela otsas
Sirje (nimetagem teda nii) kasvas üles väikeses külas. Ranged vanemad, vanem vend; kord ootasid nad jõule ning sõitsid reega kirikusse, mis asus suuremas külas ja kuhu jõudmine võttis mitu tundi; nad tapsid sea – lapsed tunglesid ümberringi ja lausa armastasid seda pilti, nad ei kartnud – ja siis pidutsesid.
Tüdruk oli vanema venna hoole all, sel ajal kui vanemad põllul töötasid. Ta kasvas suureks, kolis Tallinnasse, sai oma pere ja kui ta oli juba neljakümnendates eluaastates, katkestas äkki, ilma nähtava põhjuseta, kõik suhted oma vanema vennaga.
Vestluses ütles ta, et minu ülestunnistuse tekitatud emotsionaalne vapustus pani teda meenutama pilti, mille ta oli aastaid tagasi oma mõtetest välja lülitanud ja mida keeldus mäletamast. Ta oli umbes nelja-aastane, kui tema vanem vend viis ta paksu metsa ja jättis sinna maha – ning jooksis ise koju. Vend oli kindel, et õeke ise ei pääse kunagi metsast välja ega jõua koju tagasi – ning vend jääb maja ainsaks ja seega lemmiklapseks. Kuid tüdruk leidis tagasitee. Siis tegi vend ettepaneku mängida nukuteatrit ja seletas, et nukud tuleb kõigepealt naelade otsa riputada, kust näitlejad neid maha võtavad ja liigutama hakkavad. Sirje oli nõus. Siis haaras vend temast kinni ja riputas ta tõesti majaseinast väljaulatuva naela otsa; ta rippus paar tundi roostes naelal; kui vanemad koju jõudsid, kutsusid nad kiirabi, ta oli kaua aega haige, kuid sai päästetud. Ja unustas. Ja arvas kaua aega, et ta armastab oma venda ja et vend armastab teda. Ja et tal oli õnnelik lapsepõlv. Ainult et ta ei ole ikka veel nõus metsa minema…
Valge hobune kitsas toas
Juhan Viidingul on imeline proosaluuletus hirmust – “Mälestus 1954. aastast”. Juhan oli kuueaastane ja sõitis koos isaga maale; ühel hetkel märkas isa, et ta oli unustanud oma prillid sinna, kus nad olid peatunud einestamiseks – ta pidi prillide järele tagasi minema ja väike Juhan teda ootama.
“Mõnikümmend minutit pärast isa lahkumist hakkasin nagu muuseas hüüdma: “Isa, kas sa leidsid prillid üles, isa, kas sa leidsid prillid üles, isa, kas sa leidsid prillid kätte?” Iga “Isa, kas sa leidsid prillid üles?” järel pidasin ma vahet – keegi ei vastanud. Igal pool kahises, päev oli nagu kahekordne. Seda kohta, kuhu me pidime minema, ei teadnud ma ka. Aga nüüd, kui järele mõtelda, on üsna selge, et nii mõnessegi oma noorpõlveluuletusse, kus loodustunnetust vähegi sees, olen leidnud võrdlusi ja pilte just sealt, kuhu me tookord läksime ja kus ma hiljemgi olen üksi ja Sinuga palju kordi käinud.”
Üks kuulus skulptor rääkis kord, et üks tema tugevamaid lapsepõlvemuljeid oli nägemus tohutust valgest hobusest, kes on suletud kitsasse pimedasse ruumi. Ta oli alles kolmeaastane, kuid juba siis mõistis või tundis ta, et mõte valgest hobusest selles võõras ruumis on talumatu. Ja see hirmutav ja samal ajal hüpnotiseeriv kujutlus selle hetke täpsusest ja paratamatusest kummitas teda aastaid.
Ta sai hiljem teada, et tema ema töötas tol ajal teatris vähetähtsal ametikohal. Mõnikord võttis ta poisi kaasa proovidesse ja etendustele, jättes ta lava taha, nagu teevad sageli vanemad, kelle lapsed kasvavad üles publiku jaoks nähtamatu maailma salapärases hämaruses. Palju, palju aastaid hiljem pöördus skulptor mingi naiivse mõttehetke tõttu teatri arhiivi ja küsis 1952.–1953. aasta etenduste näidendiplakateid ja -kavasid. Ja sai teada, et ühes lavastuses toodi lavale lumivalge hobune, mis lõikas igaveseks tema teadvusesse, segades hullumeelse hirmu hullumeelse rõõmuga.
Näkku kerkiv põrand
Mäletan, kuidas ma esimest korda käisin barakk-puitmajas, koridoris olid põrandaks värvitud pruunid lauad; värv oli ammu maha koorunud, põrandat ei olnud uuesti üle pintseldatud. See oli ahjupragudest välja ronivate tarakanide värv. Ja mina, olin siis üheaastane, kõndisin isale vastu. Ja põrand tõusis justkui üles minu poole, see oli meeletult hirmutav, ma tahtsin neljakäpukile laskuda, roomata, end vastu põrandat suruda, aga ma, nagu köielkõndija tsirkuses, astusin siiski mööda tasast põrandat muudkui ülespoole. Ma olen kogu elu kartnud kõrgust…
Minu vana sõbra, kes sündis 1940. aastal Leningradis, võtsid tema vanemad salaja rindele kaasa. On täiesti võimatu mõista, kuidas nad suutsid kanda tillukest elavat pampu läbi kõigi kontrollpunktide ja kuidas nad suutsid ületada kõikvõimalikke ja -mõeldamatuid takistusi. Seejärel viibisid nad tillukeses majas, ta ei pidanud blokaadi üle elama, vastupidi, ta oli ainus laps, keda ümbritsesid täiskasvanud, ja seetõttu püüdsid kõik anda talle suhkrutükki, šokolaaditahvlit, omatehtud mänguasja.
Ta oli kindel, et on muinasjutuprints, ainuke maailmas – väike ja kõigi poolt armastatud. Ta ei olnud kunagi näinud teisi lapsi ega teadnud, et nad on olemas. Milline oli tema imestus, pettumus, õudus, kui selgus, et ta ei olnudki ainus, ei olnud väljavalitu, ei olnud ainulaadne – ümberringi oli palju lapsi – oli neid, keda armastati, neid, keda mitte eriti, oli neid, kellele kingitusi tehti ja neid, kellele mitte. Muinasjutt sai läbi. Hirm olla kadunud rahva sekka, üksinda teiste hulgas, hirm keskpärasuse suhtes jäi ja kujundas tema elukutse – minu sõbrast sai kirjanik.
Vihane kaisukaru
Seda naist nimetan ma Natašaks. Kui ta jõudis väiksena koju pärast kella kaheksat õhtul, ei avatud talle ust. Tal ei olnud kella, ta oli pisike. Ta mängis hoovis nagu kõik teised lapsed. Ta mäletas õiget kojuminekuaega. Kui mõni teine laps kutsus oma vanemaid maja akendele, päris ta ärevalt kella, kuid siiski ei jõudnud ta alati koju kindlaksmääratud hetkeks. Ja siis pidi ta trepil magama. Mitte oma korrusel, vaid trepil, sest koridoris oli kolme korteri ühine tualett, ja aeg-ajalt kakerdasid välja purjus naabrid, Nataša häiris neid ja nad lükkasid teda jalaga eemale või isegi peksid teda, nii et ta trepile kukkus. Parem oli juba treppidel magada. Perekond oli täiesti heal järjel, kuid Nataša ema oli kindel oma karmi kasvatuse õigsuses.
Ja Nataša mäletab siiani, kuidas trepi mornid astmed, mis lõikasid talle külgedesse, ei lasknud tal magada. Ja talle tundus, et keegi püüab kindlasti otse talle pea peale astuda. Ja tema põsele jääks igaveseks saapajälg.
Kord nägin poissi, kes oli saanud kingituseks suure karu. See oli plüüsist ja väga kallis. Poiss tormas karjudes teise tuppa ja peitis end diivani alla. Karu oli temast pikem ja võis teda rünnata…
Ja üks teine poiss, kes lebas haiglas, armus lahkesse ja osavõtlikusse meditsiiniõesse. Ühel päeval tõusis ta öösel üles, kõndis mööda koridori, avas õdede toa ukse ja nägi pilti, mis teda kohutas: tema lemmikõde, kelle ilme oli moondunud, palvetas hullumeelse, nutetud näoga palavalt, palvetas pisarates, paberikooni ees. Poisi usk jumalasse katkes enne, kui see algas.
Dostojevski piinatud lapsed
Kui ahvatlev oleks võtta Dostojevskilt suvaline lõik, mis kirjeldab laste südantlõhestavaid kannatusi. Vähemalt “Vendadest Karamazovitest”, Ivani ja Aljoša vestlusest kõrtsis. Ivan ütleb: “Siin on aga üks pilt, mis mind väga huvitab. Kujutage ette: väikelaps väriseva ema süles, kes on ümbritsetud ruumi sisenenud türklastest. Nad teevad nalja: nad silitavad last, naeravad, et teda naerma ajada, see õnnestub, laps naerabki. Sel hetkel suunab türklane püstoli tema näost nelja sentimeetri kaugusele. Poiss naerab rõõmsalt, sirutab käed, et püstoli järele haarata, kui äkki vajutab artist otse ta näo ees päästikule ja purustab ta pea. Kunstiline, kas pole? Muide, türklased, öeldakse, armastavad väga magusat.”
Või edasi: “Igas inimeses varitseb muidugi metsaline, vihane metsaline, piinatud ohvri karjumistest meelemürgituse saanud, ahelaist lahti pääsenud ohjeldamatu metsaline, liiderdades hangitud haigustega, podagra, kärbunud maksaga ja nii edasi. Seda vaest viieaastast tüdrukut piinasid ta haritud vanemad kõikvõimalikel viisidel. Nad peksid teda, piitsutasid teda, tagusid jalgadega, teadmata ise, mille eest, muutsid kogu tema keha üheks suureks verevalumiks; lõpuks jõudsid kõrgeima rafineerituseni: külma pakase käes lukustasid nad ta kogu ööks latrisse, ja selle eest, et ta ei palvetanud öösel (nagu võiks viieaastane laps, kes magab oma ingellikku und, veel samal ajal paluda) –, selle eest määrisid nad tema näo kokku ta väljaheidetega ja sundisid teda väljaheiteid õgima, ja see oli tema ema, tema ema, kes sundis teda sööma!
Ja see ema suutis magada, kuuldes öösel jubedasse urkasse lukustatud vaese lapse oigeid! Kas sa saad sellest aru, et väike olend, kes ei suuda veel isegi aru saada, mida temaga tehakse, peksab ennast, kinni panduna, pimedas ja külmas, taob oma pisikese rusikaga oma piinatud rinda ja nutab lakkamatult veriseis pisarais jumala poole; kas sa mõistad seda õudust, mu sõber ja vend, taipad sa, miks see jubedus on nii vajalik ja oluline! Ilma selleta, öeldakse, ei saaks inimene maa peal elada, sest ta ei tunneks head ja kurja. Aga milleks on vaja tajuda selle neetud hea ja kurja vahet, kui see nii palju maksab? Kogu maailma teadmised ei ole väärt ühe jumala poole nutva lapse pisaraid.”
Hirmu nüansid
Kuid asi on selles, et Dostojevski räägib kurjusest, mis lõpeb hulluse, surma või uue kurjusega – kättemaksuga maailmale tema alandamise eest. Aga mina tahan teile jutustada kakskümmend neli lugu, milles õudus ja hirm kasvavad välja täielikust mugavusest, veendumusest, et me elame täisväärtuslikku õiget elu, et meil läheb hästi, ehkki mõnedki teravad hetked hoiavad eksistentsi, et see ei muutuks liiga labaseks ja isegi vulgaarseks.
Lastena ei adu me, et hirm elu ees on tugevam kui hirm surma ees. Hiljuti seletas mulle Juku-Kalle Raid, mis vahe on eesti keeles sõnadel “милый” – armas, ja “дорогой” – kallis.
Vene keeles omab sõna “armas” palju õrnemat, intiimsemat, liigutavamat tähendust, aga sõna “kallis” seevastu viitab sageli ametlikkusele, formaalsusele, eraldatusele, administreeritusele.
Loomulikult on tegemist peente nüansside ja kontekstiga. Nii on see ka hirmu puhul. Inimene võib viisakalt öelda “Ma kardan, et näen teid esimest korda” või täheldada õõvastusega “Te tekitate minus hirmu”. On hirme, mille puhul me kaasa tunneme, mida me mõistame, milles ei kahtle ja millel on nimi – neid kutsutakse paanikahoogudeks. Ma arvan, et neid kõiki põhjustab “õnnelik lapsepõlv”. Lapsepõlv on kõige õnnetum periood inimese elus, kui kõik, mis juhtub – juhtub esimest korda ja seetõttu peetakse seda normaalseks ja paratamatuks.
Traditsiooniline kokkutulek
Ma ei tahtnud selles lugudesarja käesolevas, viimases peatükis, rääkida kirjandusest, kuigi terve tsükkel on sellele pühendatud. Küll aga räägin ühest teosest, mida võib pidada kogu jutustuse epigraafiks – Teet Kallase “Traditsiooniline kokkutulek”.
Kord kui klassikaaslastest tegelastel hakkas otsa saama seitsmes klass, leppisid nad kokku, et ei kasva kunagi suureks. Et ei saa üksteise jaoks iialgi täiskasvanuks. Kord aastas otsustasid nad kohtuda, riietuda teismelistena nagu lõpuaktusel ja käituda nii, nagu poleks seda aastat (neid paljusid aastaid) üldse kunagi olnudki – salaja suitsetades, tüdrukutega flirtides, alkoholi mekkides.
Ja kõik läks hästi, kord aastas võis igaüks naasta hooletuse ja lootuse maailma, teha plaane ja unistada täiskasvanuks saamisest. Kuni äkki otsustas üks traditsioonilisel pidupäeval osalejatest illusiooni hävitada, jätta oma sõbrad ilma neist magusatest valedest, ta hakkas neile tõtt rääkima: ta pajatas, kes kuidas elab, kes kelleks sai, kes kellega abiellus… Ja siis tema klassikaaslased – toredad inimesed – tapsid ta ära.
Ma pole kunagi seda lugu fantaasiana võtnud. Ma pole tahtnud seda iialgi isegi mitte metafoorina käsitleda. Mõrvatu oli ju ka ise mõrtsukas – ta võttis sõpradelt pidupäeva, karnevali, maskeraadi, võttis võimaluse “nullida” oma elu ja naasta uuesti juurte juurde, alustada jälle otsast. Jah, nad mõistsid suurepäraselt, et tagasipöördumine minevikku on võimatu, kuid üks päev muinasjutupettust on ilus. See päev on hingetõmbeaeg. Hommikul on kõik niikuinii uuesti ehmunud ja hirmul, et kui tavaline ja igav, kui tarbetu ja tühine on nende ainus elu…
Mis juhtis selle loo kangelast? Samuti hirm – hirm teesklemise, igavese luiskamise, rasvase valetamise ees, mis jätab kõikjale õlised, limased jäljed; ta oli tüdinenud ühepäevase õnne keskpärasest mängust, ta tahtis, ta tahtis nii väga, et õnn muutuks igapäevaseks normiks – ja see on võimatu ilma tõeta, mille eest ei ole kahju surra.
Niisiis, kakskümmend neli lugu hirmust, mis seisab siseukse taga, hingab kuklasse ja loob suuri kirjandusteoseid.