NOORUS PISTAB RINDA ESIMESTE KORDADEGA: Urmas Lennuk on vana ja arvab, et armastus – eriti kui see on noor! – sünnib alati ja uuesti. Niisiis, Rakvere teatris, mis ei ole eile sündinud, jõuab lavale esimestest kordadest rääkiv etendus.
Rakvere teatri noortelavastus “Esimene armastus on revolutsioon” pole midagi enneolematut. See kõik on juba varem olnud ja tuleb jälle. Noored on läbi aegade esimeste kordadega rinda pistnud. Noorus ongi esimeste kordade aeg. Esimene sõrmelõikamine. Esimesed kubemekarvad. Esimene purjusolek. Esimene sigaret, armumine, seks, tüli… Esimene viha. Ja miks mitte ka esimene surm. Hirmus oleks pigem see, kui noored oma esimestest kordadest vabatahtlikult loobuksid.
Inimest peab uskuma
Juba Tammsaare ütles, et inimest peab uskuma, inimest peab armastama, aga nii kaugele ei suutnud klassik veel ette mõelda, mis saab siis, kui armastus ületab liikidevahelisi piire. Austraaliast pärit, leedu nimega Rita Kalnejais ei ole värve kokku hoidnud, et peegeldada noore inimese (või rebase) arengulugu. Laste kasvatamine on niikuinii keeruline nagu tuumafüüsika. Kuidas õpetada oma järglasi murdma või tülinorijale kohta kätte näitama, kui sa üksikema või -isana parajasti just aasta lapsevanema tiitlile ei kandideeri? See on sama peen kunst nagu kuristiku serval seotud silmadega koolibussi juhtida.
Basti pole iseenesest millegi poolest eriline poiss. Aga ta on noor ja tal on süda. Noorte poiste südamed on tulvil usaldust ja usku elu ees, mis neid avatud uksega ootab. Koolis ei lähe tal kõige paremini, sest tema ema on hullarisse viidud ja kingad juba väikesed, aga tossudega koolimineku puhul jäetakse pärast tunde. Peale selle ülbitseb koolis mölakas.
Rdeča on rebasetüdruk, kes on just saanud merisealt kirbud ja pidanud murdma oma esimese muti, keda ta humaansetel kaalutlustel siiski maha ei mata, sest mutirajaka süda ei lakka murdmisele vaatamata löömast. Aga Rdeča emal on kindel veendumus, et nemad matavad oma surnud maha. Kui lisada siia naabrinaisega tiiba ripsutav isa ja mölakast koer, ongi intriig esimeseks armastuseks valmis.
Igihaljas Romeo ja Julia lugu keskendus samuti keelatud armastusele. Aga keeld on noore inimese armastusele sama hea kui kassile palderjan või eestlasele Euroopa. Pruugib vaid noorele öelda, et kuulaku ta ikkagi vanemaid inimesi, sest küll nemad juba teavad, mis on õige, kui noored keeravad oma südame jalgrattalenksu kohe keelatud teeotsale ja kihutavad sajaga võssa, mis on täis nõgeseid ja ohte, ning lõpetavad kraavis, süda kaheksasse sõidetud. Ja siis täiskasvanud kekslevad õnnelikult jalalt jalale ning parastavad – ma ju ütlesin!
Iga noor inimene teab, et…
Austraalia autori armastusloos pööratakse aga vint veel sellegagi üle, et ohtlik armastus, mis niikuinii kõik perse keerab, muutub seda vastupandamatumaks, mida rohkem tema vastu võideldakse.
Iga noor inimene teab, et väljakutsed on võitlus. Kui sa midagi oma noorest südamest ikka väga tahad, siis tuleb selleks lahingut lüüa. Nõnda jõuavadki näidendi tegelased äratundmisele, et elu on ülekohtune ja tegelikult ei hooli täiskasvanud põrmugi sellest, kas noored õnnelikud on. Samamoodi nagu rebastele on ohtlik taltsutamine, kujutab inimlastele ohtu, kui nad kellegi taltsutavad. Iga siiras naeratus, mille noored omavahel vahetavad, saab täiskasvanute poolt säärase hukkamõistu osaliseks, et kui hukkamõist võiks tappa, poleks maakeral enam ainsatki elavat hinge.
Ja ikkagi! Kuigi me teame, kuidas oleks õige, tekib meis ka täiskasvanutena trots ühe ja jumaliku “õige” vastu. Me tormame oma vaimsetele barrikaadidele ja võitleme Exceli tabelitega, sest neis puudub inimlikkus. Me laseme end hirmutada tehisintellektil või norime temaga tüli, sest ta suudab inimestest kiiremini jõuda ratsionaalsete lahenditeni, aga see hirmutab meid. Me valime parlamenti saadikuid, kes lubavad meile lunastust ja igavest õndsust, aga rakendavad võimule pääsedes meid kohe maksuvankri ette. Kust me siis võtame täiskasvanutena õiguse määrata noorte saatuseid ja pista neile pihku punaseks võõbatud käsulauad, kuigi meie rüü on plekiline nagu mädanend melon?
Kui noorte protest õitsele lööb
Sellest kõigest lähtuvalt ei saagi olla üht ja õiget kasvatusmudelit, et noortest kasvaksid just sellised šablooni järgi välja lõigatud musterinimesed/-rebased, nagu me ihkame. Iseasi oleks muidugi kasutada äraspidist vahendit ja rünnata noori õpitud abituse õpetamisega.
Kui noorte protest kõige selle vastu, mis me täiskasvanutena neile peale surume, õitsele lööb, siis oleks kaval sundida neile peale saamatust. Siduda nende eest kingapaelu, et neis tärkaks soov seda ise teha. Õppida nende eest pähe kõik keerulised matemaatika valemid, et neis tärkaks hirm millestki ilma jääda. Samuti määrida neile keelatud armastust leivale ning kallata piima asemel hommikuhelvestele, et neis tärkaks ohutunne – miks põrgu päralt me seda neile peale surume?
Jõudmine lõppjaama
“Esimene armastus on revolutsioon” äraspidisele pealekäimisele ega abituse õpetamisele ei tugine ja nii liigub keelatud armastuslugu oma vääramatu lõpuni kindlalt nagu Elroni rong Narvast Tallinnasse. Ta võib küll ülerahvastatud olla või takerduda jaamadesse, aga päeva lõpuks jõuab ta alati depoosse tagasi.
Nii jõuavad lõppjaama ka “Esimese armastuse” tegelased. Kui noored ei sobitu täiskasvanute ideaalsesse maailma, siis on lahenduseks parem, uuem ja ilusam ilm. Mitte küll täiskasvanute jaoks, aga noorte endi jaoks kindlasti. Just sellepärast on Rita Kalnejaisi näitemäng universaalne. Elu ja revolutsioon lähevad alati edasi ja armastus keerab alati kõik perse. Meeldib see meile või mitte.
Rita Kalnejais “Esimene armastus on revolutsioon”
Lavastaja: Margo Teder
Osades: Jaune Kimmel, Rainer Elhi, Tiina Mälberg, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Loviise Kapper (külalisena)
Tõlkinud: Lauri Saaber
Esietendus Rakvere teatris 15. veebruaril 2024
Rita Kalnejais
Rita Kalnejais, Austraalia näitekirjanik ja stsenarist, elab ja töötab viimased kümmekond aastat Londonis. Lõpetanud 2001. aastal Melbourne’i ülikooli juurde kuuluva Victorian College of Artsi, oli ta kõigepealt tegev näitlejana mitmes Austraalia teatris. Lauri Saaberi tutvustus.
Tema esimene näidend “B.C.” (“eKr”) valmis 2009. aastal. See toob teatritraditsioonis pika ajalooga miraaklid ja müsteeriumid tänapäeva töölisklassi bussipeatuste ja iseteenindussööklate maailma: kristlikust (ja islami) mütoloogiast lähtuv lugu laseb pühast vaimust käima peale jääda juuksurineiul Maryl, kes on sisse võetud spordipoe müüjanoorukist Josephist. Toosama musta huumori ja anarhilisuse, siira sarmi ja groteski, naturalismi ja sürreaalse mõistujutu segu, mis iseloomustab ka “Esimest armastust”, on äratuntav juba siin.
Järgnesid koos esitamiseks mõeldud lühinäidendite paar “Whistling in Bed” ja “How to Get Very Clean” (2011) ning menukas “Babyteeth” (“Piimahambad”, 2012). Viimane jutustab vähki põdeva jõukast perekonnast 16-aastase tüdruku armumisest 23-aastasesse tänavanarkomaanist noormehesse, suudab aga imekombel vältida sedasorti süžeede tüüpilist imalust, jättes ilustamata, tundliku ja loomuliku mulje. 2020. aastal valminud ekraniseering, mille stsenarist oli autor ise, pääses Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammi.
“Esimene armastus on revolutsioon” (“First Love is the Revolution”, 2015) paigutub lisaks noorteloole üsna selgelt postmodernse kirjanduse alla. Tavapärase noortekaga võrreldes enam kihte sisaldav täiskasvanulik muinasjutt vaatleb meie suhet nii loodusega kui ka meist erineva, võõraga – ning eks ole 21. sajandi linnainimese jaoks looduski muutunud millekski põhimõtteliselt erinevaks, võõraks ja võõristust tekitavaks.
See arvukate intertekstuaalsete mängudega näidend on ennekõike veel üks “Romeo ja Julia” tõmmis, kus kaks vaenujalal perekonda on pärit loomariigi eri pooltelt – üks on inimene omaloodud tsivilisatsioonis ja teine kehastab metsikut loodust, mis elupaikade vähenemisel on hakanud samuti linna kolima. See tahk võimaldab sel toimida ühtlasi metafoorina immigratsiooni ja multikultuursuse teemadel.
Kalnejaisi seni viimane teatritekst kannab pealkirja “This Beautiful Future” (“See imekaunis tulevik”, 2017) ja räägib kahe teismelise – peeglisse vaatamist vältiva Saksa sõdurpoisi ja kõikjalt peegeldusi otsiva Prantsuse tütarlapse – öisest kohtumisest okupeeritud Prantsusmaal Teise maailmasõja laastamistöö lõpupoole.
Nii “Esimese armastuse” kui ka “Selle imekauni tuleviku” edu paljudes riikides annab märku autori oskusest käsitleda näiliselt lihtsa sündmustiku kaudu keerukaid ja maailmas paraku (esmakordselt või taas) järjest põletavamaks muutuvaid teemasid.
