DISKUSSIOON RAHA PÄRITOLU TEEMADEL: Taavi Hark näitab lugejaile ümarlauda, mis on ikka veel ümmargune. Aga tegelikult annab võimalusi nuputada, mil moel kultuur üldse eksisteerida saab – arvestades seda, et erakapital võib olla suurem kui “riigi” oma.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor algatas aasta hoogsaks alguseks avaliku arutelu, avardamaks arusaamu kultuuri ja eraettevõtluse koostööst rahastamise asjus.
Vestlusringi inimesed
Põnev mõttevahetus “Ühismõtlemine – erasektori ja kultuurivaldkonna tulevikumudelid” toimus 17. jaanuaril Toompuiesteel kammerkoori koduses proovisaalis. Vestlusringis arutlesid kultuuriminister Heidy Purga, ettevõtja ning strateegianõustaja Birgit Linnamäe, Alexela juhatuse esimees Marti Hääl, Nordneti juht Madis Laansalu, SA Kultuuripartnerlus juhataja Meelis Kubits ning SA Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatuse liige Esper Linnamägi, pinevat arutelu ohjas Urmas Vaino.
Vestlusringi keskme moodustasid vältimatud küsimused. Kuidas tagada professionaalse muusikakultuuri jätkumine? Mil viisil aidata kaasa säärase keskkonna loomisele, mis soosiks ka eraraha senisest suuremat kaasamist? Mõtiskleti elavalt, milline küll võiks olla kultuuri rahastamise mudel ja millised sammud aitaks ideid tegelikkuses rakendada. Need küsimused pole kaugeltki uued, mõnel ehk sammalgi seljas, aga selgelt toimivate lahendusteni jõudmine viibib tähtajatult.
Aga kuidas?
Endiselt ei ole kultuuritegijate kildkonnast kusagile kadunud veider postsovetlik valehäbi raha asjus. Harvad ei ole mõnes pisut sotsialistlikumas sootsiumis ka mürgised muiged sõna “ärimees” või “ettevõtja” lausumisel. Erafirmade sponsorluse peale mõtlemist võõristatakse, õieti ei osatagi neile ligineda ja vahel kardetakse sponsoreid lähedale lastes oma kunsti kaubastada. Samas on maksumaksja rahale – huvitav, millest see rahake küll võrsus kui mitte ettevõtlusest ja sellega seotud tööjõust? – üsna vilgas konkurents.
Paljud sündmused, festivalid ja muusikalised kollektiivid on alaliselt sõltuvad avalikest toetustest, sest teame hästi – väikeriigi turutingimused võimaldavad vaid erandlikel juhtudel katta piletituluga korraldamise ja turundamisega seotud kulud. Suurt varu ei ole ka pääsmete hindade kergitamise ettevaatlikus mängus, majanduslikud olud sunnivad publikut hoolega valima. Ent maksumaksja raha ümberjaotamisest sündivad riiklikud meetmed ei saa ju samuti lõpmatult paisuda, niisiis vajame ikkagi eratoetajate lahket sponsorlust. Aga kuidas seda küll leida?
Avar silmaring ja majandus
Solistid, ansamblid ja kollektiivid võiksid püüda eratoetajatega suhteid sõlmida arukalt läbimõeldud ning tõhusa taktika toel, ent selles vallas laiub tegelikult jahmatav oskuste ja vilumuste lünk. Teatavale abitusele ettevõtetega suhtlemisel osutasid korduvalt ka Alexela juhatuse esimees Marti Hääl ja Nordneti juht Madis Laansalu, kelle esile toodud kogemuslugudes kordusid ikka samad mustrid – sageli ei osata oma eesmärke selgelt ja haaravalt tutvustada, kohati jäetakse tegemata ka endastmõistetav taustatöö ettevõtte kohta, mis aitaks mõtestada koostöö sihte ja suundi. Suhe jääb sõlmimata.
Lahenduseks muusikutele võiks olla koostöö professionaalse esindaja või mänedžeriga, kellel on oskus ja ka tugev soov ärimaailmaga kontakte luua ning suhteid hoida. Sellised professionaalid oskavad ajapikku välja peilida sobivaid sponsoreid vastavalt stiilile, sihtgrupile ja väärtushinnangutele. Tänini on Eestis taoliste oskustega inimeste hulk üpris napp, eriti klassikalise muusika vallas. See nappus polegi tegelikult kuigi üllatav – säärane töö nõuab lihtsalt täiesti haruldast omaduste ja teadmiste kogumit. Ühes inimeses peab koos olema sujuv suhtlemisosavus, sügavad teadmised muusikast ja kultuurist, avar silmaring majandusküsimustes ning eriline oskus diplomaatiliselt valdkondi siduda ja suhteid sõlmida.
Pole saladus, et nii imeliste oskustega inimesed kipuvad leidma rakendust hoopis mujal, kus teenitakse kultuurisektoriga võrreldes ka mitu korda ergutavamat tasu.
Ületage sisepelgus
Kuuldud arutelus käis peaaegu refräänina läbi täpse sihtimise vajadus – laustulega kõikide võimalike sponsorite pihta juhuslikke valanguid andes enamasti tulemuseni ei jõutagi. Aina üks vanapagana seaniitmine: suur kisa, aga vähe villu. Võtmetähtsusega on ka nähtavus, mis teeb iga muusiku potentsiaalsete toetajate silmis atraktiivsemaks. Toetada soovitakse ju esmajärgus neid, kelle tegevusel juba on mingi kandepind, kelle vastu tuntakse pisikesest kildkonnast laiemat huvi, kelle kasvus nähakse indu ja potentsiaali. Ent jälgijate numbrist veebis veelgi olulisem on vahetu suhtlemine ja oma tegevuse ümber aina kasvava võrgustiku punumine, mis ajapikku avab ka uusi uksi sponsorlusele. Võrgustiku kasvamine ja suhete kultiveerimine võib tuua esmapilgul ootamatuidki kontakte just selliste ettevõtjatega, kes toetavad ühtivaid aateid või sarnaseid kultuurilisi ja kunstilisi väärtusi.
Arutelu jälgides jäi läbi mitmete vihjete kõlama nõu: muusikud ja nende esindajad võiksid teritada oma vilumust suhestuda ning oskust tutvustada nii oma kunstilist nägemust kui ka vajadusi. Selge ja üdini veenev sõnum on sponsorite kaasamisel lihtsalt möödapääsmatu mõõde.
Aga selleni jõudmiseks tuleb ka ületada sisemine pelgus erakapitali vastu – erafirma toetus ei ole tingimata üks suur nõudmiste ja suunavate sundide jada, mis kunsti vaba voolu teotaks või kammitseks.
Maksud maha, rahad taha
Eratoetajate rahaline panus lisaks muusika laia valdkonda rahastamisviise, mis vähendaks tegijate sõltuvust muutlike suundadega riigieelarvest. Kes küll saaks olla taoliste arengute vastu? Selleks oleks vaja ümber vaadata aja kammitsaisse takerdunud maksusüsteem. Kuni kultuuri panustav ettevõtja peab lisaks tegijateni jõudvale rahale kandma ka mitmeid maksude koormaid, ei saagi kultuuri toetamine mõjuda kuigi innustava variandina. Kultuuri mahukamaks toetamiseks läbipaistmatute või poolausate skeemide punumine ei tohiks ju samuti saada ettevõtjate sihiks. Seegi mõttestik on paljudest avalikest vestlustest vastu kajanud, ent riigi ind nende ideedega haakuda on tänini paraku veel üsna leige.
Ülepruugitud sõna parimas tähenduses annab eratoetajate osalus hoogu kultuuri ja muusika demokratiseerimisele, aidates kultuuriväljale ka selliseid vaatepunkte ja rõhuasetusi, mis pole mingil põhjusel riikliku kultuuripoliitika fookuses. Nii saab publik osa märksa avaramast mõtteruumist. Samuti tunneksid ka ettevõtjad ja üksikisikutest eratoetajad, et neil on auväärne osa kultuuri vääristamise missioonis, et nad ei ole vaid kõrvaltvaatajad ja tarbijad. Sellise sidususe soodustamine ei tohiks kuidagi olla ka riigi huvidega puseriti, mistap loodaksid nii toetajad kui ka tegijad väga näha tulevastes seaduseelnõudes soosivaid maksualaseid lahenduskäike.
Maksustamise ümbervaatamise teemale anti lõpujoonel veel vunki juurdegi: riik võiks iga ettevõtja kultuuri toetamise teole veel omalt poolt mingi protsendi juurdegi panna, selmet seda tegu maksustada. Nii võidaks riik ka raha ümberjagamise kulude arvelt, sest tohutu administreerimise koormus langeks. Nõus, igatahes! Ootan huviga kõlanud arutelule järge, mis viiks sõnastatava tegevusplaanini ja viimaks – loota ju tohib! – lausa tegudeni.
