SAHTLIST NOPITUD EILNE PÄEV UUES KUUES: VAT-is tehakse noortekat? Jälle Lutz Hübnerit? Jälle mingit kooliteemat? Ei ja jah ja ei. Tehakse lavastust “Raev”, mida tasub vaadata nii teismelistel, lapsevanematel, haridustöötajatel kui ka lihtsalt inimestel, kellel vahel läheb silme eest mustaks – eriti siis, kui nende ümber lokkab ebaõiglus ja hoolimatus. Kaks kolleegi, Aare Toikka ja Mihkel Seeder, kes peaaegu kümne aasta eest selle näidendi koos “avastasid”, on selle just praegu taas sahtlist välja noppinud. Miks? Järgneb intensiivne kirjavahetus.
Hea Aare,
mulle meeldib mõelda, et käimasolevatele sõdadele ja süvenevale keskkonnakriisile vaatamata pole maailm veel kunagi olnud nii stabiilne ja turvaline kui täna. Haridus ja heaolu muudavad inimlooma paratamatult taltsaks.
Sina aga teed praegu loo raevust. Noore inimese raevust. Pedagoogi vihapurskest. Näidendit ma olen lugenud (nojah, ma isegi tõlkisin selle saksa keelest) ja seetõttu saan aru, kuhu autoriduo oma looga rihib: “Raev” on lugu vihast kui vastureaktsioonist lootusetusele ja vangistusetundele. Loo mõlemad tegelased tunnevad, et on pandud ühiskonna poolt seisu ette. Raevuhoog aga lahendab vähe – pigem just tekitab probleeme juurde. Samas… ma mõistan seda kihku küll. Vägisi jääb mulje, et vahel kohe peab saama väga-väga vihaseks.
Kuidas hindad sina raevu mägesidliigutavat potentsiaali? Kuidas viha enda elus rakendad?
Tervisi!
Seeder
***
Aitäh, Mihkel,
et kisud mind miskile mõtterännakule.
Ma muidugi tean, et me elame parimas võimalikus maailmas ja tean ka seda, et see maailm on illusoorne. Sama illusoorne kui püsiv olevik, sest see ei püsi ju – juba jälle vilksas “praegu” mööda, aga näe, bittide kujul jäi kadunud hetke mõttekatke pilve. Ja sõjad on alati käinud (praegu käib suur sõda lihtsalt me oma majas ja naaberkorterites) ja me planeedi elukeskkond on olnud aastamiljonite vältel pidevas muutumises. Carlo Rovelli arvab, et jäävust ei olegi, on protsess. Muidugi, me elame kõige kiuste üsna hästi, ent see ei tee õnnelikuks. Ka taltsas olemine ei tee õnnelikuks. Lootus teeb õnnelikuks ja teekond, protsess.
Inimeste maailm on tundepõhine, kokkuleppeline. Teadus ei suuda maailma seletada nii, nagu tundepõhine inimene tahaks. Teadus seletab maailma mõistuspäraselt, aga inimene elab igapäevaselt tundest lähtuvalt. Selline inimene tahab absoluutset tõde, aga seda ei ole. Vaid mängus on see võimalik.
Loo pealkiri on “Raev”, kuid lugu pole raevupurskest. Lugu on ikkagi kahe inimese kokkusaamise võimalusest ja ma mõtlen seda kokkusaamist kui inimlikku vastastikust arusaamist, teises inimeses endasarnase nägemist. See on loo üdi mu meelest. Vihapurse lööb rollisuhte barjääri puruks ja siit lugu algabki.
Aga kui püüda su küsimusele vastata, siis ma ei usu, et ma oma tunnetega manipuleerimiseks võimeline olen. Ma proovin enamasti ikka näitemängude tegelaskujude tundeskeeme punuda, peast lavastaja, nagu ma olen. Aga muidugi ma vihastan ja tihtipeale ikka enda peale ka. Lavastajana ütlen aga nii, et ega mul proovisaalis küll isiklikke tundeid ei ole, proovisaalis tegutsev lavastaja Toikka on roll ja tedagi ma proovin ikka kõrvalt vaadata, nagu tegelaskujusid ja neid kehastama valmistuvaid näitlejaidki.
Tumedad tunded mingi energia allikana pole kuigi konstruktiivne lahendus, pigem ajutine mürgine surrogaat, mida peaks proovima vältida. Aga raevukaid karjeid kaigub hetkel ümber ilmakera erinevates kõlakodades. Ma pean ennast ikka kantiaaniks ja loodan sellekohaselt käituda, kuigi äärmusolukordade käitumismustreid endaltki eeldada ei saa. See kõik, et “vaat mina teeksin nii…”, see on tühikargamine, sest küll siis elu näitab, mis mees või naine sa oled.
Mul on võimalus uurida äärmusolukordi proovisaali turvas ja see on üsna kena võimalus. “Raevu” loos esitatud olukorrad on äärmuslikud ja mulle huvitavad.
Ole terve
Aare
***
Hea Aare,
ookei… midagi sain aru, midagi mitte.
Aga peamiselt sain aru sellest, et laias laastus oled sa minuga päri. Ja see loeb.
Ma arvan, et meie mõtete erinevus ei seisne maailmavaadetes, vaid hoopis vaatepunktis eneses. Sina vaatled seda küsimust suurel, igavikulisel skaalal; mina räägin väga väiksest ühikust. Sellest subtiilsest tasandist, kus üks suvaline mees ühes suvalise autopesula järjekorras ühele suvalisele vaheletrügijale puhtalt tundelahvatusest pasunasse sõidab ja mille peale üsna arvestatav osa kaaskodanikest hõiskab, et tubli, lõpuks ometi näitasid töllile koha kätte – see vihapurse oli õigustatud, sest “sellised” teisiti ei õpigi! Aga pidi ju olema nii, et targem annab järele? Või ikkagi mitte?
See näidend on raevu teema sidunud õpetaja elukutsega. Minu arust saavad autorid suurepäraselt hakkama moraalselt ja psühholoogiliselt ambivalentse loo jutustamisega ilma pooli valimata. Pedagoog selles loos pole ei ohver ega rõhuja, sama lugu koolipoisiga. Samuti ei eksisteeri mingi nähtamatu kurjus, mis neid kaht tegelast oma külmade sõrmedega pitsitab. Elu lihtsalt vahel tundub ebaõiglane – ole sa ükskõik kui haritud, rikas või heasüdamlik.
Ja samas, õpetajatega on vaja empatiseerida. See pole lihtsalt töö. Kõlagu see tüütu klišeena, kuid õpetajad päriselt kasvatavad meie tulevasi põlvkondi. “Raevus” võtab õpetaja endale suhteliselt hullumeelse missiooni teha üle käte läinud kutist inimene. Kuigi, jah, tema meetodid on pehmelt öeldes ebatavalised. Äkki laheneks palju probleeme, kui õpetajatel päriselt lubataks pisut rohkem piire kombata, noori proovile panna? Äkki oleme oma klient-klienditeenindaja-filosoofiaga liiga kaugele läinud?
Austusega
Seeder
***
Härra Seeder,
nojah, enesevalitsus ja eneseväärikus ja need teised sõnad, eksole. Elu ju ikka üllatab, sest lootus ei täitu, tahtmine ei lähe läbi, ootamatu vaatenurk lööb jalad alt jne. Aga minagi olen seda meelt, et endale liiga teha ma ei lase ja vahel on valu vältimatu. Agressioon on ikka inimloomuse osa ja ellujäämise instrument. Mind huvitab “Raevu” puhul hoopis see, kui palju on agressiooni õpetaja heasoovlikkuses, kui palju on agressiooni õpilase allumises õpetaja nõudmistele. Vaimsel survel ja vaimsel valul on oluliselt võimsam vägi kui mistahes füüsilisel kannatusel.
Õpetaja võitlus iseendaga on mulle huvitav ja see, kuidas ta oma madalad tunded ära võidab ja teeb õpilasele suuremeelse pakkumise. Aga seegi tegu on ambivalentne, sest pakkumises on tugevasti sees õpetaja omakasu. Samuti on huvitav, kuidas õpilane kannatab, kuidas ta enesemääramise nimel heitleb ja ihkab surve alt vabaks saada. Ta on ju tegelikult noor tahtejõuline kuju. Need kaks erinevad teineteisest elukogemuses, nad on eri soost, neil on erinev taustsüsteem, sest noore naisõpetaja esimene töökoht oli ikkagi eliitkool, kuid noormees on tavalises põhikoolis ja tal on õnnestunud korra istuma jääda. Aga nii õpetaja kui õpilane on tajunud lüüasaamist ja seekord võitlevad nad justkui elu eest.
Aga mis päriselt haridusmaastikul toimub nii Eestis kui Saksamaal, seda tunned sina, Mihkel, palju paremini kui mina, sest oled osalenud kõiksugu haridusprotsessides. Eesti ja saksa haridussüsteemid on küll piisavalt erinevad, aga see saksa näidend on praegu siin Eestimaal kuidagi väga hästi ajas, see on isegi kummaline.
Ole terve
Aare
***
Ahoi, Toikka,
on tõesti veider, kui hästi üks spetsiifiline saksa lugu aastast 2007 tänasesse Eestisse passib.
Saksa koolisüsteem on pikka aega vaevelnud n-ö elitaarsusprobleemiga. Nimelt jagatakse Saksamaal õpilased pärast 5. klassi kolme eri kooliharusse: üks mõeldud tulevasele lihtsale tööjõule, teine oskustöölistele, kolmas sillutab tee ülikooli. Mingis mõttes otsustatakse lapse saatus juba 10–11-aastaselt, sest hiljem on nende harude vahel liikumine keeruline. See võimendab möödapääsmatult ühiskondlikku kihistumist, mis on ka käesoleva näidendi taustsüsteemiks. Nagu kirjutasid, töötas noor pedagoog esmalt kõige tugevamas harus, kuid on nüüd sattunud nõrgimasse. Need on justkui kaks eri reaalsust, kuid õpetaja küsib endalt, et kas tema peaks siis noortesse kuidagi erinevalt suhtuma? Kas tal on õigust näiliselt lootusetuile lihtsalt käega lüüa?
Muide, Saksamaal toimub juba mõnda aega protsess, mille käigus lükatakse need kolm haru ühte kooli ehk siis tekib Eestis nii tavaline üldhariduskool, kus paralleelklassidel võivad olla küll erinevad fookused, kuid eri taustade ja oskustega noored õpivad siiski samas hoones.
Samas pole elitaarsus võõras teema ka eesti haridusmaastikul. Nii riigieksamite tulemused kui ka alles hiljuti avaldatud ja palju pahandust tekitanud õpilaste vanemate jõukuse pingerida tõestavad ilmekalt, et rikkad, edukad ja targad koonduvad ikkagi millegipärast kindlatesse koolidesse. Ressursse on vähe ja seetõttu on paratamatu pragmaatiline küsimus, et kas peaksime suunama parimad õpetajad parimaid noori harima või on ikkagi tähtsam mahajääjad artitmeetilisele keskmisele järele aidata?
Eks sellepärast see näidend meile pärast kõiki neid aastaid jälle silma jäigi: see lugu on ühtaegu universaalne ja äärmiselt kaasaegne. Kõige küünilisemad hääled hoiatavad juba mõnda aega, et kui niimoodi edasi läheb, siis kukub kogu eesti haridussüsteem kokku (ja see on ju alles esimene doominokivi). “Raevu” peategelased tajuvad seda võimalikku ahelreaktsiooni – kes ohu, kes paratamatusena. Lootust ei tohi aga kaotada. Idealism, nagu ka naiivsus, ei tohi surra. Mitte üheski eluvaldkonnas. Need kaks tegelast peavad oma pisikesi, personaalseid võitlusi, ent nendel asjadel on päriselt kaalu, need lähevad mulle kohutavalt korda.
Jaa, Toikka, olen sinuga päri, et “Raev” kätkeb endas mitmeid suuri teemasid, kuid seda lugu veab ikkagi sündmustik ise, mitte filosoofia. Seda lugu veab põnevuselement.
Austusega
Seeder
***
Mihkel,
aga see ongi ju Hübneri stiil. See on tema talent.
VAT-i kavas on olnud ka tema lugu “Müller peab lahkuma!”, milles käsitleti õpetaja, lapsevanemate ja õpilaste suhteid, ootusi, unistusi ja pettumusi. “Raevu” kirjutas ta oma pedagoogist abikaasaga ja siin on fookuse alla just õpilase ja õpetaja suhe. Lapsevanemad ja nende arrogantne ootus, et tehke mu lapsest inimene – see on justkui foonil, aga samas ka väga mõjuvõimas tegur. Näidendis “Raev” avatakse noore õpetaja maailm, sest see õpetaja, kes meie ette astub, on just nimelt idealist, tal on kirg oma tööd teha, kuigi selja taga on läbipõlemine eelmises töökohas. Õpetaja enesekehtestamine on siin teemana tugevalt esil ja meie kangelane otsustab teha seda ohverduste hinnaga. See võitlus on kaasaelamist väärt.
Ole terve
Aare
VAT Teatri lavastus:
RAEV
Õpetaja ja õpilase lugu
Autorid: Lutz Hübner ja Sarah Nemitz (Saksamaa)
Tõlkija: Mihkel Seeder
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Illimar Vihmar
Helilooja: Markus Robam
Valguskunstnikud: Villu Liivla ja Sander Põllu
Osades: Liisa Pulk ja Miika Pihlak
Esietendus: 19. märtsil 2024 Sakala 3 teatrimaja Suures saalis
