TEGELIKKUS ON IGAST KIRJANDUSEST HULLEM: Jelena Skulskaja küsimustele vastab Venemaa kõige kuulsam kirjanik Vladimir Sorokin, kes astub üles mai lõpul toimuval kirjandusfestivalil HeadRead.  Kui Charlie Chaplinil paluti esitada tüüpilist koomikut, läks ta naeratades sirmi taha ja väljus sealt mõne aja pärast täiesti teistsugusena: kurb, sünge ja tähelepanelik. Te olete oma tekstides täiesti kartmatu, ajate tegelike […]

ROHKEM KUI ÕHUS: Jelena Skulskaja käis vaatamas filmi „Dovlatov“ ning nuusutab nõukogude 1970. aastaid, hetki, mis viivad tagasi epohhi, mis lõhnas sõnade, kunsti, kirjanduse ja odava tubaka järele. Igal ajastul on oma eksimatu lõhn. 1970-ndad lõhnasid odavate sigarettide järele: meie, noored, tegime filtriga suitsu, veidi vanemad tõmbasid filtrita sigarette ning sülitasid tänavaile suhutikkuvat tubakat, korjasid […]

LIHTSUSE TRAAGIKAST: Jelena Skulskaja mõtiskelu „Ivanovi“ lavastusest Eesti Draamateatris. Tavaline inimene ei ole õnnetu mingil konkreetsel põhjusel, vaid lihtsalt seepärast, et ta on inimene ning on mõtlemis- ja tundmisvõimeline. Nagu igaüks neist, kes istuvad saalis. Anton Tšehhov tahtis kirjutada näidendi kõige tavalisemast inimesest ja et selles poleks mingit kahtlust, andis talle kõige tavalisema, kõige harilikuma […]

ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 24. osa. Eduard Kotšergin, kes on näinud pooli planeedi õudusi, sai kirjanikuks justkui iseenesest – lugu pressis ta kõhust välja. Eduard Kotšergini (s. 1937) elu kinnitab täpselt Mandelštami ridu, kuidas lapsepõlves on inimene surmale lähemal kui täiskasvanuna. Tema vanemad represseeriti, ta ise viidi Siberisse lastekottu, tema aga otsustas iga […]

ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesari sellest, kuidas vene kirjandus armastustemaatikat käsitleb. Jevgeni Švarts (1896–1958) oli täiesti õnnetu inimene: talle tundus isegi siis, kui olid juba valmis „Vari“, „Draakon“ ja „Tavaline ime“, et pole veel midagi väärtuslikku kirja pannud. Iga looja mõtleb ennast suureks (ei võta keegi sulge kätte eesmärgiga luua midagi keskpärast või halba!); […]

ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 23. osa. Andrei Platonovi jaoks oli inimene revolutsioonijärgses maailmas võrdne toiduga. Täissöönu ja väljamaganu tuleb võimalikult ruttu maamunalt pühkida, tappa ja hävitada.  Andrei Platonov (1899–1951) püüdis luua keelt, mis peegeldaks oma murdumiste, seniolematute tarindite ja talumatute ühenditega täiesti täpselt revolutsioonijärgse maailma üldist väärkeelsust. Peaaegu kõik tema kangelased on kohutavalt […]

ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 21. osa. Paljude inimeste ja sealhulgas ka Jelena meelest on Vladimir Sorokin parim tänapäeva vene kirjanik. Ent püüe leida Sorokini teostest armastuse teemat on sama keeruline kui otsida lagunenud laiba juures värskust. Kõik Vladimir Sorokini raamatud on üles ehitatud nii, et kutsuvad välja eluterve füsioloogilise tülgastuse, mis võib ulatuda […]

ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 20. osa. Aleksandr Ostrovski oli kirjanik, kes hakkas üleva armastuse asemel pajatama igapäevasest olmest ning inimestevahelistest tehingutest.  Aleksandr Ostrovski (1823–1886) pani aluse vene rahvuslikule psühholoogilisele näitekirjandusele, mis tõi lavale olme, eeskätt kaupmeeste olme kogu selle kauniduses. Just Ostrovski laval hakati jooma teed nagu päriselt: alustass tõsteti sõrmedele ja tuline […]

ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 18. osa. Armastus on noorte, sõjaväelaste või sportlaste jaoks, kuulutas Dovlatov. Sergei Dovlatov kirjeldab jutustuses „Võõramaa naine“ üksikasjalikult oma vääramatu vihkamise objekti ehk õnnelikku perekonda. Dovlatov ei põlanud õnnelikke perekondi mitte üksnes seepärast, et tema vanemate perekonnaelu lõppes krahhiga, et tema enda esimene abielu oli traagiline ja õnnetu, et […]

ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 18. osa. Riskialdis, osav ning tüssamisvalmis Isaak Babel – oli ta tegelikult hea? Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges, kelle metafoorid tantsisklevad alati noateral, kelle sõna püüab alati anda noahoopi lugeja kujutlusvõimele ja kelle kangelased on isegi suutelised tegema maharaiutud peaga veel mõne sammu pilkase pimeduse poole, pidas vene […]