NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 19. lugu. Režissööri ja kirjaniku Ingmar Bergmani nimi on tuntud kogu maailmas. Ta lõi kõige demokraatlikumat žanri ehk kinokunsti abiks võttes kõige “suletumaid”, mõistatuslikumaid ja seletamatumaid teoseid. Kõik tema filmid kasvavad välja mingisugusest igaveseks varjule jäävast saladusest.
Eriti kirglik arutelu saadab aga tema luulekunsti reeglite järgi üles ehitatud filmjutustust “Persona”, mis kujutab endast õde Alma lakkamatut monoloogi sellal, kui ta hooldab kuulsat näitlejannat Elisabet Voglerit, kes jäi Elektra rollis esinedes ootamatult vait, vakatades teise vaatuse ajal otse laval, ta jätkas küll mõne minuti pärast osatäitmist, seejärel aga katkestas järgmisel päeval igasuguse läbikäimise maailmaga.
Elisabet on täiesti terveks tunnistatud ning tema vaikimine on teadlik ja kangekaelne seisukohavõtt. Alma asub koos näitlejannaga elama üksildasse suvilasse, kus iga pisisündmus kasvab sümboliks, vihjeks, autori lubaduseks kinojutustuse lugejaga kokkuleppele jõuda, kuid iga kord selgub, et see võrsunud õis on viljatu – me ei saa ikkagi mitte millestki aru. Ehk pigem on olukorda selgitama sobivaid vastuseid hulganisti. Näiteks see, et suur näitlejanna sõna otseses mõttes “õgib endasse” Alma elu, et leida sellest edaspidi uusi värve oma lavapersoonide jaoks. Või siis tahab näitlejanna mõista, millest koosneb sellise lihtsa ja rõõmsameelse olevuse elu, kes valmistub mehele minema, lapsi sünnitama ning palju aastaid ehk sisuliselt lõpmatuseni hoolitsema üha uute ja uute patsientide eest. Just nimelt säärastest naistest Elisabeti vaatajaskond suuremalt jaolt ju koosnebki… Ja võib-olla oli asi ka selles, et Elisabet pettus sõnades, mida ta nii edukalt laval kuuldavale toob, ja taipas äkitselt, et sõnadega ei saa siin ilmas midagi muuta…
Jääb üle vaid tummaks jääda
Ükski uurija ei ole aga miskipärast pööranud tähelepanu asjaolule, et vait jäi Elisabet Sophoklese “Elektra” teise vaatuse ajal. Elektra on vanakreeka müüdi kangelanna ning Aischylose, Sophoklese ja Euripidese näidendite tegelaskuju ja ehkki autorid tõlgendavad teda erinevalt, jääb siiski ühiseks asjaolu, et Elektra oli oma isa Agamemnoni tapmise tunnistaja. Tapjateks olid Elektra ema Klytaimnestra ja ema armuke Aigisthos, kes oli Agamemnoni vend. Aigisthos ja Klytaimnestra otsustavad tappa ka Elektra noorukese venna Orestese, ent Elektral õnnestub ta päästa. Elektra haub mitu aastat kättemaksukava ning seejärel tabavad nad koos Orestesega nii ema kui ka tolle armukese. Sophoklesel ei kahtle Elektra mitte viivugi, et on vaja tappa, ta tunneb ennast tasumise tööriistana ja kogu tema olemasolu mõte seisnebki selles tapmises.
Selle süžee poole on sajandite jooksul pöördunud paljud kirjanikud, kuid minu arvates võis Bergmani huvitada Jean-Paul Sartre’i interpretatsioon näidendis “Kärbsed”. Seal hakkavad Elektrat kohe pärast tapmist jälitama rasvased kärbsed – need on kohutavaid süümepiinu tekitavad kättemaksujumalannad erinnüsed, kelle hulluksajavaid hammustusi on võimatu taluda. Ja Orestes vabastab õe süümepiinadest, võttes kogu süü enda kanda.
Lähtudes eeldusest, et “Persona” loo lugeja tunneb “Elektra” süžeed ja selle mitmesuguseid arendusi, võime pidada võimalikuks, et Elisabet tajub, et ta ei ole suuteline rolli sisse elama ja seda tõetruult mängima. Ema tapmine kui ainus eesmärk elus ei saa seada ennast sisse sellise tänapäeva inimese teadvuses, kes on kasvanud mitte paganluse, vaid ristiusu najal ega täida jumalate tahtmist, vaid langetab ise kõlbelisi valikuid. Ent samas ei saa eitada, et Sophoklese värsiread on geniaalsed ning müüt ise kütkestav ja surematu, sest seda on käsitlenud üha uued autorite põlvkonnad ning seda ahmivad aplalt endasse üha uued lugejate ja vaatajate põlvkonnad. Näidendit ei ole võimalik tõepäraselt esitada ja jääb üksnes üle TUMMAKS JÄÄDA.
Kui minu oletus on õige, on sellega seletatav veel üks jutustuse süžeeliin – eduka karjääri tippu jõudnud Elisabet otsustab mingil hetkel sünnitada lapse, et tema elu oleks igas mõttes täisväärtuslik. Kuid leiab aset midagi uskumatut ja ta hakkab oma lapsukest vihkama juba siis, kui too on veel üsas, soovib talle surma, tahab nurisünnitust, tahab seda, et poiss sureks ilmale tulemisel, ja kujutab endale ette, kui kerge oleks teda padjaga lämmatada. Kas pole tõsi, et sellel vihkamisel on taas midagi ühist “Elektra” süžeega? Seal tegutseb roimarlik ema Klytaimnestra, just nimelt tema soovib oma poja surma ja on võtnud nõuks ta tappa, sest näeb ette, et pojast võib tulevikus saada tema hukutaja. Sophokles on ehitanud näidendi üles nii, et Elektra viibib kogu aeg sündmuste keskpunktis ega lahku lavalt, nii et mõnes mõttes on see monoetendus. Sellisel juhul jääb tragöödia keskse tegelaskuju ja põhinäitlejanna Elisabeti kanda ka Klytaimnestra isiksus. Ta peab Klytaimnestrat mõistma, et teda ootamatult tabada ja… ta tappa. Ent tappa Klytaimnestrat iseendas Elektra siiski ei saa ja ta peab sellel või teisel moel kordama ema saatust.
Teisel pool müüte
Bergmani jutustuse täielik uudsus seisneb paradoksis – selline dialoog, milles üks tegelaskuju kogu aeg kõneleb ja teine kogu aeg vaikib, ei ole mitte üksnes ebatõenäoline, vaid ka sunnib kõikide kriitikute üksmeelse arvamuse kohaselt lugejaid erutatult ja kriminaalromaanile kohase tähelepanuga jälgima olematut süžeed, mis viib välja olematu lahenduseni.
Kas inimene võib kas või ajutiseltki teistsuguseks saada ja oma olemust muuta? Seda teeb ju oma tegelaskuju omaks võttes ja õigustades laval iga suvaline näitlejanna. Ja ka Alma proovib ühel hetkel, ega tal ei õnnestu kas või üürikesekski ajaks Elisabetiks saada. Kas unes või ilmsi sõidab suvilasse Elisabeti mees (tõenäoliselt on see siiski mingisugune meelepete), kes pöördub Alma nagu oma naise poole, Alma aga punnib üksnes natuke vastu ning annab siis otsekui hüpnotiseeritult tema visaduse ees järele ja hakkab täiesti siiralt etendama tema abikaasat, nähes sealjuures kogu aeg Elisabeti nägu, mis vaatab mehe selja tagant välja nagu suflöör või lavastaja. Jah, need naised võiksid vahetada teineteisega koha, mehed ja eluviisid. Kas see tähendab, et kõik asjad on juhuslikud ja midagi siirast, usaldusväärset ja tõelist ei olegi olemas? Et sellele teesklusele lõppu teha, on vaja lõpetada valetamine ehk TUMMAKS JÄÄDA.
Ühes stseenis jutustab Alma orgiast, mis leidis aset mererannas, kus Alma koos sõbrannaga päikest võttis. Ta ootas tollel päeval oma armastatud peigmeest. Rannas juhuslikult ette sattunud poistega toimunu ei olnud seotud ei mineviku ega tulevikuga ja seda ei kirjutanud ette ei asjaolude “saatuslik” kokkulangemine ega ootamatult tärganud “loomalik” iha. Ei, see orgia sündis täielikust ükskõiksusest – ükskõiksusest omaenda elu ja selle sündmuste vastu – ning selle võimaldajateks olid laiskus ja uinunud või sootuks puudunud kõlbelisus, mis oleks saanud seda või teist sündmust takistada. See pajatus on varustatud niisuguste detailide ja üksikasjadega, et muutub ainsaks elavaks, ehtsaks ja päris tõega olemas olevaks asjaks maailmas, kus peab kõiges kahtlema ja kus pole võimalik eristada tõelust nägemustest ja hallutsinatsioone reaalsusest. See tähendab, et oluline ja ebaoluline saavad kergesti teineteisega koha vahetada ning järelikult on valitud ja armastatud peigmees asendatav paljaid naisi piiluma tulnud poisikesega.
Kaht naist siduv armastuse ja vihkamise tunne nõuab tõelist verd – Bergmanil tuleb seda tihtipeale ette. Pudeli katki teinud Alma märkab kilde hoolikalt kokku korjates, et on jätnud turritama vaheda servaga pudelipõhja. Ning ta teab, et Elisabet tuleb hommikuti paljajalu trepile ja astub varem või hiljem ilmtingimata teravale klaasinukile. See haav on talle vajalik, sest nagu paljud teisedki Bergmani naistegelased ei saa ta aru inimsuhetest, mis ei põhjusta füüsilist valu. Ja mõeldu saab teoks, Elisabeth vigastab jalga, hakkab voolama veri. See veri seob naisi teineteisega ja kingib neile erilaadse suguluse, kuigi mingisugust erootilist tagapõhja sellel ei ole ning pigem on tegemist erootikast loobumisega ja lapseliku sooviga haiget tehes endale tähelepanu tõmmata. Teises stseenis ähvardab Alma, kes ei suuda Elisabeti vaikimist enam taluda, ta keeva veega üle valada, ja siis palub Elisabet, et talle haiget ei tehtaks. Palub sõnadega, tuues kuuldavale just nimelt selle, mida Alma tahab ja nõuab.
Me kõneleme iseendast
Me saame Almast teda kõik, mida on võimalik teisest inimesest teada saada. On üpriski tõenäoline, et õeks otsustas ta hakata soovist kutsuda endas esile kaastunnet inimeste vastu ja tekitada empaatiavõimet, mida loodus ei olnud talle kaasa andnud. Ta jutustab Elisabetile, et on olemas haiglad, mille juurde kuuluvad väikesed toakesed nende õdede jaoks, kes on terve elu haiglas töötanud, ilma et neil olekski mingisugust muud elu olnudki, mistõttu osavõtlik juhtkond jätab nad surema sellessesamasse kohta, millele nad pühendasid kõik oma eluaastad. Säherdune elu näeb välja vaene ja koletu. Aga kas näitlejanna elu on siis teistsugune? Ta tahab kuni oma elupäevade lõpuni lavale minna, et korrata ja korrata võõraid sõnu ning etendada võõraid inimesi, ilma et tal oleks mingisugustki omaenda elu, armastust ja saatust. Ja kui tal veab, kui kõik läheb õnnelikult, siis ta sureb just nimelt sellessamas kohas, millele ta pühendas kogu oma elu – sureb laval kellegi osa täites ega saa isegi mitte surres iseendaks.
Minu arvates jäi Elisabet vait selleks, et saada aru, kas tal on peale mängitud rollide veel midagi, mis on tema oma. Bergman on kirjutanud endast väga avameelse elulooraamatu. Ta jutustab selles üksikasjalikult oma hirmudest ja veidrustest. Muuseas kohutas teda kogu elu jooksul võimalus, et ta peab viibima tualettruumist kaugel just nimelt siis, kui tal seda kibekähku tarvis läheb. Kõikides tema töökabinettides oli ilmtingimata naabruses asuvasse tualetti viiv uks. Kuid häda võis talle peale tulla ka taksos või mõnes muus kohatus paigas ning ta kirjutab sellest masendava otsekohesusega. Lisaks sellele kartis ta uusi ruume. Kui tal oli tarvis kuhugi sõita, siis saadeti ette abikaasa, kes pühendas mõne päeva ruumide n-ö sisseelamisele, alles seejärel tuli kohale ka Bergman ise. Küllap olid nende eripärade ja veidruste, hirmude ja tujude põhjuseks lapsepõlves läbi elatud kannatused ehk kehalisi karistusi hõlmavad piinavalt ranged reeglid, mida pidas vajalikuks tema isa. Meile ei anta teada, kas midagi niisugust oli ka tema kangelanna Elisabeti elus. Me kõigest mõistame, et Elisabet tahtis saavutada kõike, mida on võimalik saavutada, ja seda nii teatris kui ka isiklikus elus… Formaalselt võttes ta saavutaski kõik, kuid asi pole isegi mitte selles, et see “kõik” ei toonud talle õnne, vaid asjaolus, et tegelikult ta ei teagi, milles õnn võiks seisneda. Ta on kõige suhtes ükskõikne, kõik on talle vastik, tülgastav ja jälk, ta kuulab Alma avameelseid ülestunnistusi huviga, ent kirjeldab seejärel kirjas psühhiaatrile õe käitumist väga pilkavalt, jättes liiatigi kirja pitseerimata, et Alma selle ikka kindlasti läbi loeks.
Võib-olla on TUMMUS Elisabeti katse järele proovida, kas ta suudab ajada läbi ilma sõnadeta ehk seega ilma enda kui näitlejanna peamise tööriistata. Jah, ta võibki rääkimisest loobuda. See aga tähendab võib-olla, et ta ei peagi näitlejanna olema, ja tuleb välja, et kogu tema elu oli pühendatud hoopiski mitte sellele, millele oleks pidanud olema. Kuid millele oleks ta siis pidanud pühenduma, kui tal ei ole ega olegi olnud mingeid soove?!
Rasked maskid
Endale kirjutamise keelanud kirjanik, näitlemise keelanud näitlejanna ja armastamise keelanud naine. See kõik on võimalik. Kuid kas on võimalik keelata endale vihkamist? Elisabet vihkab oma ainsat poega, ta püüab Almat ennast vihkama panna, ta tajub, et Vana-Kreeka aegadest saadik ei ole inimkond mõelnud endale välja vastupidavamat ja töökindlamat tunnet kui vihkamine. Paraku ei ole vihkamine ühitatav loomisega ja ka seda teab inimkond väga hästi.
Kas meil ongi tegelikult tarvis Ingmar Bergmani saladusi ära mõistatada? Või tunnistame me tema jutustust lugedes endale sisimas üles oma häbiväärsed teod, valelikud sõnad ja halvasti mängitud rollid (mitte laval, vaid elus) ning ka selle, et me ei ole küll veendunud, kas valisime ikka õige tee, ent muuta ei ole seda enam võimalik… Kuid mitte kõik ei ole väljendatav sõnades ning vahel kõnelevad meie eest unetus või haigus, põgenemine üksindusse või tummusse, lahutus või lahtiütlemine.
Ladina sõna persona esmane tähendus on “mask”. Sophoklese vanakreeka teatris esinesid näitlejad tohutu suurtes ja väga rasketes maskides, mis pärast etendust otsekohe kergendustundega eest võeti. Tänapäeval pole maski vajagi maha võtta, sest ta ei sega ja kasvab naha külge nagu mingisugune kõikidele märkamatu haigus. Ent keegi ei ole kindlustatud selle eest, et ühel hetkel tabab teda kõike senist tühistav TUMMUS. Ja see üldinimlik hirm tummuse ees sunnibki maailma üha uuesti lugema Ingmar Bergmani ainulaadset teost.
