NÜÜD LEEDUKAD TULEVAD MÜRINAL KÕIK: Võib julgelt väita, et kümne lasteraamatu ning ühe noorteromaani autori Ignė Zarambaitė (sünd 1988) puhul on tegu väljaspool oma riigi piire tuntust ja tunnustust pälvinud leedu laste- ja noortekirjanikuga. Küsis ja tõlkis Tiina Kattel.
Juba Ignė Zarambaitė esimene teos, pildiraamat “Emilio laiškas” (2015; eesti keeles “Emili kiri” 2023, Rahva Raamat, tõlk Tauno Nõulik) tunnistati aasta debüüdiks ning selle kordustrükid on nüüdseks ületanud uskumatu koguarvu – 30 000. Käesoleva vestluse tõukejõuks sai Ignė noorteromaan “Juodavandeniai” (2020; eesti keeles “Süngete vete vaimud” 2023, Eesti Raamat, tõlk Tiina Kattel) ning tema osalemine kirjandusfestivalil Prima Vista, kus ta kohtub lugejatega 8. mail kell 13.00 Tartu linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonnas.
Sa õppisid Vilniuse ülikoolis majandusteaduskonnas ärijuhtimist. Kuidas aga juhtus, et sinust sai hoopis kirjanik? Kuidas sa üldse kirjutamisega algust tegid?
Mulle meeldis juba lapsepõlves väga lugeda, kirjutada, joonistada. Võib öelda, et see oli minu viis, kuidas täiendada ja avardada reaalsust, mis toona oli üsnagi keeruline ja ebakindel. Mu vanemad lahutasid, kolisime ühest kohast teise, otsisime lahendusi, kuidas kanda kinnitada ja ellu jääda – selliseid väljakutseid on kogenud pajud pered, kuid mulle, lapsele, avaldas see vältimatult mõju.
Kuigi raamatud olid mu pelgupaik ja kirjandid õnnestusid koolis hästi, ei unistanud ma kirjanikuks saamisest. Kui õpetajad mu tekste klassi ees ette lugesid, tahtsin maa alla vajuda… Olin kinnine, arglik, parema meelega kirjutasin endale, panin oma tunded, mõtted, kogemused paberile ja siis peitsin need salakohta. Lisaks sellele on ammusest ajast üsna laialt valitsenud seisukoht, et igasugune loominguline tegevus – kunst – on mitmes mõttes vägagi ebastabiilne asi, aga stabiilsus muutus mulle kasvades pea kõige tähtsamaks prioriteediks. Sain kenasti hakkama nii tähtede kui ka numbritega. Nii otsustasingi juba viiendas klassis, et pean omandama “tõsise” ameti, saama püsivat palka, et ei peaks mitte kunagi näguripäevi nägema.
Stabiilsus assotsieerus mulle millegipärast karjääriga suurettevõttes, seega lõpetasin ärijuhtimise eriala ja saingi sellise töö. Tegelikult proovisin erinevaid töid – turundusspetsialistist maksuametnikuni. Saavutasin eesmärgi, tegin väga edukat karjääri, kuid ei õnne ega stabiilsust ma ei tundnud. Mõistsin, et stabiilsus elus on vaid illusioon. Kõik liigub, muutub vältimatult. Ja ka inimesel pole teist väljapääsu – ta peab alati edasi liikuma, transformeeruma, muidu kasvab kinni nagu seisev vesi.
Lõpuks seadsin end vastamisi oma hirmudega ja otsustasin turvatunde ja õnne leida ei kuskilt mujalt kui enese seest. Jätsin kõik ja naasin sünnilinna, alustasin jälle nullist. Ja äkki ärkas mu loomingulisus! Küllap on nii, et kui pind jalge alt kaob, õpid lendama. Peagi osalesin vaid uudishimust aetuna riiklikul lastekirjanduse konkursil, kus lasteraamatu “Emili kiri” käsikiri võitis parima debüüdi nominatsiooni. Nii algaski minu kirjanduslik teekond…
Millest sa inspiratsiooni leiad? Millised autorid on sind kõige rohkem mõjutanud?
Kõige rohkem mõjutasid lapsepõlves ja varases teismeeas loetud raamatud. Näiteks Lucy Maud Montgomery “Roheliste viilkatuste Ann”, Philippa Pearce’i “Tomi kesköine aed”, Eleanor H. Porteri “Pollyanna”, Susan Coolidge’i “Mida Katy tegi?” – need on vaid mõned kirjanikud ja teosed, mis jätsid mulle unustamatu mulje. Nende raamatute tegelased on siirad, kindlameelsed, tugevad. Seepärast joondusin raskustesse sattudes alati nende järgi.
Kuna ma kogesin omal nahal, millist mõju võib kirjandus avaldada – eriti noorele inimesele, suhtun ka ise kirjutamisse väga vastutustundlikult. Enne uue raamatu alustamist mõtlen alati korralikult läbi, millist olulist sõnumit see kandma hakkab. Ideid ammutan inimeste, loomade, jõgede ja metsade, teiste kunstiteoste, ootamatute sündmuste, unenägude, võõraste inimeste vestluskatketest – absoluutselt kõigest. Aga inspiratsioon tuleb siis, kui istun maha, sahteldan mõtted ja lihtsalt tööle hakkan.
Pärast õpinguid pealinnas siirdusid sa tagasi sünnilinna ja elad seal praegugi. Sa oled pärit umbes 16 000 elanikuga Kaliningradi oblasti piiri lähedale jäävast Šilutė väikelinnast. Seda piirkonda nimetatakse ajalooliselt Väike-Leeduks. Seoses sellega oleks mul sulle lausa mitu küsimust. Olgem ausad, enamiku jaoks on kindlasti veidi arusaamatu, miks noor inimene vabatahtlikult n-ö provintsi naaseb. Mis sind tagasi viis?
Teismeeas oli kodukandis kitsavõitu, umbne, tahtsin väga Vilniusesse putkata – ahvatles tulevane karjäär, uued võimalused, tutvused. Hiljem pöördus kõik peapeale. Õigemini küll loksus paika. Olin väikesest peale metslane, tõeline looduslaps – senini lõõgastun kõige paremini lahesoppides sumbates, metsas ringi uidates, niiduheinas lamades. Oli vaja aega, et jõuaks kohale arusaam, et teismelisena ei lämmatanud mind mitte väikelinn, vaid sisemine segadus ja hirmud, pärast mille alistamist tundsin end hästi igal pool. Selle eest olen tänulik just Šilutėle, kuhu ma naasin.
Oleksin võinud püüda otsida end kohtades, kus polnud kunagi viibinud – ütleme Amazonase džunglites või Himaalaja mägedes rännates, kuid leidsin end ja oma suuna ikkagi kohas, kus sündisin, üles kasvasin, koolis käisin, vigu tegin. Kus iga teerada ja kõrvaltänav assotsieerub millegi hea või halvaga, kuid kõik see on osa minust. Seepärast on Šilutė mulle ülimalt kallis. Lisaks kõigele on see ilus, looduse ja ajaloo poolest eriti huvitav linn. Osa kohalikest lahkub, kuid teine osa naaseb, kolib mujalt tagasi rannikuala (Pamario kraštas) omapärase atmosfääri pärast, mille sarnast pole kuskil mujal. See pole vaid minu ettekujutus!
Ja teine Šilutė-küsimus on seotud määratlusega Väike-Leedu. Mina küll tean kaunis hästi, mis selle taga peitub, kuid palun püüa ka Eesti lugejatele lühidalt selgitada, mis on Väike-Leedu.
Leedu kohanimede nimistus on kohanimi Väike-Leedu (Mažoji Lietuva) kirjas kahes erinevas tähenduses – lähtuvalt ajaloolisest või geograafilisest vaatepunktist – esiteks kui ajaloolise piirkonna nimetus, teiseks kui üks viiest tänase Leedu etnograafilise regiooni nimetusest.
Laiemas tähenduses on Väike-Leedu või Preisi-Leedu ajalooline Preisimaa, hiljem Ida-Preisimaa regioon, mis hõlmas Preisimaa provintsi kirdeosa, kus elasid leedu päritolu inimesed. Tänapäeval kuulub suurem osa sellest Kaliningradi oblastisse, osa ka Leedule (Klaipėda piirkond) ja Poolale. Kitsamas tähenduses nimetatakse nii alles 1923. aastal n-ö Suur-Leeduga liidetud Klaipėda piirkonda, mis on tänapäeval üks viiest Leedu etnokultuurilisest regioonist.
Kuna aastasadu valitses siin Saksa ordu, Preisimaa hertsogiriik ja Saksa impeerium, on selle mõju nähtav tänase päevani. Šilutė, mis on ka Väike-Leedu etnograafilise piirkonna pealinn, on säilitanud suure osa oma protestantlikust ning saksa pärandist.
Tulles nüüd aga tagasi raamatu “Süngete vete vaimud” juurde, siis ka selle tegevus toimub Šilutės ja selle lähiümbruses. Miks just selline tegevuskoha valik, kas see on tingitud eelkõige sellest, et oled sealt pärit või on ka muid põhjusi?
Ma arvan, et kõige kergem ja loogilisem on kirjutada sellest, mida oled näinud, kogenud, kuulnud, tead, suudad mõista või ette kujutada. Kirjutades jookseb mul tavaliselt peas film, mida üritan siis lugejale edasi anda – et temagi näeks ja tunneks sama. Kui aduksin kirjutatavat vaid pealiskaudselt, oleks ka tulemus kuiv, elutu. Süžeed paika pannes ei roni ma võõrastesse kohtadesse. Või siis püüan selle endale tuttavaks teha – tunnen huvi, kogun infot jne.
Šilutė ümbruskonnas on igal varakevadel suurvesi, kui niidud, metsad, asulad on üle ujutatud. Mõnest talust saab justkui ümbritsevast maailmast ära lõigatud saar. Teised ujutatakse täielikult üle – vesi tuleb lihtsalt üle lävepaku sisse ja jääb külla kuniks ise tahab. Jääb üle vaid kummikutes ringi kahlata – nädal, kuu või veelgi kauem. See üleujutuse atmosfäär on eriline ja müstiline – kõikjal on vaikne, hall, udune, vaid tumedad veevood keerlevad seal, kus need olema ei peaks. Need vood võivad olla ohtlikud, hukatuslikud, teisalt on suurvesi ja vesi üleüldiselt elu eeldus ja allikas. Peagi hakkab varem hääletutel niitudel kajama kaagatamine-kruuksumine – tõeline lindude sümfoonia. Sajad tuhanded lõunast naasnud tiivulised parvlevad just nimelt üleujutuse alal, kus nad kerge vaevaga toitu leiavad, jõudu taastavad. Ja kui vesi tagasi tõmbub, tasuvad viljakad põllud kohalikele vaevade eest heldelt. Seega, kuidas hinnata üleujutust – on see hea või halb?
See vee vastuoksus – et sel on nii oma helge kui ka tume pool – meenutas mulle inimest. Innustas looma lugu, mis avaks selle paralleeli. Mõistsin, et kui tahan selle teema täielikult välja arendada, pean valima mõnevõrra vanemad lugejad, mitte lapsed, vaid teismelised, noored. Nii “tõi vesi” loomulikul moel kohale teema ja auditooriumi. Minu arvates on sugestiivne atmosfäär üks “Süngete vete vaimude” tugevusi. Vaevalt et mul oleks õnnestunud seda sel moel edasi anda, kui ma ise poleks mitte kunagi üleujutust kogenud.
Nii palju kui ma olen kellegagi “Süngete vete vaimudest” rääkinud või lugenud vastukaja, siis jääb ikka kõlama küsimus: mis on tõeline, mis unustatud, mis väljamõeldud? Ega ma sellele vastust ootagi, see jääb ikka lugejate otsustada, aga tundub küll, et müstika on sinu jaoks tähenduslik. On see nii?
Mind tõmbab mõningate müstikakildudega täiendatud reaalsus. Meeldib ergutada enda ja teiste fantaasiat. Kui raamatus või filmis on kõik selge ja piiritletud, siis kujutlusvõime natuke laiskleb, sest pole vaja ennustada süžeepöördeid, luua seoseid sündmuste vahel, otsida vastuseid.
Mina jätan parema meelega ruumi lugeja interpreteeringute jaoks. Selle plussiks on see, et raamat ei lase lugejat mõnda aega lahti, tekib uudishimu, et kuidas siis ikkagi tegelikult oli. Miinuseks on see, et on inimesi, kes tahavad süžeed kontrollida, kõik otsad kokku sõlmida, ning avatud lõpud on neile nagu näkku sülitamine! Kuid ega sünkveelasi saagi ju rangetesse raamidesse suruda…
Kui inimene on andekas, siis ikka mitmes vallas. Lisaks kirjutamisele tegeled sa ka kipskrohvist kunsti loomisega. Sa teed nii väiksemaid pilte kui lausa kogu seinu katvaid pilte. Kuidas sa selleni jõudsid? On see eelkõige tore harrastus või töö?
Varem oli mu töötoas selline eelmise pererahva poolt seina kleebitud eredavärviline fototapeet. Need väga intensiivsed värvid segasid mind. Ühel päeval rebisin selle maha, jäi ühetasane valge sein, kuid ka sellist ma ei tahtnud – igav. Meenusid kunagi internetis nähtud voolitud reljeefid. Ma ei leidnud analoogset voolimismassi, nii ostsingi ehitusmaterjalide poest kõige tavalisemat kipskrohvi, mida inimesed seinte siledaks saamiseks kasutavad, aga mina tegin sellest kumerusi.
Oma esimese reljeefi tarbeks, kus on kujutatud talutare looduse keskel, kasutasin umbes 60 kg kipskrohvi. Kolm nädalat nakitsesin nagu hiir öösiti seina kallal, mis eraldas minu töötuba naabrite magamistoast – ei kujuta ette, mis nad mõelda võisid… Igal juhul jäin rahule. Seinte dekoreerimine on praegu üks mu meelistegevusi, aga see on rohkem hobi, sest voolimiseks jääb vähe aega. Minult küsitakse sageli, mida ma teeksin, kui ei kirjutaks. Küllap jutustaksin lugusid mingil teisel moel. Minu harrastusteks, kui nimetada mõni, on seinte dekoreerimine, nukkude voolimine, raamatuskulptuuride tegemine.
Raamatublogis “Raamaturiiulike” lõpeb sinu raamatu tutvustus sõnadega: “Mulle igatahes meeldis ja ma julgen seda ka teistele soovitada. Ma igatahes olen väga rahul, et minu teed selle raamatuga ristusid ja tänud kirjastusele, kes meieni selle eestikeelsena tõi. Soojad soovitused teistelegi lugemiseks.” Ja kui lugejatele meeldis, siis ootavad nad ju ka kindlasti lisa. Nii et lõpetuseks tahaksin pisut uudishimutseda. Minuni on mitmest allikast jõudnud kuuldused, et kirjutad oma teist noorteromaani. Kas sa saad juba avaldada, millal see ilmub ning mis teema(d) sa seal vaatluse alla võtad? Müstikat leidub?
Ka teises noortele mõeldud raamatus ei saa ma otse loomulikult ilma müstikata hakkama… Taas peegelduvad seal ka Leedu rannikualal asuvad kohad. Kõik muu on siiski hoopis teisiti, aga mis ja kuidas – esialgu ei reeda.
Kuigi lõpetan käsikirja kohe varsti, väldin ma rääkimist käsilolevatest töödest. Tahaksin, et raamat ilmuks kõige hiljem enne järgmist Vilniuse raamatumessi veebruaris. Kavatsen sel aastal kirjutada veel ka teise romaani – sain selleks Leedu kultuurinõukogu stipendiumi. Seal saab olema üht-teist jalgpallist – veel ühest mu kiindumusest. Nii et uusi raamatuid tuleb – esialgu Leedus ja hiljem, loodan väga, et ka Eestis!
“Süngete vete vaimud” on nüüdseks tõlgetena ilmunud Lätis, Eestis ja Sloveenias. Tunnustused: Leedu aasta raamatu konkursi noortekirjanduse kategooria laureaat 2020; The White Ravens 2020; Leedu riiklik lastekirjanduse preemia 2021; Lätis Jānis Baltvilksi auhinna (Jāna Baltvilka balva) laureaat 2023; Eestis Paabeli Torni nominent 2023; Hea Noorteraamat vanematele 2023. Seda on tunnustanud nii kriitikud kui ka lugejad.
Foto: Indrė Valterienė
