MEHINE SÕÕM KANEPIPLÄRU JA KODUNE KEEMIA: Marek Reinaas veeres kui värviline narkovorstike läbi Toomistu hipifilmi kaadrite Viljandi poole, kus Ugala ja R.A.A.A.M.-i rahvas on üheskoos hakkama saanud vahva teatritükiga“Hipide revolutsioon“.
Minu puhul algas kõik eelmise aasta lõpus vastuvõetud telefonikõnest. Armas klassiõde Jana helistas ja tegi ettepaneku, et ma võiksin tulla Uzupise filmifestivali lõpetamisele ja olla seal selline tähtis asjapulk Eestist, kes kõnet peab ja pildi peal poosetab. Et tulgu kohale, kui ma parajasti juhtun Vilniusesse sattuma. Nimelt, Uzupis on Vilniuse linnaosa (midagi meie Kalamaja sarnast), mis on välja kuulutanud oma vabariigi ja kus elatakse sellist veidi hipsterlikku kommuunielu. Lisaks muudele veidrustele korraldatakse seal iga-aastast filmifestivali, kus näidatakse eranditult Eesti filme.
Mõeldud, mindud. Sain teada, et festivali lõpufilmiks peaks olema „November“. No kes ei tahaks läbi ajaloo kõige parema eesti filmi rambivalguses pisut peesitada ja Uzupise rahvale filmi kaudu tõestada, et nende eelarvamused eestlaste aegluse ja mustvalge maailmapildi kohta on igati tõesed.
Halli novembri asemel kirevaid hipisid
Aga siis pani universumi kõiksus maagilisel moel „Novembri“ asemel peale hoopis teise plaadi – leidsin end ühel hetkel seismas Uzupise filmifestivali saali ees (tegemist on linnaosa suurima kõrtsi tagatoaga, kuhu peaks mahtuma mõnikümmend inimest, aga kohale oli tulnud sadakond) ja tarmukalt rääkimas lõpufilmist, milleks oli – oh üllatust – Terje Toomistu dokumentaalfilm „Nõukogude hipid“.
Tegemist on väga tugeva filmiga, mille kõige väärtuslikum osa on nõukaaegsed dokumentaalkaadrid hipidest, nende kogunemistest ja tegemistest. Originaalmaterjal on suurepäraselt kokku miksitud tolleaegse muusika, multikakatkendite ja animeeritud joonistustega, mida hipid erinevate kemikaalide mõju all oma päevikusse sirgeldasid.
Tänapäeval on hipid muutunud karikatuurseteks tegelasteks – alt laiad püksid, peapael ja kanepipläru. See film aga tõestas, et need tüübid olid päris inimesed. Nad olid tegelikult ka olemas. Nad sõid ja jõid, hingasid ja armastasid. Okei, nad hingasid pisut teisi asju ja armastasid lopsakamalt, kui meie oleme harjunud. Ja uskusid ka meie mõistes jaburdusi – no näiteks, et lakke riputatud traadipundar aitab KGB vastu –, aga sellegipoolest oli tegemist sümpaatsete vanadega, kellega hea meelega teetassi ääres juttu lobiseks ja vanu aegu meenutaks.
„Nõukogude hipid“ on pigem film nähtusest kui üksikisikust. Hipiliikumine oli terviksüsteem oma lätete, mõttevoolude, stiilide, liidrite ja reeglitega. Gurudega, keda kõik austasid ja kummardasid. Ja kangelastega, kes osutusid reeturiteks. Filosoofiatega, mis ainete jõul tõusid ennenägematutesse kõrgustesse. Ja unistustega, mis põrkasid klirinal vastu nõukaelu halli müüri.
Uzupise kinosaal oli triiki täis kohalikku rahvast, kes tervitasid „Nõukogude hipisid“ lustliku aplausi ja Vana Tallinnast pisut kleepuvate komplimentidega. Seltskonnas oli hulk rahvast, kes ilmselgelt oli filmis näidatud sündmustest isiklikult osa võtnud – nad noogutasid oma pikajuukselisi peanuppe ja mõmisesid liksi limpsides rahulolevalt: „Oh-oh-hoo, ja-jah, nii see kõik toimus!“ Ma usun, et filmitegijatele on sellised tagasihoidlikud kiiduavaldused vast kõige magusamad.
Muuseas, ka noorem rahvas sai filmile pihta. Eks tänapäeva hipsteripõlvkonnale on arusaadav selline positsioon, kus elu on kulgemine, kus sinust justkui midagi ei sõltu; kus valitsus ja võim on olemuslikult vastikud ning armastus päästab maailma.
Viljandi road-trip
Vilniuse kõrtsi tagatoas Uzupise Vabariigi presidendiga (kes on ka ise filmitegija ja hingelt vana hipi) ebadiplomaatiliselt lobisedes sain ma aru, et mulle meeldiks maailm, kus oleks rohkem psühhedeelset äraspidisust ja igavest noorust ja legaliseeritud kanepit ja rohkem hipisid. ROHKEM HIPISID!
Mida mõtled, seda saad – see on vana hipide tarkus. Juba kuukene pärast Vilniuse üritust helistas mulle hea KesKus’i kolleeg Kairi, kes teatas, et tarvis on sõita Viljandisse. Nimelt on Eesti 100 juubelietenduste raames Ugala ja R.A.A.A.M.-i rahvas üheskoos hakkama saanud vahva teatritükiga, mida peab ilmtingimata nägema. Et see on Eesti sünnipäeva kontekstis selline imelik kombo: venelaste kirjutatud ja lavastatud ning Ugala trupi poolt mängitud lugu seitsmekümnendatest. Ja – oh üllatust – selle etenduse nimeks on „Hipide revolutsioon“.
Elu käib spiraali mööda ja kes olen mina, et saatuse sõrme vastu protestida! Eriti arvestades asjaolu, et minust oli Vilniuses saanud avalikult suur spetsialist nõukogude hipinduse alal, aga sisimas algaja tsüklodoolisõltlane. Nõnda võtsimegi ette oma KesKus’i road-trip’i Ugalasse – Eesti kõige värskemasse teatrisaali –, et vaadata sedapuhku kunstilist käsitlust seitsmekümnendate underground’ist.
Kaleidoskoobi nägu
„Hipide revolutsioon“ jutustab loo ühest lustlikust noorteseltskonnast, kes muutub ajapikku rohkem ja vähem kurbadeks täiskasvanuteks. Kõik see toimub nõukogude reaalsuse ja hipielu sürreaalsuse viljakates tingimustes. Ühelt poolt jõhkrad miilitsad, arreteerimised, tuimad ja mõistmatud vanemad. Teiselt poolt psühhedeelne muusika, vaba armastus ja hallukaid tekitav kodukeemia. Kas võib olla veel paremat keskkonda, et tekitada lõhestunud isiksusi, hullumeelseid ja konformiste?
Teatritükk kasutab hipidest jutustades ära just nimelt neid tugevusi, mida teater võimaldab – me ei näe laval mitte dokumentaalset sündmuste jada, vaid pigem kaleidoskoopi hetkedest, mis avavad olulise tahu ühe või teise tegelase kujunemisloos. See, et hipid olid tol ajal olemas, ei vaja enam tõestust. Pigem on huvitav jälgida ja mõista, mis toimub nende inimeste ajukäärudes. Või kas seal üldse midagi toimub. Kas üks subkultuur on tegelikult revolutsioon või suur matkimine. Ning kui sa tahad maailma muuta, siis kust peaks alustama?
Tublid narkarid
Erinevad vaimsed stimulaatorid – kanep, LSD, idamaade filosoofia, seks – on hipinduse juures alati see salapärasem ja seetõttu ka põnevam külg, mida igaüks uurida ja salajas kogeda tahaks. Eks teatriformaat seab trippimisele siinkohal ka omad piirid. Kinoekraanil on väga lihtne keerata värvid põhja, keerutada kaamerat ühe koha peal, liigutada pilt fookusest välja, panna taustaks vali muss ja vaatajal on juba selge, kui kõva narkolaksu peategelane sai.
Kuidas aga ontliku provintsiteatri saalis istuvale vaatajale edasi anda elamust, mis juhtub siis, kui hingata sisse plekieemaldajat Sopals ja endale kolmanda silma avamiseks nael pähe lüüa?
Pean tunnistama, et lavastajal ja näitlejatel läks see kenasti korda. Eks igasuguste alko- ja narkoteemadega teatrilaval ongi kõige suurem hirm selles, et ei ole usutav. Ja kui näitleja saab aru, et ei ole usutav, siis läheb asi aina hullemaks. Antud juhul olid etenduse hipid kõik väga tublid ja usutavad narkarid.
„Hipide revolutsioon“ oli ilmselt lavastajale paras väljakutse, näitlejatele aga äge teha ja teatrikülalistele põnev vaadata. Lärmakas, mõtlemapanev, lustlik, jõhker, valus – nagu üks hipinoorus vast olema peab. Muuseas – päris äge on see, et vene lavastaja võttis väga tõsiselt eestlaste kohta käivat ütlust: alguses ei saa vedama ja lõpus ei saa pidama. Eriti lause teist poolt. Kui mitu korda oleks võinud etenduse juba lõppenuks lugeda, aga ikka läks edasi! Äge!
Kaks kirevat taati
Muuseas – kogu etenduse kõige jaburam hetk toimus etenduse vaheajal baaris. Millegipärast oli mulle sattunud kätte pitsike sümboolse (ja võib-olla psühhedeelse) Vana Tallinnaga. Limpsisin seda vaguralt nurgas ja mõtlesin, et kui erinev on Vilniuse ja Viljandi ürituse publik, kui järsku marssis sisse kaks tegelast filmist „Nõukogude hipid“. Reaalselt! Needsamad kaks pikajuukselist, habemete ja nahktagidega selli, kes filmis mikrobussiga Moskvasse hipide kokkutulekule sõitsid. Ma olin siiralt jahmunud! Omavahel midagi vene keeles pobisedes noogutasid nad oma pikajuukselisi peanuppe samamoodi nagu Vilniuse rahvas pärast filmi vaatamist. Ju siis neile meeldis.
Mulle endale tundub, et mul õnnestus kuidagi väga õiges järje- ja vahekorras komistada hipide otsa nii kinolinal kui ka teatris. Nii „Nõukogude hipid“ kui ka „Hipide revolutsioon“ saavad alguse ühest ja samast lättest, aga välja purjetavad hoopis erinevasse kohta. Film räägib rohkem sellest, mis asi see hipiliikumine on. Teater aga sellest, et mis tunne on olla hipi ja kui sa kord kolm tilka verd oled andnud, siis kas sa sellest lepingust kunagi lahti saad.
Ilmselt ei saa. Seda tõestavad need kaks pikajuukselist vanameest Viljandi teatri baaris. Nad olid väga ägedad.