VURINAL KUI TÕUKERATAS EESTI FILMILUKKU: Film tundub olevat kõige demokraatlikum kunstivorm – kõige ligipääsetavam ja ühtlasi ka kõige kergemini kritiseeritav, sest kui teatris või kunstisaalis igaüks käia ei viitsi, siis kodus teleka ees külitades näeme pea iga päev mõnda filmikunsti tippteost. Kristiina Davidjants puurib kodumaise filmi kaadreid Eesti ajast kuni Nõukogude režiimi lõpuni.
Süües igal õhtul audiovisuaalseid hõrgutusi, vahtides maailma filmiklassikat, ei saa me üle ega ümber tõigast, et esitame samu nõudmisi ka kodumaisele toodangule ja oh häda, kui Eesti filmitootjad sulle Netflixi taset kohe kätte ei too. Siinkohal ongi vast paslik meenutada seda teekonda, mida kodumaised kinošnikud kuni meie filmitööstuse taasiseseisvumiseni läbi käinud on.
Õllepoe asemel vägisi kinno
Filme sai eesti rahvas hakata vaatama üsna pea pärast vendade Lumière’ide korraldatud liikuvate piltide seansse, esimene paikkino The Express Bio avati Tallinnas Viru tänaval aga täpselt 110 aastat tagasi. Läheb veel kolm-neli aastat ja eesti publik võib imetleda juba kodumaiseid komöödiaid „Laenatud naene“ (1913), kus peaosas muide hilisem superstaar Paul Pinna, ning Johannes Pääsukese filmitud „Karujaht Pärnumaal“ (1914). Esimene on lõbus eksituste komöödia, teine aga võtab luubi all rahvuspoliitilised pinged ei kuskil mujal kui Pärnumaal. Film olevat Pärnus ära keelatud, tähistades ühtlasi tsensuuri sündi Eestis.
Kinotööstus kinnitab alternatiivse ajaveetmisvormina hoogsalt kanda, Veste Paasi raamatus „Olnud ajad“ meenutab näiteks üks kinoomanik: „Tsaariajal oli Valgas palju õllepoode, vist 60 ringis. Nii mõnigi pereema viis oma mehe lausa väevõimuga õhtul kinno, et teda mitte kurja peale lasta. Kinokülastuse üle me tollal kurta ei saanud.“
Esimese vabaduse sammud
- aasta toob aga oma korrektuurid eesti ellu, muu hulgas hukkub üks kodumaise filmielu võtmekujudest Johannes Pääsuke. Kuue aasta möödudes linastub ajalooline draama, eesti malevlaste ja Liivi ordu vahelisest võitlusest kõnelev „Mineviku varjud“ (1924).
Uks mängufilmidele on nüüd avatud. 1925 näeme kodumaist spioonidraamat „Tšeka komissar Miroštšenko“ ja jälle tollaste filmitegijate meelisteemat, meie 800 aasta pikkusest orjaajast rääkivat „Esimese öö õigust“. Ridamisi tuleb veel filme – Oskar Lutsu noorema venna Theodori lavastatud ja Vabadussõjast jutustav „Noored kotkad“ (1927), salongifarss „Dollarid“ (1929), suurfilm „Jüri Rumm“ (1929) ja muusikafilm „Päikese lapsed“ (1932).
Ei saa unustada ka ulatuslikku dokumentalistikat, kus üheks oluliseks nimeks on operaator Konstantin Märska, teiseks juba mainitud Theodor Luts. Mainimata ei saa jätta ka eesti esimest joonisfilmi, neljaminutilist „Kutsu Juku seiklused“ (1931).
- aastal võetakse vastu ka üks oluline kodumaist filmitööstust toetav seadus, mille kohaselt peavad kinod võtma „igasse eeskavasse kodumaa kroonikat, mis kujutab Eesti tähtsamaid päevasündmusi ja üldhuvilisi nähteid poliitilisest, majanduslikust ja kultuurilisest elust või pilte Eesti rahvast, tööst ja loodusest.“
Stalini ikoonid
Saabuv uus kümnend toob endaga ka uue võimu. Eestis on nõukogude sõjaväebaasid ning ka uus arusaam sellest, mis kinolinal õige ja hea. Vanad Eesti Kultuurfilmi aegsed kroonikakaadrid monteeritakse ümber propagandafilmideks; parimas Kulešovi efekti vaimus, st olles järjestatud uuel moel, on teisenenud ka eestiaegsete filmitegijate loomingu sisu.
1947 valmib „Elu tsitadellis“. Stalini preemia pälvinud filmi peategelane botaanikaprofessor Miilas on sulgenud ennast oma majja, et tegeleda vaid teadusega. Filmi režissöör, 1936. aastal Hollywoodist Nõukogude Liitu emigreerunud Herbert Rappaport seisab ka teise stalinistliku teose, esimese eesti värvifilmi „Valgus Koordis“ (1951) taga. Film on ideeliselt nii loll, et selle puhul võib vist vabalt kasutada parasiitsõnaks kujunenud väljendit „ikooniline“. Georg Ots kehastab siin punaväelast, kes sõjast naastes asub kodukanti Koordis vaimuvalgust tooma ning pahade kulakutega võitlema. Praegu tunduvad tollased linateosed ilmselt naljakadki, kuid nende sünnihetkel polnud ilmselt kellelgi naljatuju.
Ometigi on õhus jälle muutused: sureb Stalin.
Vallatum aeg
Viiekümnendad toovad meile Oskar Lutsu samanimelise jutustuse ekraniseeringu „Tagahoovis“ (1956), Kaljo Kiisk teeb kolm aastat hiljem oma režissööridebüüdi, elurõõmust pakatava äravahetamiskomöödia „Vallatud kurvid“ kaasautorina.
- aastal valmib aga üks tore teos, eesti esimene nukufilm „Peetrikese unenägu“ (rež. Elbert Tuganov) taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjutu järgi.
- aastal asub Tallinnfilmi juurde õppima näitlejate kursus, kuuekümnendad toovad koos Hruštšovi sulaga endaga kaasa üldise tõusu, Moskvast on tulnud erialase ettevalmistusega tegijaid.
Eestil on au toota esimene NSV Liidu telemängufilm, Virve Aruoja lavastatud „Näitleja Joller“ (1960) teatrikorüfee Voldemar Pansoga peaosas. Jüri Müüri debüütmängufilm „Ühe küla mehed“ (1961) näitab eesti kalureid, kes kogemata soome rannas maanduvad. Stalinistlikud ajad on läbi, lugu, mis veel kümme aastat tagasi oleks olnud skemaatiliselt lahendatud, on nüüd märksa inimlikum. 1964. aastal valmib Jüri Müüril ja Grigori Kromanovil „Põrgupõhja uus Vanapagan“. 1966. aastal küsib Kromanov meilt „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“. Mis muud kui moraalne mandumine, vastame meie.
Kuldne hetk
- aastale pole ei enne ega pärast võrdväärset. Tallinnfilmis valmivad Jüri Müüri „Inimesed sõdurisinelis“, Leida Laiuse „Libahunt“ ja Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“, Eesti Telefilmis Sulev Nõmmiku komöödia „Mehed ei nuta“.
Dokumentalistikat esindavad Ülo Tambeki „Talupojad“, Andres Söödi „511 paremat fotot Marsist“ ning Grigori Kromanovi ja Mati Põldre telefilm „Meie Artur“.
Paraku on selle plejaadi väljapaistvaim töö, Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“ tema loojale ka kõige hukutavam. „Teise maailmasõja lõpu eel marsib kaunis mõisahoones paiknevasse vaimuhaiglasse sisse erikomando, et patsiendid likvideerida. Kuid gestaapo on saanud anonüümkirja teatega, et hullude seas varjab end vaenlase agent. Ohvitser Windischil tuleb mitmesaja vaimuhaige seast loetud päevadega leida simulant. Algab kassi-hiire mäng,“ resümeerib ametlik sisututvustus.
Poliitiline allegooria on aga Moskvale liiast, film läheb riiulile ja koos sellega kaob ka Kaljo Kiisa enesekindlus. Oma järgnevate filmide keskpärast taset põhjendas Kiisk „Hullumeelsuse“ ärakeelamisega seotud traumaga, mis käivitas enesetsensuuri.
1970-ndate naturalistlikud lajatused
Käes on 1969, année érotique. Eesti vaataja näeb uskumatult elurõõmsat seiklusfilmi „Viimne reliikvia“, kus vilksatab ka naise paljas rind. „Põgene, vaba laps! See on ainus võimalus,“ laulab Peeter Tooma Agnese ja Gabrieli armuloo taustaks.
Linastub ka Oskar Lutsu romaani „Kevade“ ekraniseering, sellest saab meie kinokunsti „sajandi film“. Režissöör Arvo Kruusemendil on õnnestunud kinni püüda midagi, mis aastakümnete möödudes toob ikka igas täiskasvanu hinges esile oma Arno, Teele, Tootsi või Kiire.
Seitsmekümnendad lajatavad naturalismiga. 1973 jõuab ekraanidele „Ukuaru“. Kui Leida Laiuse eelmine töö, „Libahunt“ (1968), oli veel mõneti ebakindel teos, siis Ukuaru Minna puhul tuuakse ekraanile esimest korda tugev naine, kes saab kõigega hakkama, sest „kui elada ei jaksa, siis sure ära“. Filmi n-ö kõrvaltooteks on Arvo Pärdi viisistatud „Ukuaru valss“.
Aasta pärast möllavad meie ekraanidel juba „Kilplased“, Virve Aruoja ja Jaan Toomingu dokumentaalis lendlevad aga „Värvilised unenäod“. Dokumentaalfilmimaailmas teeb ilma uus põlvkond – Rein Maran, Mark Soosaar, ka Lennart Meri (kui nii tema kohta antud kontekstis öelda ikka kõlbab). Uued tulijad on ka lühimängufilmikogumiku „Karikakramäng“ tegijad – Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm.
Kultus ja lagunemine
Eesti filmiajaloos on kaks filmi, mida võib ilma igasuguste kahtlusteta nimetada kultusfilmiks ning mõlema taga on üks mees – Grigori Kromanov. 1979 linastub vendade Strugatskite loomingul põhinev „Hukkunud alpinisti hotell“. Selle filmi puhul ei ole võimalik üle ega ümber saada tollal 23-aastase Sven Grünbergi heliloomingust. Kui Eestis on tehtud maailmatasemel soundtrack’i, siis siin see on.
Kaheksakümnendad toovad endaga „Ideaalmaastiku“, Klaabu, mereröövli tütre Arabella, eesti suves seikleva Nipernaadi ja keda kõike veel. Märgilisimaks filmiks võib pidada esimest „päris“ noorsoofilmi, Leida Laiuse lastekoduelu näitavat filmi „Naerata ometi“ (1985). Laiuse kaaslavastajaks on siin Arvo Iho, kelle räme pildikeel resoneerub Laiuse tundlikkusega ning tulemuseks on pea ajatu film.
Kaheksakümnendate lõpus ragiseb igavesena kestma mõeldud Nõukogude Liit igast otsast. Ekraanidele jõuavad valupunktid – migratsiooniteemaline „Ma pole turist, ma elan siin“ (1988); sama aasta film, ema ja lapse suhetest rääkiv Leida Laiuse „Varastatud kohtumine“. Aasta hiljem on Jüri Sillart ja Peeter Simm võtnud ette stalinistliku režiimi kuriteod: esimene lavastab paksudes värvides küüditamiseloo „Äratus“, teine märksa subtiilsema „Inimene, keda polnud“.
Nõukogude Liidu kokkukukkumise aastat tähistab Roman Baskini „Rahu tänav“, mille annotatsioon on järgmine: „Jõuluõhtul avastavad Rahu tänava elanikud, et nende majade ette on pandud sõjaväeline valve. Varsti peavad nad koduväravast sisseastumiseks passi näitama. Enamik lepib sellega, kui volikogu esimees neile kinnitab, et rahu säilitamiseks tuleb olla koostöövalmis. /–/ Kuulu järgi lahkuvad võõrväed koos lumega – järelikult pole ju kaua oodata, kuni elu taas rööpasse läheb. Kevadel aga ei kao mitte lumi, vaid paljud elanikud. Jääjad ootavad nüüd juba suve, jaanipäeva.
Uued ajad ja majad
Filmivälises maailmas oli Eesti aga vaba, nii nagu tema filmitööstuski. Vabadus tõi uued kombed, peamiselt aga katastroofi filmitööstuses. Kadus Moskva raha, kodumaal oli aga film viimane asi, millele keegi finantse jagada tahtis.
Ometigi sopsutas meie film oma tiivad puhtaks nõukogude ajal varjusurmas olnud Kultuurkapital ning 1997. aastal loodi praeguse Eesti Filmi Instituudi eelkäija Eesti Filmi Sihtasutus. Kui vahepeal tundus, et hoolimata kõigest on meie oma filmide tegemine mõttetu ponnistus, siis nüüd, 20 aastat hiljem, on olukord drastiliselt teine.
Pole liialdus öelda, et eestlased said eneseusu tagasi Veiko Õunpuu „Sügisballiga“ (2007), mis värskelt Veneetsiast alaprogrammi peaauhinna noppinuna tõi kinno 37 859 vaatajat, mis oli kodumaise art house’i kohta pretsedenditu. Kui meie riigijuhid armastavad öelda, et Eesti pole kunagi elanud nii jõukalt ja hästi kui praegu, siis päris kindlasti kehtib see eesti filmi kohta. Keegi poleks osanud veel hiljuti uneski näha, et kodumaised filmid teevad kassat ning meie levitajad peavad omavahel sõda, kes uusima filmi endale levitada saab. EV 100 programmi raames saab näha palju uusi filme, millest ilmselt suurem osa lööb veel mõne vaatajate rekordi. Kui see pole õnn ja jõukus eesti kinoentusiasti õuel, siis ma ei tea, mis seda veel olla võiks.
EV 100 filmiprogramm Eesti kinodes:
„Seltsimees laps“ / mängufilm / 23. märts
„Juured“ / dokumentaalfilm / kevad 2018
„Võta või jäta“ / mängufilm / 14. september
„Põrgu Jaan“ / mängufilm / 5. oktoober
„Eia jõulud Tondikakul“ / mängufilm / 1. detsember
„Tuulte tahutud maa“ / dokumentaalfilm / sügis 2018
„Pank“ / draamasari / sügis 2018
„Lotte ja kadunud lohed“ / animafilm / jaanuar 2019
„Tõde ja õigus“ / mängufilm / veebruar 2019
