Hella Hundi terrassil on väga hubane toimetuse koosolekuid pidada. Ja ka väga viljakas – kõik tulevad vastu puiklemata kohale, keegi ei üritagi kõrvale nihverdada ja teineteisega mingeid Zoomi linke vahetada. Ka mina saan laua all rahulikult vilus peesitada, oodates oma hetke. Sellist hetke, kui peatoimetaja Juku-Kalle kohmakate näppude vahelt pudeneb mõni friikas või kanariba minu kaunite kultuurikoera käpakeste vahele. Terrassikoosolekutel on vaid üks viga: need kipuvad venima pikaks ja lõpuks läheb jutt ikka päris mölaks.
“Ringmajanduse ring hakkab varsti sulguma! Puudel on hing, taimedel on hing. Isegi loomadel on hing! Me peame oma lehe veebi üle kolima, sest hingeliste puude kehadest toodetud paberi peale sellise pasa trükkimine, nagu meie seda teeme, on kuritegu tulevaste põlvkondade ees!” Toimetaja Kairi oli viimasel ajal Saaremaal maapaos olles leidnud enda hinges üles selle kitsukese sopi, kuhu pidid ära mahtuma nii maailmavalu, roheline ilmavaade kui ka südametunnistus korraga.
Mina isiklikult pean tunnistama, et tema sõnavõtt meeldis mulle. See oli esimest korda KesKus’i ajaloo jooksul, kus keegi kolleegidest tõdes, et ka minul on hing. Lürpsasin selle terviseks plekist kausist lonksukese pisut liisunud vett. Oli kuulda, et ka pealpool lauda lürpsati ühte koma teist, aga kindlasti mitte vett.
Juku-Kalle pühkis vahust puhtaks olematu vuntsi ja asus häälekalt industrialiseerimise kaitsele: “Puud pole midagi muud kui rohemassiiv. Rohemassiiv on aga loll, lihtsalt kasvab ja on tuim. Nagu näiteks Jüri Ratas. Kui ma noorest peast tema lapsehoidja olin, juba siis õpetasin talle, et puud on lihtsalt rohemassiiv. Ja vaadake, mis välja tuli – Jüri möllab kõikjal ringi, mootorsaag käes ja palk õlal. Tubli õpilane!”
“Ilmselt sa õpetasid talle ka midagi muud,” ütles väljaandja Marek, kelle huvi poliitika vastu ei näita raugemise märke, pidas mitmetähendusliku pausi ja vaatas Juku-Kalle ees seisvat tühjade klaaside sumbuurset rivi. “See, et Jüri Ratas rahva raha eest “Joogid autosse!” hõikab ja seepeale alkovaba siidrit ja sitta džinni tellib, ajab ikka inimeste õiglustunde keema. Ei jää midagi muud üle, kui nõuda riigikogu erakorralisi valimisi ja Keskerakonna sundlikvideerimist. Ega me muidu nendest parasiitidest lahti ei saa!”
“See on õige, et riigijuhtidel peab stiili olema, kehva džinni juua on lame. Esinduskulud on tähtsad, sest ainult nii saame me olla esinduslikud.” Toimetaja Tiina võttis lonksukese rabarberimaitselist käsitöösiidrit ja pühkis oma Chaneli jaki rinnaesiselt ära kaks küüslauguleiba ja ühe juustupallikese.
“Ajaleht KesKus peab ka olema esinduslik, seepärast nõuan ma, et me oma kuluhüvitiste eelarverealt eraldaksime kõigile toimetuse liikmetele veel ühe eelarverea, kuhu nad saaksid kanda kulutšekid. Kas te arvate, et viisakas olemine on tasuta?!”
Toimetaja Tiina arusaamad raamatupidamisest on pöördvõrdelised tema arusaamadega kaubanduses pakutavate käekottide hinnatasemest.
Kokkuhoidlik Saaremaalt pärit Kairi, kes peab jooksvalt toimetuse kuludel silma peal hoidma, tundis vajadust selgitada: “Me oleme erafirma ja meil ei olegi sellist eelarverida nagu esinduskulud. Muuseas, valitsus kustutas ka esinduskulude eelarverea ära!”
“Lollus! Kes siis siia pärapõrgusse tulla tahab. Kas me kujutame ette, et Angela Merkel hakkab riigivisiidil endale ise oma raha eest jooke autosse ostma! Mõelge ikka Eesti kuvandi peale!” Toimetaja Tiina on teadupärast kõva käpp ka välispoliitilistes küsimustes.
Väljaandja Marek hakkas ümisema igihaljast Kuldse Trio laulu pea tabamatul viisil: „Kulud mulle, hüved sulle! Sulle-mulle, mulle-sulle…”
Üht olen ma õppinud, kui juba toimetuse koosolekul laulujoru üles võetakse, on aeg jalga lasta. Sirvisin oma messengeri ja sealt vaatas mulle vastu pääsetee Krissu sõnumi näol: “Oleme koos Kerstiga Humalakoja terrassil, soe päike paistab ja külm proseko voolab. Lühikestes pükstes mehi pole. Lenda peale!”
Lükkasin liisunud veega kausi kõrvale, manasin väsinud ilme näole ja vedasin end laua alt välja: “Kultuurikoer Saba on väsinud. Kultuurikoer Saba lahkub, et kirjutada järgmise lehe juhtkiri. Kultuurikoer Saba tänab oma rahvast!”
Juku-Kalle, Marek, Tiina ja Kairi jäid mind imetlevalt põrnitsema. Nende arvates on vabatahtlikkus ülim lollus.
Nii hea on endast kolmandas isikus kõnelda.