MIS JUHTUS SAMAL AJAL KODUVÄGIVALDSES TEISES TOAS: Mari-Liis Lill ja Priit Põldma intervjueerisid kümneid lähisuhtevägivalla ohvreid ja sekka ka mõnd vägivallatsejat. Intervjuude põhjal esietendub Eesti Noorsooteatris 5. juunil dokumentaallavastus „Teises toas”. Mis seal toas toimub, uuris Peep Ehasalu.
Eesti troonib Euroopa lähisuhtevägivalla edetabelite tipus. Kuidas võiks teatrilavastusest kasu olla vägivallanumbrite kahandamisel?
Mari-Liis: Numbrid on suured, me teame – 40 väljakutset päevas –, ent numbrid ei tekita väga suuri emotsioone. Kui inimene vaatab sulle silma sisse ja räägib, mis tunne see oli, mida vägivald temaga tegi – see puudutab rohkem. Isegi kui see on näitleja vahendatud, siis näitleja on ju publikuga isiklikus ja vahetus kontaktis…
Priit: …ja see võib mõjuda tugevamalt kui statistikatabeleid tulvil ajaleheartikkel. Ma arvan, et teatri ülesanne polegi niivõrd probleemi teadvustamine, selleks on teisi meediumeid, mille kaudu jõuab kiiremini laiema auditooriumini. Meie püüame vaadata teemade taha, ronida psühholoogilistesse sügavikesse, rääkida kultuurilistest ja isiklikest väärtushoiakutest, mustritest, mis kanduvad edasi vanematelt lastele. Iga sõna, mis lavastuses kõlab, on pärit intervjuudest, me ei ole midagi juurde kirjutanud, ainult tihendanud. Sissevaade teiste inimeste ellu on mu enda jaoks küll olnud empaatiat kasvatav kogemus. Ehk mõjub see samuti ka teatrivaatajatele.
Mari-Liis: Mina hindan, et mind ei valata teatris ainult valuga üle, vaid tekib võimalus sellest kõrgemale tõusta. Peaaegu kõik tegelased laval on ühel või teisel moel põlvkondade kaupa pärandatud mustri murdnud. Nad on imetlusväärsed. Kui ka üks vägivalla ohver pärast etendust leiab jõudu teha teistsuguseid valikuid, on see tohutult suur arv.
Kuidas õnnestus saada inimesi rääkima?
Mari-Liis: Tegime sotsiaalmeedias üleskutse ja selle peale tuli väga palju pöördumisi. Nende hulgas oli noori-vanu, mehi-naisi, Tallinnast ja mujalt.
Priit: Enamikul oli lootus, et kui jagada oma lugu, siis äkki keegi teine saab selle kaudu abi: tunneb varem ära ohukohad ja hakkab väljapääsu otsima, näeb, et ta pole esimene inimene, kes selliste probleemidega kokku puutub.
Kas te olete kogenud lähisuhtevägivalda ka oma nahal?
Mari-Liis: Ei ole. Vist. Teemasse süüvides hakkad teravdatud pilgul vägivalda otsima, ka enda käitumises. Kas see, kui ma lähen oma laste peale närvi ja vaikin kolm minutit, võiks klassifitseeruda vaimse vägivalla alla? Vist võiks. Meil on lugu, kus täiskasvanud naine ütleb, et tema ema nii tegi – lülitas ennast välja. Ignoreerimine mõjus lapsele samamoodi nagu löök vastu põske.
Priit: Psühhoterapeut Kait Sinisalu ütles „Ööülikooli” saates, et kõik, mis leidub maailmas, leidub ka inimeses. Ma tunnen omaenese käitumises ära nii vägivallatsejate kui ka ohvrite mustreid ja hoiakuid, võib-olla küll väiksemas mõõtmes, ja need äratundmised ei ole alati rõõmustavad. Aga teine oluline mõte, mis samuti Kaidult pärit: on väga palju düsfunktsionaalseid suhteid, mis ei ole vägivaldsed. Kõiki probleeme, mis suhetes esinevad, ei saa lähisuhtevägivallaks liigitada.
Koduvägivalla lood tekitavad emotsionaalse tõrjereaktsiooni ja enda rahustuseks leitakse, et „küllap ta ikka natuke liialdas ja mõlemad on süüdi”. Kuidas saan koduvägivalla ohvrit aidata, kui mul endal sellise suhte kogemus puudub?
Mari-Liis: Esiteks ma saan uskuda ohvrit. Kui keegi räägib mulle oma lugu, siis vähim, mis ma teha saan, on mitte kahelda tema sõnades. Teiseks, enamasti ei oska ma ise lõpuni aidata, aga ma saan luua ühenduse abivajaja ja nende vahel, kes oskavad. Ja kui probleem on akuutne – kui kuulen, et naaber hüüab appi ja mütsud käivad, siis minul on võimalus helistada politseisse. Temal ei pruugi olla.
On inimlik, et otsime põhjus-tagajärg seost. „Naine näägutas” on klassikaline ohvrisüüdistamine. Või püüame mõelda, et küllap oli vägivallatsejal raske lapsepõlv, stress töö juures – otsime mingitki põhjust nii ebainimlikule olukorrale. Aga ohvritega töötavad spetsialistid ütlevad, et tihtipeale ei ole mingit põhjust, vaid on otsitud ettekäänded. Näiteks piisab peksa saamiseks sellest, et naine valmistas õhtuks kala, aga mees juba sõi lõunal kala. Ohvrid võivad teha üleinimlikke pingutusi, et vägivalda ära hoida. Aga see ei õnnestu – sest vägivald ei ole nendes suhetes mitte impulsi kontrollimatus, vaid võimu küsimus, kontrolli omamine.
Kas vägivallalugudes on ainus valik suhtest lahkumine või annab midagi teha ka vägivallatsejaga?
Mari-Liis: Praktika kinnitab, et enamasti on parim valik suhtest lahkumine ja siis – võib-olla – annab midagi teha vägivallatsejaga. Vägivaldsest suhtest lahkumine on oluline ka laste vaimse ja füüsilise tervise hoidmiseks. Sest isegi kui me ei räägi otseselt laste vastu suunatud vägivallast, siis vägivalla pealtnägemine mõjub lapsele sama traumeerivalt. Ja kui vanemad arvavad, et lapsed ei tea, mis toimub, siis tegelikult nad teavad alati.
Miks on nii, et korraga saab „Teises toas” etendust näha üsna vähe inimesi – sõnum peaks ju olema suunatud massidele?
Priit: Väikeses ruumis jõuab näitleja publikule lähemale, saab olla tundlikum, avatum. Ma loodan, et väikeses saalis tekib publikul ka omavahel koosolemise tunne, see võiks olla ka puhastav või vabastav kogemus.
Mari-Liis: Mängime paralleelselt kahes saalis: on noorte ja suurte saal ning noorte saali mahubki üks klassikomplekt noori. Kui publikul on turvaline oma inimestega, siis ehk see aitab teemadel paremini üle kanduda. Ja kui klassijuhataja julgeb pärast etendust rääkida noortega kohtinguvägivalla esimestest märkidest, on teatriõhtu mu meelest korda läinud.
Öeldakse, et mida valusam teema, seda rohkem aitab nali. Kas publik vahepeal kergendunult naerda saab?
Mari-Liis: Tõsiste lugude vahel peab olema hingetõmbepause. Kui on väga keeruline teema, siis nali iseenesest poeb ligi.
Priit: Oleme monoloogidesse jätnud tekstilõike, mis mõjuvad oma sõnastuse või ootamatu vaatenurga tõttu peaaegu humoorikalt, asetavad sündmuse või situatsiooni ootamatusse valgusse.
Enesekaitse?
Mari-Liis: Mitte ainult. Küsimus on vist absurditundes – kui mingi lugu läheb nii hulluks, kordub nii palju kordi või põhjendus on nii absurdne, siis korraks, kui kõneleja suudab vaadata olukorda justnagu kõrvalseisjana, ongi selline absurd naljakas.
Demokraatlikus ühiskonnas on mul siiski täielik õigus mugavalt kõike ebamugavat ignoreerida. Mis te sellise jutu peale kostate?
Mari-Liis: Sul ongi õigus ignorantsusele, kuni see ei tee teistele liiga. Kui oma kõrvaga kuuled, et midagi on kõrvalkorteris halvasti, aga otsustad mitte sekkuda – siis oled kaasosaline. Vägivald ei puuduta sind võib-olla praegusel hetkel, aga kui sa pole osanud õpetada oma lapsi või ei oska ise ohu märke ära tunda, võib vägivald tabada ootamatul hetkel.
Priit: Usun, et lähisuhtevägivalla toimemehhanismid ja põlvkondadeülesed mustrid, mida oleme püüdnud valitud lugude kaudu esile tuua, puudutavad ka inimest, kel pole isiklikku suhet lähisuhtevägivallaga. See kõlab väljaöelduna ehk trafaretselt, aga küsimus on ju empaatias – et suudaksime pisut rohkem märgata, mida tunneb teine inimene me kõrval.
FOTO: Indrek Rammus
