KUNST, ELU, SUHTLUS JA TEISED INIMESED: “See on nagu Peetrikese unenäos, et valgusfoorid töötavad, ainult inimesi pole,” võtab Eesti Kunstimuuseumi juht Sirje Helme kokku globaalse muuseumielu ja näitusekorralduse viirusepiirangute ajastul, kui Mark Raidpere temaga vaid loetud päevad enne muuseumide avanemist juttu alustab. Mark ja Sirje räägivad nii sellest, mis vältimatu kui ka sellest, mida vältida. (Fotod Sirjest tegi samuti Mark.)
Mark Raidpere (M.R): Enne diktofoni käivitamist jõudsid osutada ühele aspektile muuseumitööst: “Südamlik näitusetegemine on vaid üks osa sellest kõigest.”
Sirje Helme (S.H): Ongi tegelikult. Just täna käisin vaatamas meie uut väljapanekut Kumus, mis maikuus avaneb: “Kunst on disain on kunst”. Siis läheb kogu see tööga seotud jama meelest ära, jube hea on olla. Vaadata, kuidas tehakse, kuidas mõtted liiguvad. See ongi see tore, südamlik näituse tegemine. Eks ongi kole, kui kogu aeg on kinni, samas pole selles ju kedagi süüdistada. Ma tunnen, kuidas muuseumis töötajatel motivatsioon langeb. Teed näituse valmis, kuid vaatajaid pole. Meil on äsja valminud näiteks ka reivikultuuri teemaline näitus “Terve öö üleval”. Muidugi me kasutame sotsiaalmeediat, igasugu online-avamisi, aga see pole üldse see… (Rõhutab öeldut sõrmenipsuga)
M.R: Et pole publiku tagasisidet, seda kohalolu, mis annaks füüsilise vibratsiooni?
S.H: Muidugi, absoluutselt! Mõni nädal tagasi tundsin äkki kohutavat vajadust elava muusika järele.
M.R: Kui nüüd pusletükke uuesti kokku laotakse ja pilt taas tervikuks hakkab saama, siis kas ja mil moel see muutunud on? Mille juurde pöördutakse tagasi, millised muudatused püsivad?
S.H: Mina näen vähemalt 2–3-aastast auku, kui me räägime rahvusvahelisest näitusetegemisest. Kui hakkame näiteks praegu mõnda näitust ette valmistama, siis tulemustest räägime 2023. aastal. Teeme nagunii ka 2022. aasta plaane, kuid sealgi mitmed näitustest veel kõiguvad. Kas tuleb või ei tule, mis see maksab? Hinnad on väga muutunud, transpordi hinnad on laes! Peale selle, näiteks kaugemad maad nagu USA või Jaapan – me ei tea, kuidas nemad otsustavad. Mõned asjad on ka 2024. aastasse lükatud.
M.R: Kas julged ka midagi konkreetset juba nimetada?
S.H: (Pika vaagimise peale, ettevaatlikult) Mis on peaaegu kindel… Meil on kogus üks Bernardo Strozzi maal, selle maali konserveerimist ja uurimist saame siduda laenude ja näitusega Itaaliast, see on omakorda väga hea võimalus meie kollektsiooni uurimiseks. Nii nagu “Memlingist Rubensini” on praegu oluline meie muuseumis olevate Madalmaade teoste suhtes. Veel plaanime siia tuua Itaalia transavangardi näituse, vaataks seda koos Rühm T 1980-ndate loominguga, eriti Raouli ja Urmase (Kurvitz ja Muru – M.R) maalidega.
Praegu avame näiteks Janis Rozentālsi näituse, sest USA-st planeeritud näitus jäi sel aastal ära. Kui vaatame suurt pilti, siis selge on see, et järgmine aasta on kindlasti kodumaisema programmiga, pigem toimub lähiriikide koostöö ja näitused meie enda kogude põhjal. Ma loodan, et ühel hetkel on jälle võimalik reisida. Kogu EKM-i programm on siiski umbes 40% rahvusvaheline.
Teine asi, mis mulle meeldib ja mille üle oleme majas ka natuke vaielnud, on tuua siia ka ootamatut kunsti, nagu näiteks äsja Amos Rexiga koos tehtud Egiptuse muuseumi näitus oli.
M.R: Et asi võis olla Eesti poliitilistes hoiakutes või käitumises?
S.H: Ma arvan, et Eesti ei puutunud üldse asjasse. Pigem arvan, et neil endal oli mingisugune muutus või vahetus – need inimesed, kellega ma algul kirjutasin, kadusid, ja kirjad tulid väga naljakad. Ühesõnaga, kokkulepped, mis meil direktoriga olid, ühel hetkel lihtsalt enam ei kehtinud. Aga hea küll, pooled ideed ei realiseerugi kellelgi.
M.R: Kui mainisid, et nende kokkulepete saavutamine algab inimlikust sobivusest, siis kuidas end sobitad näiteks hiinlaste või kolumbialaste või prantslastega? Kui palju seal on siirust, kui palju teatrit?
S.H: Tead, see on alati erinev, oleneb ka kirjavahetusest. Kui tead täpselt, mida tahad… Näiteks kui Konrad Mägi näitus läks Rooma, ei tundnud ma selle muuseumi naisdirektorit, kellega olin pikas kirjavahetuses, isiklikult. Kui kohtusime, siis kõik toimis, sest mõlemad on ratsionaalsed inimesed, kes teavad, mida on vaja teha. On inimesi, direktoreid, kellega sa jäädki suhtlema, isegi kui näitus on läbi. Näiteks Washington National Gallery esindaja, kes kogu Sittowi näituse tegemise ajal oli meie sealne kontakt. Ta läks pensionile, kuid jäimegi suhtlema, sõitis isegi perega Eestisse. Ja ma ei tea, kas see protsess oli selle võrra kergem või raskem või oleks ta nagunii selline olnud, võimatu öelda. Kuid sa võisid talle õhtul helistada, öelda, et kuule, meil on mingi jama, aga sa pole kirjale vastanud. Ma olen sedagi paar korda tundnud, et mõlemad pooled väljendavad diplomaatiliselt vastastikust huvi, kuid tegelikult on kõik formaalne. Miks peaks suurel muuseumil olema väikese Eesti muuseumi vastu huvi? Eks meie soov on ka see, et oma kunsti väljaspool Eestit tutvustada. See ei pruugi alati partnereid huvitada. Ega meiegi taha kõiki näitusi, mida pakutakse.
M.R: Aga võtame näiteks sellesama Hiina näite, algus oli samuti ladus, kuid siis kuhtus.
S.H: Hiina on ju poliitiline riik, see oli nende otsus. Ka meil oli riiklik huvi sel hetkel ida suunal. Olid ju aastad, kus ERSO-gi käis Hiinas turneel. Kunstinäitustest siiski asja ei saanud. Aga näiteks Kaljo Põllu näitust Jaapanis saatis fantastiline edu! Idee tekkis, kui Adamson-Ericu muuseumis oli jaapani kunstniku Torii Rei maalide näitus. Hakkasime temaga vestlema ja kuna tundus, et tema enda loomingus on mingeid popkunsti elemente, asusime tema töid meie (pop)kunstiga kõrvutama, jõudes sellise looduse metafüüsikuni nagu Kaljo Põllu, kes alustas samuti popiga. Huvitav on see, et Jaapanis küsiti, miks tema teosed on mustvalged. See, kuidas meile tundub, et müstilisus avaldub läbi mustvalge, oli neile arusaamatu. Neile meeldisid palju enam Põllu hilisemad, värvilised tööd.
M.R: Kui põhjendatuks sa muuseumide sulgemist pidasid?
S.H: Ma suhtusin sellesse rahulikult. Kui kõik kinni pandi, olin nõus. Kuid mind pahandas viimase sulgemise ajal see, et muuseumid suleti, kuid enamik potentsiaalseid ohukohti jäi lahti – kaubamajad, spaad jne. Me oleme muuseumis nii distsiplineeritud, kõik on hoitud, ei ole palju inimesi tuhandel ruutmeetril. See tundus ebaõiglasena.
M.R: Kui palju üldse muuseumipraktika nüüd muutub ehk mis jääb püsivalt teistsuguseks, kui oli aasta tagasi?
S.H: Kõik räägivad entusiastlikult, et digimaailm on nüüd jumal tänatud kohale jõudnud. See on umbes nagu interneti saabumisega, et meile tuli vabadus. Mida see tegelikult muuseumis tähendab? EKM-is otsustasime, et me ei tee enam ühtegi koolitundi ilma rahata. Kui tahad, et väljakoolitatud pedagoog meie majast teeks tunni näiteks 20. sajandi alguse maastikumaalist, ostad klassile täpselt hinnastatud tunni. Paljudele tundub siiani, et internetis peaks olema kõik ilma rahata, aga mina nii ei arva, sest see on ainuüksi tehniliselt kallis. See muutus jääb, veel jäävad ilmselt vähemalt osaliselt alles online-avamised. Hakkame harjuma.
M.R: Mulle läks korda Sinu hiljuti Sirbis avaldatud digikultuuri teemalises vestlusringis püstitatud küsimus, kuivõrd inimene üldse digitaalseks elamiseks ja kogemiseks valmis on?
S.H: Ma arvan, et ta pole tegelikult valmis. Tekivad sellised mullistused, nagu näiteks Jaapanis on hikikomorid, kes elavadki virtuaalreaalsuses, toast väljumata, see on äärmus. Ma ei näe mingit põhjust, miks inimest sel juhul vaja on, päriselt ka! Kui saad info, lõbu, kõik muu virtuaalmaailmast, kaotad järk-järgult neid inimlikke funktsioone, mis sind seovad loodusega, siis tegelikult polegi sind enam vaja. Niikuinii on inimkond mingil määral looduse eksitus.
M.R: Tulles tagasi praktilise juhtimistöö juurde, siis olen juba aastaid täheldanud, et pea kõigi meie kunstiinstitutsioonide juhid kipuvad olema naised. Ainuke erand viimastest aastatest on Tallinna Kunstihoone. Millega seda seletada, kas see on rohkem Eesti fenomen?
S.H: (Aeglaselt, justkui silme eest oma rahvusvaheliste kontaktide nimekirja läbi libistades) Ei ole. Kui vaatad seda Eesti muuseumide maastikku laiemalt, mitte vaid kunstiinstitutsioone, on suuremate muuseumide eesotsa vastupidiselt varasemast asunud hoopis mehed, ma olen ainuke naine nende hulgas. Vabaõhumuuseum, ajaloomuuseum, ERM… Meil on selline kuue muuseumi direktorite kogu, me kohtume ja otsustame asju ning ma olen ainus naine selles seltskonnas. Sellel on ka omad eelised.
M.R: Mis need on?
S.H: Mitte keegi ei julge vahele segada, kui ma räägin! Võin teha sellist kahe otsaga nalja, mida meestele kindlasti andeks ei antaks. Nali naljaks, tegelikult on kõigil sellised rängad, suure käibega muuseumid taga ja kõik on väga tõsised inimesed. Ja ma ise olen ka tõsine inimene. Kuid kunstiinstitutsioonide juhtidest rääkides, esiteks on naised palju kohusetundlikumad, neid valitakse kergema südamega, teades, kuidas töö saab tehtud. Ja teine asi on selle töö ja vastutuse eest makstav palk. Kui vaatame kümme aastat tagasi, siis selle töö eest makstav palk oli muidugi üle keskmise, kuid mehed ilmselgelt ei hoolinud sellest. Tunglemist muuseumi direktoriks ei olnud ega ole praegugi. Nüüd oli Tartu Kunstimuuseumi direktori valimine, kus oli meeskandidaate, kuid valiti naine, sest üleminekuprotsess sihtasutuseks oli pooleli ja ta poleks ilmselgelt hakanud tegema suuri muutusi, mida polnud hetkel vaja. Muidugi, mõned direktorid on ka pikalt kohale jäänud, mina isegi, kuid ühel hetkel saab seegi aeg otsa. Ega muuseumi juht ei pea olema kunstiajaloolane, sellel on küll oma hüved, kuid sihtasutuse juht võib olla ka puhtalt majandusinimene. Tallinna Kunstihoone on veidi teistsugune, seal on pärast naisjuhte olnud mitmeid meesjuhte.
M.R: Nii et kohusetunne ja väike palk, samuti usaldusväärsus.
S.H: Ja et ei lähe tööle revolutsiooni korraldama, tõenäoliselt naised seda ei tee. Mina olen muutusi sisse viinud vaikselt, aastate jooksul, kindla käega. Kui hakkasin tööle, oli meil viis eraldi tombukest, nüüd aga üks tugev organisatsioon. Ja see ei ole kerge olnud.
M.R: Aga ikkagi isiklikult, kuidas saab kunstiteadlasest juht, mis on need omadused, mida evid teistest enam? Mainisid, et oled ratsionaalne.
S.H: On siiski hea, kui kunstimuuseumi juht on kunstitaustaga. Ma arvan, et mu põhiolemus pole ratsionaalne, usaldan intuitsiooni ikkagi palju rohkem. Ja ma ei salli, kui mind kamandatakse, ei pea kellegi vastu olema, kuid ma tahaks asju teha oma käe järgi. Nähes kõrvalt, kuidas midagi saaks teha paremini, täpsemalt, mõistlikumalt, muutun kärsituks ja tahaks ise ära teha. Juba varasest peale – üksik laps, ise mänginud, ise pannud mänguasjad paika. Ka ülikoolis on olnud inimesi, kellest ma väga lugu pean, kuid ma ei saa öelda, et keegi on olnud juht ja õpetaja.
M.R: Kas tahad kedagi nimetada, kasuta võimalust teha kompliment!
S.H: Hindasin, kuidas Jaak Kangilaski kunstiajalugu on käsitlenud, tema loenguid. Ja kelle tarkus mõjus, oli kindlasti Linnart Mäll. No nemad olid ülikoolis õpetajad suure tähega. Kuid ikka see üksiku lapse lugu saadab. Õde sündis, kui olin juba 15.
M.R: Ka mina olen üksik laps, lapsena ei kujutanud teisiti ettegi, aga vanemaks saades igatsen teinekord hetkelist tuge kelleltki, kes lähedalt võtta ja justkui kohustatud sulle seda veresideme pärast pakkuma.
S.H: Mul on selleks praegu lapsed. Üksindus on väga veider asi. Kui sa valid ta vabatahtlikult, on ta kindlasti hea, aga ta on halb, kui sa ei vali teda vabatahtlikult. Üksindus võib olla õilis tunne, aga võib olla ka tappev tunne. Ilmselt saan sellega hakkama, ma ei kannata selle käes, et olen üksi, kindlasti mitte. Üksinduses leiad aega mõelda enda ja teiste üle, samuti selle üle, mis üksindus on, see muutub üha huvitavamaks nähtuseks. Kas loneliness või solitude.
M.R: Kas üksindus või üksildus.
S.H: Ja siis need 50 halli varjundit selles. Ja ma pole liitunud ühegi ühinguga, on ju igasugused naiste klubid ja koorilaulud ja mis kõik… Kindlasti ei tunneks ma end seal hästi, tekiks klaustrofoobiline tunne, et ei saa välja. Klaustrofoobia võib olla ka vaimne. Kuid samas juhile kasulik – siis ei kipu hüppama juhuslikesse aukudesse. Mul pole hirmu heade muutuste ees. Ahvatlusi teha nii või teisiti võib olla palju, kuid see hüppeaeg on liiga lühike, et üldse järele mõelda. Nii et kindlasti peab juhil olema hea intuitsioon. Ma ei saa töötada nagu Excel. Analüüs, ratio, on siis väga kasulik, kui tal on pinnas all. Pealiskaudne analüüs viib samadele järeldustele, mida võiks teha igaüks. Ka elukogemus. Olen mõelnud, et üks väheseid asju, mis mulle vanaduse juures meeldib, on olla paratamatult targem. Ka oma üliõpilastele olen öelnud, et kui tegelete humanitaariaga, siis see on vanade inimeste eriala. Teie ajju koguneb nii palju, et oskate sealt sünteesida uusi asju. Kui teie ajus midagi ei ole, siis oskate tsiteerida vaid Derridad ja Foucault’d ja ongi kõik.
M.R: Rääkides teadmistest ja tunnetusest meenub Eha Komissarov, kelle arvamust hindad ja kellega lähedane oled. Räägi mulle natuke ka teie suhtlusest. Tooks võrdluse, et olete Eesti kunstiilmas sarnane tandem, nagu moemaailmas Anna Wintour ja Grace Coddington.
S.H: Omamoodi küll. Me õppisime ülikoolis ühel kursusel, hakkasime koos kunstiajalugu õppima ja saime väga hästi läbi, kui lapsed sündisid, kõik see elu algas. Hiljem läksin kirjastusse, hakkasin almanahhi “Kunst” tegema, Eha muuseumielu oli natuke teistsugune, kuid suhtlesime tihedalt. Meenub tore lugu ajast, kui Eha ootas esimest last, ta elas siis Kadriorus ja lubasin tulla appi tapeeti panema. Läksin ja vaatasin, et püha jumal, seal elektrijuhtmed isoleerimata, otsad lahti. Me ei saa ju märga tapeeti peale panna, need tuleb enne korda teha! Kuna minu isa oli Siberis, kui väike laps olin, siis parandasin ka kodus vajadusel juhtmeid ise. Kuid Eha mees Raimo kostis: “Aga Eha ütles, et see on eestiaegne elekter!” Mina vastu, et okei, lajatasin märja tapeedi peale ja kukkusin muidugi mauhti selili! Vot selliseid asju võib Eha vabalt öelda! Kuid Eha intuitsioon on ikka vägev. Ta ajab mind vahel absoluutselt hulluks oma ebaratsionaalse tegutsemisega, aga tema loomupärane võime tajuda kunsti on lihtsalt super. Kindlasti ei taha ma temaga koos näitust teha, mul on see kogemus, meie meetodid on täiesti erinevad. Olen ka suhteliselt aeglane mõtleja ja kui olen kord seisukoha kujundanud, siis peaaegu ei talu teistsuguseid arvamusi.
M.R: Mis näitus see oli, mille koos kureerisite?
S.H: Sorose keskuse 3. aastanäitus “Biotoopia”. See oli tegelikult Ando Keskküla idee, mida asusin üksi tegema, kuid tundus, et ei jõua ja võtsin Eha appi. Ta võib väga kiiresti mõtteid muuta ja unustada ära, mis enne oli. Mina jälle ei ole kuigi fleksibiilne, olen selle võrra põhjalikum. Kokkuvõttes mõlemad toredad tüdrukud, aga töömeetodid täiesti erinevad. See ei tähenda, et me poleks väga head sõbrad sealjuures. Ta on paar korda mind täiesti hulluks ajanud, öeldes, et “Noh, sa oled nüüd ülemus ja…” Sel hetkel ma lihtsalt… (ahmib õhku ja vehib kätega). Eha on emotsionaalne inimene, kui minu emotsioonid on pigem sissepoole, siis temal läheb kõik väljapoole.
M.R: Nüüd meenub mulle, et oleme sinuga koolikaaslased, mõlemad lõpetanud 21. keskkooli. Sealt pärineb ka minu esimene Eha Komissarovi kogemus, kui ta käis Kunstinädalal lastele aulaloengut pidamas, vist Salvador Dalist, ja rääkis kaasahaaravalt “Mõelge, kuidas ta suutis isegi telefoni kujutada kui midagi eriliselt seksuaalset, perversset…”, lisades kogu oma miimilise ja žestide arsenali sinna juurde.
S.H: Kord oli muuseumis külas kuulus Kölni kuraator Kaspar König, mitte just veidrik, aga ilmselgelt mitte igav inimene. Me suisa surusime Eha ta ette, nad klappisid omavahel nii hästi, super lihtsalt! See, kuidas nad Ehaga rääkisid, tihti teineteisest mööda, kuid vahet ei olnud! Ja mul on üks tore pilt, Jüri Okas tegi oma näituse avamisel 1987, kus istume laua taga – mina, Eha, Marika Lõoke ja Anu Liivak. Igaühe iseloom tuli sealt välja: Eha žestikuleerimas, mina omaette põrnitsemas, Anu oleme oma lobaga ilmselgelt ära tüüdanud ja Marika viisaka inimesena meid kuulamas. Eha on tegelikult oma südames väga hea inimene. Meenub, kuidas ta kord ülikooliajal käis mulle piimasuppi tegemas, olles miskipärast otsustanud, et olen haige ja mul on vaja suppi süüa. Ma ei salli suppe silmaotsaski! Siiamaani ei söö neid ja piima ka ei joo! Ta on tegelikult fantastiline perenaine, kuigi jätab boheemlase mulje. Näiteks rasketel vabariigi algaastatel tegi igasugu hoidiseid ja asju lastele sisse.
M.R: Seda tõesti temast ei ootaks! Eha kureeris ka minu esimese isikunäituse “Io” aastal 1997. Ta oli linna pealt kuulnud, et on mingi poiss ja mingid pildid. Tellis mind Rüütelkonna hoonesse, istusime seal laial aknalaual ja ta lappas neist tehtud Xerox-koopiad läbi. Juba mõni nädal hiljem sain talt kõne, et “Vaalas” on üks näitus ära kukkunud, et tal on seal võimalik teha kaks rendivaba näitust aastas ning mina tulgu ja tehku! Nii et selle raske tee eest, mida kunstnikuks olemine vähemalt minu jaoks tähendab, olen talle tänu võlgu.
S.H: Ma arvan, et paljud on, jah! Ta on väga palju noori üles leidnud. Ja veel tüüpiline Eha käitumine: mul on siin kabinetis parasjagu keeruline koosolek, kaks-kolm inimest ja no ei ole kerge hetk, eks ole. Aga Eha tuleb sisse, suur kott käes, nagu tal alati on, vaatab küll, et me siin istume ja nii, kuid räägib oma jutu maha, kõik jäävad vaikseks. See ongi tema. Muuseumile on ta ikka tõsine raudvara. Mõned aastad tagasi ähvardas minna pensionile. Mina vastasin, et ei lähe kuhugi enne, kui mina lähen.
Nii et ma ikka ei osanudki öelda, miks ma siin direktor olen. Eks see on valikute küsimus. Kui Kumu valmis sai, kutsus Marika Valk mind konkursile. Kuid mina tahtsin minna Tartusse. Kas võtta akadeemiline elu või mitte? Ega ma polnud ka mingi muuseumi fänn kunagi olnud. Aga Marika kasutas muidugi kohutavalt head nippi, ütles: “Sa oled muuseumi suhtes alati kriitiline olnud, tule ja tee siis paremini!”
M.R: Kas sul on asju, mida tahaksid teiste eest varjata?
S.H: Ei, kuid on väga palju asju, mida ma lihtsalt ei pea vajalikuks kellegagi jagada.
M.R: Kas on teemasid, mida sa väldid?
S.H: Kindlasti on, ma ei oska praegu näiteid tuua. On pigem inimesi, kellega ma ei taha rääkida. Õigupoolest mõtlen, et milleks vaielda ja kakelda, kui ma ei pea ju temaga üldse suhtlema. Ma ütleks ausalt, et elu, mida saab kunstivallas elada, on tegelikult niivõrd priviligeeritud. Suhelda alati väga intelligentsete, andekate, teinekord ka väga närvidele käivate inimestega, eks viimanegi käib asja juurde. See on nagu mingist suurest elust välja lõigatud elu.
M.R: Ma just mõtlen, et sul on olemas kõik isikuomadused ja intellekt, et ka mistahes alternatiivsel alal läbi lüüa. Kas sind on kunagi poliitikasse kutsutud? Oleksid ükskõik mis erakonna jaoks kindel laks.
S.H: Kahel korral, ammu, jah. Aga olen ära öelnud hetkegi kõhklemata. Siia sobib see klaustrofoobia – ma ei taha end kunagi kellegagi või millegagi siduda, välja arvatud kunstivaldkond. Poliitikas pole võimalik olla üksikmängija.
M.R: Kas poliitika kui teema on sulle mugav kõneaine?
S.H: Kui sa mõtled, et Martin on EKRE-s, siis mina arvan isiklikult, et ta on väga intelligentne ja võimekas mees ja see, mis ta rahandusministrina tegi, on väga hästi tehtud ning see, mida ta mõtleb, on see, mida ta mõtleb. Kui meil ongi olnud eriarvamusi, siis on need pigem lähedaste inimeste hasartsed vaidlused.
M.R: Ma kujutan ette, et olete väga paljudel teemadel polaarselt erinevatel seisukohtadel?
S.H: Ma ei kasutaks sõnu “polaarselt erinevad”, oleme kõik peres ühtehoidvad ja aktsepteerime üksteise seisukohti. Mis mulle tema juures alati meeldib, on see, et ta ütleb “Ma armastan Eestimaad”, mis võib kõlada sentimentaalselt või romantiliselt mõnele inimesele, kuid tema jaoks on see väärikuse mõõt. Eks ta on ka kasvanud rohkem poliitikuks ja neid teravaid nurki maha kulutanud. Elades saadki targemaks. Kui see kõige suurem sõimamine käis, ei pidanud ma vajalikuks kellegagi rääkida. Mul oli väga kurb, valus kuulata, sest vastaspoolel olid kõik kanalid käes ja kõik tundus ja oligi väga ebaõiglane. Kuid üldiselt poliitikasse minekust – mulle ei meeldi liftis sõita, miks ma peaksin parteisse astuma, tõesti! Kui me räägime inimese vabadusest, on see kõige vähem vaba koht üldse.
