SEGU LÄÄNEMAISEST TSIVILISATSIOONIST JA HÜPERBOREAALSEST KULTUURIST: 11. juunil esietendub Viinistu katlamajas Eesti Draamateatri tänavune suvelavastus “Talupojad tantsivad prillid ees”. Näidendi teema turgatas lavastajale Hendrik Toomperele pähe suvekodus võrkkiiges mõtteid mõlgutades, pealkirja laenas näidendi autor Andrus Kivirähki tuntud laulusalmi “Mõisad põlevad, saksad surevad…” vähem tuntud lõpuversioonist “…talupojad tantsivad, prillid ees”. Tanel Tomson istutas laua taha etenduse autori Andrus Kivirähki ning lavastaja Hendrik Toompere.
Ühest küljest kirjeldab näidend “Talupojad tantsivad prillid ees” muidugi otseselt mõisnike riisumist – kui saks on kotti aetud või maha löödud, võtab võidukas talupoeg tema ninalt prillid ja viib sõjasaagina oma taresse. Teisalt sümboliseerivad prillid aga kultuuri ja haritust – ehk siis lauluread annavad mõista, et talupoegadest saavad sakste pärijad ning nende väärtuste edasikandjad. Ning nii see ju ongi läinud. Oleme laenanud sakstelt sõnu ja toiduretsepte, õppinud kombeid ja viisakat käitumist, lugenud nende raamatuid, jäljendanud neid tudengielus ja majapidamises. Oleme küll eestlased, talupoegade järeltulijad, aga kanname sakstelt näpatud prille ja vaatame maailma läbi nende, ise seda enam õieti märkamatagi.
Kas me räägime siinkohal eestlaseks olemise arhetüübist? Või omamüüdist? Või talupojatarkusele toetuvast rahvuslikust minateadvusest? Autor Andrus Kivirähk ja lavastaja Hendrik Toompere arutlevad teema üle paari küsimuse abil.
Kuidas sellega siis tegelikult on, kas mõisast näpatud prillid tegid eesti talupoja nägijaks või vastupidi, loodusrahvana pimedaks?
Andrus: Ma arvan, et prillid võimaldasid näha seda, milleni seni pilk ei ulatunud. Loodusrahvaks jäime me ikka, lihtsalt oskame nüüd hakkama saada nii metropolis kui ka rabas.
Hendrik: Selles kultuurilises ladestumises on väga mitu kihti, mis laiuvad üksteise peal nagu tekk, lina ja madrats. Annavad mõnusat olemist ja sooja üheaegselt. Esiteks tuleks mõelda nii, et see meie 700-aastane orjapõli on üks sotsiaalne konstruktsioon ja müüt, mis eriti adekvaatselt ajalugu ja meie praegust olekut iseseisva rahvusriigina ei kirjelda. Teiseks tuleks vaadata seda, kuidas on meil õnnestunud säilitada metsamassiivid, mida, muide, enne 1700. aastat olemas ei olnud, ja haruldane hajakülade printsiip, nii vormilises kui ka mentaalses mõttes. Et on talud, mis paiknevad teistest eraldi, ja on ka mõtteviis, kus iga mees on liigagi peremees ja kus jumal võib ju eksida, aga peremees mitte kunagi.
Mina olen oma ajaloohuvist lähtuvalt uurinud paljusid tekste ja ühtäkki mõistnud sellist tõsiasja, et kristluse ja ordude maaletulek oli esialgu vaid ärilistel põhjustel toimunud aktsioon. Oli selline tollisüsteemide kehtestamine. Kuna siitkaudu kulgesid suured kaubateed India ja Hiinani välja, siis oli Euroopa isandatel vaja kohalikke röövleid korrale kutsuda ja mitte lasta neil kõigi kaubalastide üle oma seadustega peremehetseda.
Lisaks muidugi see, et Venemaa hordid olid nii agressiivsed, et lihtsalt oli vaja üks piir kehtestada. Ja see oli muidugi meie õnneks. Eesti poleks iial oma vanematega jõudnud sellele laviinile vastu panna. Sellega säilitasime oma iseseisvuse, andes võimu Euroopa isandatele, hoidsime alles oma keele, mentaliteedi ja kultuuri.
Eestimaalane ongi üks huvitav segu läänemaisest tsivilisatsioonist ja hüperboreaalsest kultuurist. Mis tähendab seda, et lakk-kingades käiakse ka metsast seeni korjamas ja ürgsetest sookailu aurudes lendavate haigrute häältest vormitakse maailmakuulsaid heliteoseid.
Mis on õieti eestilik talupojatarkus? Tuim ja vaimuvaene uuevaen või kaalutletud ja sajanditega õpitud alalhoidlik eluspüsimise oskus?
Andrus: Ma arvan, et see on ikka oskus ellu jääda – mis sisaldab paratamatult ka veidike uuevaenu. Tundmatut seent või marja pole näiteks mõtet suhu toppida, see võib lõppeda väga halvasti. Tuleb olla ettevaatlik. Aga üldiselt on ju eestlaste ajalugu tõend selle taktika õigsusest. Me oleme alles, räägime omaenese keelt ja meil on isegi oma riik.
Hendrik: Eestimaalane teab eriti hästi, mida tähendab Sarmaatia lagendikelt tulnud rünnak. Ma võiks siin laduda letti tohutu rea sellest, mida me oleme piiririigina pidanud kannatama Venemaa poolt. Neid rünnakuid, hävitamisi, põletamisi, mõrvamisi ja ideoloogiaid on olnud sadu. Millegipärast me lääne poolt tulnud agressiooni ei taju halvana. Vist ei peagi. Me identifitseerime end eurooplastena.
Kunagi kui tegin Setomaal ühte kultuurilist intervjuude sarja, siis mõistsin, miks need seto talud on nagu ringkindlused. Kaitseks röövlite ja marodööride eest.
Eestimaalane tajub tänapäeval seda, et nõuka-ajal toodi Venemaalt vagunite kaupa sisse tööjõudu, mis muutis elanikkonda selliselt, et üks kolmandik sai hakata lihtsalt vene keeles laiama. Ka mina lapsena mäletan seda, et kui poes käisin saia ja piima ostmas, siis vene eit, kes kassas oli, sõimas mind fašistiks. Kuidagi neelasin selle alla. Aga ikka andis jõudu mu vanaonude jutt metsavendadest ja see, et ühel hetkel me saame vabaks. See mentaliteet mu sees elas ka siis, kui üks venku mulle kiviga vastu pead viskas ja mu eesti sõbrad mind koju talutasid, ma ehmund ema ees seisin, veri lahmas peast ja poisid ütlesid, et Hendrikul visati pea lõhki… No ei ole viisakas kirjeldada, et see oli naljakas ja ajas meid kõiki naerma, aga see on tunnetus, et oled ühest küljest küll jõuetu, kuid sa ei anna iial alla ja suudad naerda selle olukorra üle. See on meeletu kultuuriline jõud. Naer. Nali on tugevam kui tragöödia.
Kivirähkilik eestlane on võib-olla küll veidi harimatu, kuid alati ülekavaldav ja nutikalt ettenägev võidumees. Kas see on hoopis meie talupojatarkuse tegelik tuum?
Andrus: Eks see on meile ajalooga kaasa antud, et pidime tihti hakkama saama ainult loomuliku nutikusega, klassikaline haridus oli ju sajandeid eestlasele kättesaamatu. Sealt tuleb ka talupojatarkuse väärtustamine. Koolitatud ja kõrgelt haritud mõisnik oli eestlase jaoks tihti selline “hull krahv”, kes tegeles veidrate ja kasutute asjadega. Tema eluvõõruse suhtes tunti kerget üleolekut. Haritud võis olla, aga talupojatarkus pidi olema. Ja eks see suhtumine valitseb siiamaani.
Hendrik: Meie arhetüüp on see, mida meile juba sadu aastaid pähe taotakse. Ma pole kunagi näiteks tajunud seda, mida kaasaja inimesed räägivad, et ma olen keskealine paks valge šovinist. Ma olen omast arust ikkagi see kuulus luuletaja, Byron või midagi sinna Lermontovi kanti, kes laulis lapsepõlves uhkelt, et:
eemal,
kenal väiksel kingul,
seisab vibumees,
vibu pingul
(autor Hendrik Toompere jr, 4-aastane, 1990. a)
Eestlastele on ka pidevalt pähe taotud, et me peame oma elu kuidagi selliseks nikerdama, et see oma elu ka säiliks. Praegusel ajal on juba 30 aastat olnud iseseisvat elu ja on olnud aeg, kus kõik saavad ennast teostada. Küll aga pole kadunud see, mis meid on sajandeid toitnud – oskus mõisast köit varastada. Aga ka ehitada endale kratt, mis raha sisse toob. Mis see kratt siis on? Äriidee. Mu meelest kõik need boldid ja woldid on ju Eesti kratid.
Jaan Kross leidis igast ajast mõne andeka, vaat et geniaalse (sala)eestlase, oleme harjunud end pidama kõige töökamaks ja ausamaks, väljavalitud rahvaks, kas see on lihtsalt omamüüt?
Andrus: No mis rahvas see on, kes ei pea end kõige-kõigemaks? See oleks ju masendav alaväärsuskompleks, kui me muudkui räägiksime, et ah, mis nüüd meie, meie oleme rumalad ja viletsad, aga vaat kõik teised on uhked ja targad! Ikka tuleb oma rahva üle uhke olla ja nautida seda, et saatus laskis sündida just eestlasena.
Hendrik: See, et me elus oleme, et meil on riik, et meil on tuhande töötajaga parlament, mida rahvas üleval peab, et meil on teater, mida rahvas ka tegelikult armastab ja käib raha eest vaatamas, no see on ime. Kui näiteks parlamendivalimistel peaks maksma kandidaadi eest 20 eurot, siis seda ei juhtuks. Aga näiteks minu ja Priit Võigemasti vaatamise eest “Pangalaenus” see juhtub. Oluline on, et me hoiaksime oma kultuuri. Meelsust. Oluline on see, et me ei lase võõrastel domineerida. Oluline on see, et me teeme seda nii nagu alati – vaikselt, pehmelt ja peksmata. Aga no kui väga ülbitsema hakatakse, saavad koodiga piki päid.
Kelle pilli järgi eestlane täna tantsib?
Andrus: Eks me ikka ise mängime pilli ja ise tantsime. Imelik tõmbab kandlel ühe polka ja Toots läheb Tali pruudiga tantsima.
Hendrik:
See pill on pikk
ja
põhjalik
ja
asjalik
ja
valulik.
Mulle meeldib mõelda nii, et me ikka ise kuidagi dirigeerime oma mõnusat vabadust. Idast on meil naaber, kelle kultuuri – Dostojevski, Repin, Tšehhov, Tšaikovski – hindame lõpmatuseni. Aga läänemaailm on see, kus me tegelikult elame. Kõik me sõnad, mõtted, käitumised, kombed – kõik on sealt. Imelikul kombel aga soovib lääs oma veidrates vasakpoolsetes ideedes muuta meid uuesti mingiks ENSV-ks. See on veider. Ma soovin, et see ulmeline marksism, mis kunagi ka kuulsaid uue laine filmilavastajaid lummas, no neid Godarde ja muid Foucault’sid, et see ulmeline asi me tegelikku elu ei mõjutaks. Tahaks ikka rahulikult seenel käia, kaevust vett võtta, õuel kuseda ja muidugi ka mõne nalja visata ja raamatu kirjutada.
“Talupojad tantsivad prillid ees”
Autor Andrus Kivirähk, lavastaja Hendrik Toompere. Kunstnik Ervin Õunapuu, helikujundaja Lauri Kaldoja, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere. Osades Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marta Laan, Liisa Pulk. Pianist Johan Randvere või Jakob Teppo.
Esietendus 11. juunil 2021 Viinistu katlamajas.
FOTO: Kadri Hallik
