Toimetuse koosolekulaual troonis masin. Õhuke, kuldselt läikiv, krokodillinahast servad andsid sellele juurde väärikust ja keiserlikku tagasihoidlikkust. Seal, kus teistel masinatel asub tootja logo, säras briljant. Toitejuhe, mis oli tehtud ussinahast, vookles nälginud boamaona otse mu märja nina ees oleva tühja toidukausi kõrvalt pistikusse. Minu kuumast vaevatud koerapähe keris kusagilt noorusest tuttav küsimus: kas ussid on söödavad? Kõht korises.
„Täitsa löpp! Põõrane värk! Ma ei teadnudki, et Chanel läpakaid teeb,“ sosistas saarlasest toimetaja Kairi väikese kadedusenoodiga hääles ja silitas masina krokodillinahast serva. See tundus näppude all luksuslik ja jahe. Juba esivanemad olid talle õpetanud, et moodsa tehnoloogia läheduses ei saagi kõva häälega rääkida.
Väljaandja Marek vaatas masinat pisut jahmunult ja pelglikult, peas vasardamas ainult üks küsimus: mis see imerelv maksab? Aga targa noorpoliitikuna defineeris ta küsimuse pisut teistmoodi: „Ja mis ta mälumaht on? Ning millist protsessorit ja operatsioonisüsteemi see kasutab? Kas tal vähemasti Windows on installeeritud?“
„Pole aimugi. Aga see-eest on arvutil imeline uuendus. Nimelt saab ühe klahvivajutusega ekraani muuta peegliks.“ Toimetaja Tiina klikkas nuppu ja arvuti ekraanile ilmus tema omanikutundest rahulolev nägu. Täpselt sellise näoga oli ilmselt jumal, kui ta kuue päevaga maailma valmis sai ja siis sinna sääsed ja parmud lahti laskis. Sügav õnn edukast sooritusest.
„Näe, arve on siin, anna raamatupidamisse. Hea diil – saame järgmistelt ostudelt 13% soodustust! Ka eraostudelt!“ Kasulikust tehingust innustunud Tiina ulatas väljaandja Marekile väikese ja tagasihoidliku kullast ümbriku. Marek avas selle ja tema peas kloppinud küsimus sai vastuse. Vastus oli hirmutav kui pankrot.
Praktilise meelega Kairi nägi kohe võimalust ja rõhus naistevahelisele solidaarsusele: „Kuule, saad sa mulle nädalavahetuseks oma läpakat laenata? Niikaua kuni ma endale samasuguse ostan. Laupäeval on Komeedis häng, paneks riista laua peale ja see lõikaks mehi nagu vikat!“
Marek oigas. Tundmatu protsessor surises. Windowsi ja väljapääsu ei tundunud olevat.
Ma lebasin laua all ja mõtlesin, et kas Chaneli läpaka krokodillinahast servad on söödavad.
Piinliku hetke katkestas toimetuse uksest sisse tuhisenud peatoimetaja Juku-Kalle, kes oli pealage raseerinud ja seeläbi oli talle pähe päevitunud ujumismüts. „Küll mulle meeldib see palavus,“ rõõmustas Juku ja liikus otsejoones külmkapi suunas. Käsi rebis ukse lahti, aga seest ei kostnudki nii harjumuspärast kõlinat. Rõõm võttis sekundiga küsimuse vormi: „Mida hekki?“
Tiina suutis oma La Prairie kreemidega töödeldud näole manada murekortsu: „Me peame hakkama kokkuhoidlikumalt majandama.“
„Õige! Ja algus on tehtud. Mis need pudelid seisavad seal kapis nagu sõdurid ja kõlisevad nagu häälest ära orkester. Muuseas, mul on palka juurde vaja – Saaremaa praamipilet on kallimaks läinud.“ Kairi otsis alati lahendusi.
„Muhvigi me ei kärbi külmkapi pealt. Lolliks olete läinud. Me oleme loomingulised inimesed ja inspiratsioon ei tule iseenesest.“ Juku-Kalle tõstis näpu püsti, et rõhutada oma värskelt pähe tulnud mõtet: „Kui raha on puudu, siis tuleb raha juurde saada. Tõstame lehe hinda. Loevad, krigistavad hambaid ja maksavad.“
„Tuletaksin meelde, et meil on tasuta ajaleht.“ Marek suudab alati peo ära rikkuda.
„Õige jah,“ pidi paratamatusega leppima ka janune Juku-Kalle. „Aga tõstame reklaamihinda. Las need kapitalistid papivad. Kröösustel on raha küll. Saavad aru küll, et meil rasked ajad. Kovid ja praamipiletid ja investeeringud ja…“
„Tuletaksin meelde, et meie lehes reklaamivad end põhiliselt kultuuriasutused.“ Marek on tõbras!
„Aga siis kärbime. Mida see kultuurikoer vedeleb siin laua all. Koondame koera! Koer on mõttetu kulu!“
„Tuletaksin meelde, et kes siis juhtkirja valmis kirjutab?“
Vaikus.
Nihutasin ninaga tühja söögikaussi, mis kriipis süüdistavalt põrandat.
„No aga las siis koer kirjutab. Oleme suuremeelsed, las elab.“ Juku-Kalle kõrisõlm käis kuivalt üles-alla. „Kuulge, lähme Hella Hunti, seal on palju inspireerivam keskkond. Ei pea mingi jamaga tegelema.“
Tõmbasin oma läpaka lähemale ja asusin tänulikult juhtkirja kribama, aga 98. aasta Windows jooksis 98. korda kokku. Restart.
