Tavaliselt on toimetuses kellelgi kogu aeg midagi kadunud. Peatoimetaja Juku-Kalle ei leia üles 20 aastat tagasi tehtud (ja veel paberile trükitud, on ikka maha jäänud ajast!) fotosid, Marekil on kadunud portfell või peen pederoheline tuhvel, Tiina otsib nagu segane korgitseri või lillega kübarat, Kairil on üldse kõik kogu aeg kadunud. Oma kohutavat rämpsu jätavad siia aga kõik teised inimesed: tooli all vedeleb mitu geograaf Toomas Kümmeli grusiinide peakatet, Aimar Ventseli suusamääre, mille ta Jakuutiast tulles külmkappi unustas jne. Minul on jälle see jama, et keegi sööb pidevalt mu kuivikud ära.
Kui see kõik toimub kuidagi ükshaaval, võib ju asja välja kannatada, aga ühel issandale meelepärasel päeval, mil Allahi vihal ei olnud piire, kaotasid kõik korraga oma asjad ära ning toimetuses käis närviline sebimine ja karjumine. „Kus on mu vaarikaroosa sandaal?“ karjus Marek. „Kohe andke tagasi Ukraina põhiseadus, just vedeles siin laua peal,“ hädaldas Tiina. „Kui see mees,“ lõugas Juku-Kalle, „kes kaotas ära 1938. aastal välja antud kalendri „Majasõber“ seda tagasi ei too, tean ma kedagi, kelle maja läheb katki!“ Kairi vingus samuti midagi haledalt; mis temal kaduma oli läinud, ei teagi.
Mina haukusin.
Igal pool vedeles asju, mida mitte keegi ei otsinud, mingit sodi, mida keegi kunagi ei kasuta.
„Kõik. Siitmaalt!“ teatas korraga Juku-Kalle. „Tuntud vanarahvatarkus on see, et üks kolimine võrdub kolme põlemisega. Meil on vaja kolida. Sellest kräpist, mille vahele õiged asjad ära kaovad, me muidu lahti ei saa!“
See mõte tekitas huvi.
„Liikumine, ohoo!“ rõõmustas Kairi, „see on kasulik. Ma ise käin mitu korda nädalas trennis! Prosecco järel!“
„Ei tea, kas ikka on hea mõte,“ torises Marek mind vaadates, „mina pean kogu aeg ringi jooksma!“ Tõsi ta on. Jalutan laiska Marekit iga päev mitu korda – koos nuusutame poste ja ajame muid huvitavaid koera-asju.
Tiina aga tõstis näpu: „Kongeniaalne! Aga lihtsalt tuleb vaadata, kuhu kolida. Tänapäeva maailmas on vaja ettevaatlik olla; näiteks võtame Venemaa – paljud ausad inimesed tahavad elukohta vahetada, aga kolivad hoopis vanglasse!“
Juku-Kalle vaidles vastu: „See on seal niimoodi, mitte siin! Siin ei suuda praktiliselt ükski kurjategija vanglasse kolida, arstid ei luba!“
„Peaks kuhugi maale kolima. Mingisse mönusasse kohta, kus lökendab löke ja saab kala,“ unistas Kairi, „näiteks Saaremaale!“
Ülejäänud vaatasid saarlast ehmunud etteheitega. Sinna lambasita sisse? Lõpetage.
„Igal juhul,“ teatas Marek ootamatu resoluutsusega, „liikumine on parim rasvumisvastane tegevus. Ja see peab olema mitmekülgne! Ei saa ainult mõelda ja midagi otsida, vaid sumedatel suveöödel tuleb käia palju väljas! Näiteks baaris!“
Ja Marek ajas toimetuse ukse ette käru.
„Peaasi, et me liiga kiiresti ei jaluta,“ muretses Tiina mingeid kodinaid kärusse loopides.
Minu koerahing juba rõõmustas ning ma kujutasin ette, kuidas KesKus’is teevad järgmised kolm kuud tööd suvereporteritest penid, aga mina lippan mööda aasa mõttetult ringi ja hüüan ainult: „Auh! Auh-auh-auh-auh!“
Pistsingi kohe jooksu, aga kaela küljes tolknev rihm võttis hoo nätaki! maha. „Koera-raisk!“ käratas Juku-Kalle. „Marss vankrisse ja juhtkirja kribama!“
Nii oligi üks helesinine unistus mokas, ootan, et ometi kord saabuks partei, kes kehtestaks kahepäevase töönädala ning seitsmekuise tööaasta. See oleks alles liikumine õiges suunas! Ja ma hammustasin nukralt tükikese kärus vedelevast rasvapallist.
„Ai!“ röögatas Marek, kelle jalg see oli.
No vot. Näete isegi, et tuleb rohkem kolida, jalgu liigutada ja kohti vaadata, siis püsib inimene sireda ja targana.