LÄIKIV INIMENE: Juku-Kalle Raid meelitas selle aasta mitme kirjandusauhinna laureaadi Jelena Skulskaja õue päikese kätte vett rüüpama. Skulskaja sai sel aastal kulka kirjanduspreemia ning ta valiti „OPi“ säravaimaks kultuuriarvustajaks. Vestlus toimub kiusu pärast Kuku klubi terrassil, sest Jelena ei joo isegi vett, vaid ainult limpsab keelt, kui teised õlut mekivad. Jelenat pildistas Mark Raidpere.
Kuku klubi on Jelena Skulskajale juba aastakümneid tuttav koht. Me kõik teame, kuidas kirjanikkond ja kõik muud kulturnikud siin aastakümnete kaupa aega tapsid, justkui laisad olesklejad verandal kärbsepiitsaga kärbseid. Aga sellest ajast peale, kui suitsetamine ja napsitamine Jelena ebaõiglasel kombel maha jätsid, ei vegeteeri ta siin sugugi iga päev. Ehkki – ette tuleb. Kuku terrass on pärastlõunaselt unine, ilmselt naudime üht suve ainust kuumsooja päeva. Või mine tea. Kui Skulskaja oma lugusid pajatab, sigineb juurde kuulajaid, aegajalt ehmatavad naerupahvakud läheduses kakerdavaid tuvisid ning üht meest, kellel ripub kaelas silt „Anna raha, sest õlu on otsas!“.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Algatuseks võiks üldse selgeks teha, mis asjaoludel su suguvõsa Eestisse sattus. See toimus pärast Teist maailmasõda.
Jelena Skulskaja (J.S): Mu isa elas Kiievis ning kui sõda algas, läks ta vabatahtlikult sõjaväkke. Sõda algas 22. juunil 1940, aga juba 23. juunil tuli mu ema temaga kurjustama, et kas ta ikka veel ei ole läinud. Isa oli 29-aastane kirjanik ning läkski – ajakirjanikuna. Terve sõjaaja oli ta rindelehe toimetaja, sai haavata ja saadeti Tallinnasse. Aga isa oli kirjutanud ühe artikli, kus ütles, et maailma suurim luuletaja on Shakespeare… Mitte Puškin…
J-K.R: See oli aastal 1949 ning muidugi kaotas ta kõik võimalused edaspidi midagi avaldada.
J.S: Jah, aga vanglasse teda siiski ei pandud, sest parteikoosolekul tõusis üks parteilasest joodik püsti ja teatas, et ta ei usu, et Grigori Skulski on rahvavaenlane. Ja hoopis tema läks kaduma. Isa muidugi ei saanud tööd kaua aega, lõpuks siiski praeguses Vene Kultuurikeskuses sai väikese töökoha pisikese palgaga – arhiivis. Ent arhiivis töötas ka üks teine seltsimees, kes tahtis samuti kirjanikuks saada, Leonid Zaitsev, aga ei tulnud kuidagi kirjutamisega toime. Zaitsev pakkus siis isale, et las isa kirjutab raamatu, aga Zaitsev paneb oma nime alla. Isa ütles, et ta on nõus, aga tema nimi peab ka jääma. Ja siis nad kirjutasid kaks romaani koos.
(Mõtleb veidi) Ma ei taha öelda, et see Zaitsev ei teinud üldse midagi, ma ei tea seda täpselt. Ent kui ma olin pisike, siis ma nägin seda meest ja ei uskunud juba siis, et ta kirjutada suudab.
(Naerab) Nende romaanide sisu oli muidugi selline, et seal on ainult head inimesed ja väga head inimesed. Et väga hea kangelane võidab hea kangelase. Ühe järgi tehti ka film Moskvas.
Seejärel pakuti, et isa saab Stalini preemia. Aasta oli 1952. Ja isa ei tahtnud. Ta keeldus.
(Lauda on laekunud Peeter Helme, kes kolistab kannuga ning naerab homeeriliselt „väga heade“ ja „heade kangelaste“ peale.)
Peeter Helme: Kas sellel keeldumisel oli ka mingeid tagajärgi?
J.S: See oli 1952 juba, midagi ei jõutud teha.
J-K.R: Ühesõnaga, su isa oli aru saanud, kes on Stalin ja mis on Nõukogude Liit?
J.S: Mu emale ei olnud see veel kohale jõudnud, aga isale oli kõik juba selge. Ja ta loobus ning ei tahtnud enam ka Zaitsevi eest kirjutada.
J-K.R: 1956 sai Nobeli preemia Pasternak oma „Doktor Živago“ eest. Ning Aksel Tamm kirjeldab oma mälestustes sellest sinu isaga seoses üht ägedat episoodi.
J.S: Pärast Pasternaki preemiat pidid üle Nõukogude riigi kõik kirjanike liidud organiseerima poliitkoosoleku, kus Pasternak alles sai! Et ta ei kõlba kuhugi. Eesti keelde ei olnud Pasternakki tõlgitud, tegelikult ei teadnud eesti kirjanikud Pasternakist midagi. Võibolla Georg Meri teadis… Hukkamõistvad kõned trükiti enne muidugi ära, kinnitati ja kanti siis ette. Isale öeldi, et sina Grigori, vene kirjanik, tead neid asju hästi, lähed esinema. Et ütled need õiged hukkamõistvad sõnad. Aksel Tamm ütles, et isa läks tribüünile, aga mingit kõnet ei pidanud, vaid luges 40 minutit peast Pasternaki luulet. See oli tema ja eesti kolleegide jaoks tähtis asi.
J-K.R: Kas ta ennast siin võõrana ei tundnud?
J.S: Pärast Pasternaki hukkamise koosoleku nurja ajamist tundis ta hoopis, et saab siin elada ja ei ole täiesti võõras. Aga elu lõpuni oli tal ikkagi selline arvamus, et eestlastel on alati õigus. Eestis. Isegi siis, kui tal ei ole õigus, on tal ikkagi alati õigus. Ja ta ütles mulle, et ma pean sellega alati arvestama. See on nende kodu. Nii ta mind kasvatas.
J-K.R: Ema oli sul hoopis teisest ooperist.
J.S: Absoluutselt! Ta oli 14, kui läks vabrikusse tööle, töötas 40 aastat vineerivabrikus ja oli täiesti nõukogude ja partei inimene. Kui ma ütlesin, et tahan end ristida, siis hakkas ta lihtsalt nii valjusti naerma, et tal ei olnud isegi jõudu vastu vaielda. Ta ei suutnud uskuda, et just tema tütar on selline loll, kes arvab, et jumal on olemas. Nõukogude inimene, noh.
(Muigab) Pärast, elu lõpul juba, kui ta sinuga viina jõi, tegi ta isegi eesti keele eksami ja sai kodakondsuse. Siis ta muutus natuke. Seni oli ikka veendunud, et me kõik oleme nõukogude inimesed ja kogu lugu.
J-K.R: Kuidas sa ise kirjutama hakkasid?
J.S: Lapsepõlves oli nii, et ema käis kogu aeg tööl ja mina olin kogu aeg haige. Meelega. Ma ei tahtnud kuhugi minna, lõin kraadiklaasi üles ja ei läinud lasteaeda ega kooli. Ja siis pidi isa minuga istuma ning luuletusi lugema. Neid luuletusi, mis olid Nõukogude Liidus keelatud – Pasternak, Tsvetajeva, Mandelštam, kõik hõbedase sajandi luuletused jne. Ma olin ehk 6–7-aastane, mulle jäid need pähe ning ma sain aru, milline on luule. Ema ei teadnud muidugi midagi, et mul tagaselja selline kasvatus oli. Kui ma sain 12, hakkasin ise proovima. (Tõstab näpu) Et kõigepealt hakkan suitsetama – ja siis suitsetan kogu aeg ja kirjutan luuletusi. Isa ütles, et kannata ära, enne lõpetad kooli, kui suitsetama hakkad, muidu tuleb koolis suur jama.
(Rõõmsalt) Muidugi, esimest korda proovisin viina, kui olin 12. Pärast sõda kasvatati meid niiviisi, et kui said 12, pidid proovima, istusid täiskasvanute lauda ja puha. Sealjuures, kõik muu oli keelatud – ilusad riided, meik, poistega käimine. Ainult sõprus võis olla, mingit armastust mitte. Aga juua võis.
Kirjutamise kohta ütles aga isa, et ole proff või ära tee üldse. Ta seletas, et kirjutamine – see on meeste töö ja mehele peab otse ütlema, kui ta kirjutab halvasti. Kunst on meeste asi. Kui ma mõnikord nutsin ja ütlesin, et siis ma ei hakkagi kirjutama, siis ta ütles, et lase käia, ära siis kirjuta. Et konjakit võime võtta, suitsu võime teha, aga mingeid häid sõnu ei pigista sa mult välja, kui sa neid väärt ei ole. Mingit sellist asja, et sa oled naine ja sind peab kaitsma, seda ei ole.
J-K.R: Loogiline jätk oli, et läksid Tartusse filoloogiat õppima.
J.S: Isa muidugi soovitas valida midagi muud, näiteks ökonoomika, et siis on alati töökoht. (Naerdes) Tal oli õigus, raamatupidaja saab alati tööd. Siis ta pelgas, et ma ei tunne elu ja seda, et mul olid vabavärsid. See oli muidugi õudne, see oli ju Euroopa moodi, veel enam, nad olid ilma kirjavahemärkideta. Ja see tähendas, et ma olen nõukogude võimu vastu. See oli kõige õudsem! Isa kartis veel, et ma seon end dissidentidega ja sõidan Tartusse õppima. Ta kartis ka, et miks ma selline jobu olen, et mind ei huvita, mis maailmas toimub, et ma ei loe ajalehti, ei tea üldse maailmast midagi. Aga tema töötas Lennart Meriga Tallinnfilmis, seal oli ka Lembit Remmelgas. Pärast tööd tulid nad meile koju, jõid konjakit ja rääkisid maailmast või partei otsustest. Aga mina ei teadnud, mis see partei ja valitsus tähendavadki!
(Fotograaf Mark Raidpere on seni võlutult kuulanud ja sigaretti keerutanud.)
Mark Raidpere: Ma korra segan, aga millest need sinu esimesed luuletused rääkisid?
J.S: (Naerab, siis üllatunult) Armastusest! Ikka ainult armastusest ja õnnetu olemisest ja et kui raske mul kõik on! (Meenutab) Aga jah, kord kirjutasin ühe luuletuse, kuidas ma ei viitsi gerontidega pläriseda – ja siis oli luuleõhtu kirjanike liidus, kus selle ette lugesin. Tuli suur jama, mul ei lastud lõpunigi lugeda. Et, ah nii, kas meie oleme sinu jaoks need gerondid, kes plärisevad? Aga ma ei lubanud endale „sina“ öelda. Kui nad ütlesid „sina, tüdruk“, siis ma teatasin, et olgu, ma ütlen siis ka „sina“! Ja siis tuli skandaal.
J-K.R: Sa lõpetasid ikkagi Tartus filoloogia ja tulid Tallinnasse tööle. Ja kõigepealt sai sinust õpetaja, eks?
J.S: Mind suunati Eesti kooli õpetajaks. Läksin sinna ja direktor vaatas mind. Pikalt. Eriti minu seelikut, mis oli nagu vöö. Ohkas ja küsis, et kas ma ei tahaks äkki kuskile mujale minna. Ma ütlesin, et las ma mõtlen. Läksin koju ja ema käratas, et sina oled eelkõige nõukogude inimene ja pead kaks aastat töötama seal, kus kästakse. Vantsisin uuesti direktori juurde ja ütlesin, et pole midagi parata, pean siin kaks aastat töötama. Direktor oli tükk aega vait ja andis mulle viienda klassi õpilased, et neile ei saa ma midagi halba teha, sest need on nii noored, et ma ei riku poisse ära. (Peab pausi) Esialgu läks ikka raskelt, sest ma ei vallanud eesti keelt nii palju, kui vaja olnuks. Enne seda olin rääkinud lasteaias ja mul oligi lasteaia keel. (Peab veel ühe pausi) Mistõttu kõik mõtlesid, et olen natuke lollakas.
No aga õppisin ära ja pärast kui Tallinnfilm tahtis mind tööle kutsuda, ütles toimetaja pärast vestlust, et ta ei julge mind ikkagi võtta. Sest silmad on ju targad, aga räägib nagu viienda klassi õpilane. Mis oligi tõsi. Ma rääkisingi nagu 5. klassi õpilane, selliste väljenditega nagu need lapsed, keda õpetasin. Täiskasvanud selliseid ei kasuta.
J-K.R: Sul oli ajakohane unistus, tahtsid ajakirjandusse minna. Sel ajal igati šeff ja hinnatud koht, ikkagi sihuke tavainimesest kilomeetri jagu kõrgemal seisev institutsioon.
J.S: (Ilmselge lõbuga) Nojah, aga ükski ajaleht ei võtnud mind, sest nad ütlesid, et me teame täpselt – sinu eest kirjutab su isa. Ükskord pandi mind Molodjož Estoniis luku taha, võeti telefonid ära ja lasti mul kirjutada artikkel. Ma kirjutasin. Neile meeldis. Siis üks targem neist ütles, et keegi seltskonnast on reetur ja ütles mu isale, millest artikkel tuleb teha ja ma olevat selle kaasa võtnud.
(Terve laudkond naerab hullunult)
J.S: (Jätkab) …Ja mind ei võetud. Aga oli ka ajaleht Sovetskaja Estonija, kus kirjutas Sergei Dovlatov. Peatoimetaja Turunok vahtis mind ja küsis: teie eest kirjutab isa, eks? Ma ütlesin, et nii nad räägivad jah. Ta vastas mulle, et see meeldib talle väga. Grigori kirjutab hästi ja sellesama mõttetu lehepalga eest võtame tütre tööle – las Grigori siis kirjutab ja vastutab…
(Järjekordne naerupahvak laudkonnas)
(Jelena jätkab täiesti segamatult) …see töö oli väga naljakas, ma olin kultuuriosakonnast, kus pidi olema 98 protsenti partei liikmeid ja kaks võis siis mitte olla. Mina mahtusin sinna kahe protsendi hulka. Parteitud ei tohtinud käia parteikoosolekutel, ei tohtinud kirjutada 1. mail, 9. mail, 7. novembril. Meile oli see keelatud, sest parteitud ei saa aru, mis toimub, istugu kodus.
J-K.R: Küll olid ikka lollid need nõukogude inimesed ja see süsteem, ise oma käega tegid parteitutele head!
J.S: Aegajalt saabus keskkomiteest nimekiri kirjanikest, kellest ei ole tarvis kirjutada. Ja ma mäletan, et seal oli umbes 40 eesti kirjanikku, kelle kohta võis kriitikat teha, aga kiita ei tohtinud. Alati oli esimene Arvo Valton ja ma hakkasin teda väga armastama.
(Meenutades) Seal olid ka Rein Saluri, mõnikord Teet Kallas. Mõnikord juhtus ka nii, et Moskvas kirjutati kellegi kohta midagi head ja siis mina pidin ka kiiresti midagi head kirjutama.
J-K.R: Minu teada oli selles lehes palgal 100 inimest ja te tegite ühe ajalehe, mille maht oli neli lehekülge. Täielik luuserite paradiis!
J.S: Ajakirjanikke oli 40. Nädala jooksul kirjutasid ühe väikese nupu, siis said selle eest palka. Aga veel käisid inimesed tänavalt ja rääkisid oma nukra või kangelasteo loo ära. Siis pidi kaastöödele vastu kirjutama, et „teie looming on jube hea ja õudselt huvitav, aga järjekord on praegu pikk ja minge seniks ning õppige Lermontovi ja teiste klassikute järgi, et kirjutada veel paremini…“
J-K.R: Teil oli ju väga hea kamp – Dovlatov, Raginski, Teet Kallas, kes kohtus seal oma tulevase abikaasa Allaga...
J.S: (Täiendab) …Ja me istusime all baaris enamasti, see tehti kell 10 lahti ja õhtul 10 pandi kinni. Millegipärast oli nii, et päris hommikul konjakit juua ei tohtinud ja see valati kohvi sisse, et keegi aru ei saaks. Siis me tiksusime seal kõikide toimetustega ja pidasime võistlust, et kes räägib kõige naljakama loo. Esimene koht oli tavaliselt Dovlatovil. Paljud Peterburi ja Moskva kirjanikud sõitsid Tallinnasse, sest siin oli teine õhkkond. Vähemalt rääkida võis kõike – enne kui sind KGBsse kutsutakse. Nii et mingit kartmist ei olnud. Moskvas ja Peterburis muidugi nii ei olnud.
J-K.R: Mingil hetkel läks ka rangemaks kogu see asi.
J.S: (Vaidleb resoluutselt vastu) Ma ütlen, et inimesed olid palju julgemad kui praegu. Inimesed teadsid, kes nende vaenlane on. Võim. Aastal 1984 tuli teeneline kirjanik Lilli Promet, pani oma ilusa mütsi pähe, istus vene toimetuse ette toolile ning teatas, et istub niikaua, kuni kõik annavad oma allkirja, et Jelena Skulskaja raamat ilmub. Kell 18 õhtul hakkasid kõik juba värisema – ikka istub. Sel ajal oli Promet juba Nõukogude Liidu klassik – aga istub! Ja ei liigu! Oma ilusas mütsis! Osakonna juhataja roomab välja ja küsib, et seltsimees Promet, kui kaua te siin istute? Promet vastab viisakalt, et nii kaua, kuni te selle allkirja panete. Ja kell 21 õhtul kirjutaski juhataja alla, aga Promet – täiesti rahulikult – tõusis püsti ning läks ära.
Või aastal 1979, kui pidin eesti delegatsiooniga sõitma Moskvasse, kus oli noorte kirjanike kongress. Jaak Jõerüüt, kes oli meie sekretär, saatis meie luuletused eesti keeles ja minu omad vene keeles Moskvasse ette. Siis tuli vastuseks, et väga tore kamp, aga Skulskaja ei kõlba kuhugi, ta kirjutab halvasti. Jaak Jõerüüt vastas, et nõus, jube halvasti kirjutab, kahju, et ta nimekirja panin, aga kõik teised on haiged. Saadeti kiri, et niiviisi ei tohi käituda, nad peavad terveks saama. Moskvas on ikkagi kongress! Tema vastu, et kahjuks ei saa keegi terveks. Moskvast saadeti kohale range inimene, mäletan hästi, Šoror oli ta nimi. Piirivalvuritest kirjutas romaane. See sõimas Jõerüüti, kes omakorda ütles, et mis tema teha saab – kõik on haiged. Siis loivas too Šoror minu toimetusse ja karjus, et ma rikun tööatmosfääri. Ja isegi meie peatoimetaja ütles, et ärge muretsege, ta töö ajal siin luuletusi ei kirjuta. Siis Šoror küsis Jõerüüdilt, et öelgu too ausalt, et kui Skulskaja ka kaasa võetakse, kas teised saavad siis terveks. Jõerüüt vastas, et kindlasti saavad. Kõik saidki terveks ja me sõitsime koos Moskvasse.
J-K.R: Auväärne tegu, pole midagi öelda. Sa olidki ju kirjanike liidu liige ka siis juba.
J.S: (Laksab vastu laupa) Kui ma sain kirjanike liitu sisse, siis Moskva saatis tõendi, sellise punase pileti. Ja sellega sai Moskvas kirjanike liidu restorani minna, mis oli Moskvas kõige huvitavam koht. Nagu meie Kuku klubi. Juba esimesel päeval varastati mul kott koos selle tõendi ja passiga ära. Lennart Meri ütles, et ärgu ma muretsegu, saan teise. Andis teada Moskvasse. Moskvast öeldi, et teie noor kaotas ära, jah? Ilmselt juua täis, jah? Te peate tegema talle noomituse!
Ütlesin siin, et palun mulle noomitust. Nemad et, Jelena, sa ei saa aru, mis sa teed. Nad tahavad, et me kummardame keskliidu ees, aga me ei kummarda. Sa ei saa noomitust. Mina nutan, et ma ei saa siis ju ka restorani? Lõpuks küsisin, et kui ma löön kiviga akna puruks, kas see aitab, kas ma siis saan noomituse? Nad hakkasid mõtlema: praegu on talv, see on liiga karm, kutsutakse meistrimehed välja, ei tea, millal tulevad… Sain noomituse, Moskvast uue punase pileti ja restorani.
(Uus üldine naer)
J-K.R: Meil siin noored naisluuletajad uimerdavad ringi nagu märssi lohistavad seened: kartulikott, vilespill, kitarr. Pikaksveninud, äraseletatud lõust ees, alternatiivne keep järel lohisemas. Aga sina nägid välja nagu Pariisist Nõukogude Liitu tööle saadetud linnuke. Närviliselt läikiv!
J.S: (Tähtsalt) Kõigepealt – kõige vajalikumad, algatuseks, olid teksapüksid. Neid tõid igasugused kahtlased kujud, kellest paljud sattusid pärast ka vanglasse. Leppisin ühega kokku, see tõi püksid ajakirjandusmajja. Jalga pressisime need WC põrandal, mitmekesi tirisime, mitmekesi sai eest lõpuks kinni ka. Aga püsti ma enam ei saanud! Nii kitsad olid. Püsti tõsteti mind kahe inimesega… Kusagil kaks-kolm nädalat tuli jubedalt kannatada, aga siis läks üle ja need olid täpselt sinu figuuri järgi. See lõbu oli umbes kahe kuu palk, aga igat kopikat väärt! Saapad sain ka, poolemeetriste kontstega, kaks numbrit väiksemad, aga ega see ei seganud. Eks ma siis kooberdasin ringi neis ettevaatlikult ja suure valuga. Ent millised saapad!
Kui kirjanike liit sai 80, siis ma hilinesin pidulikule koosolekule; turvamehed seisid ukse peal ja ütlesid, et noh, kuhu teie kavatsete minna? Mina vastasin, et kulla poiss, sina mõtled, et ma olen vana vene lits, aga tegelikult olen ma vana eesti kirjanik!
J-K.R: Nõukogude Liidus olid kentsakad kirjanike puhkekohad. Näiteks Koktebelis, Pitsundas ja kus kõik veel… Tuusikuga!
J.S: Pitsundas tutvusin kõikide parimate kirjanikega. Tuusik oli 24 ööpäeva, neli korda saime süüa. Maksis 68 rubla, aga puhkuseraha saime 120. Iga aasta septembris oli seal kamp, kes oli mulle väga tähtis, umbes 20–30 inimest – Bella Ahmadulina, Võssotski koos Vladyga, Radzinski… Neil oli väga palju aega mere ääres rääkida. Aga aastal 1979 tuli Tallinnasse meie kirjanike liitu Nikolai Krõštšuk, praegu üks mu parimaid sõpru. Siis ma teda veel ei tundnud. Ta küsis mingit kabinetti, viisin ta sinna ja jäin ise ootama. Ei tea, miks. Ta väljus poole tunni pärast, pakkusin end talle saatjaks; ta väga imestas ja ei saanud aru, misasja ma tahan temast. Näitasin talle Tallinna ja ta pidi sel õhtul ära sõitma. Ja mina istusin samasse Peterburi rongi. Siis ta juba natuke ehmus ja ütles, et kõigepealt on ta abielus ja teiseks armastab oma naist ja kolmandaks on tal poeg ja naine ootab teist last. Ja et ma peaksin sellega arvestama. Ma ütlesin, et ma arvestan selle kõigega. Sõitsin temaga Peterburi ja jäingi sõbraks. Siiani. Ta tutvustas mind paljude Piiteri kulturnikutega. Algul võeti mind ikka väga kahtlustavalt vastu: Peterburis riietuti hoopis teistmoodi, sa pidid olema riides vaeselt ja näitama, et varsti sured nälga. Et ainult jood ja suitsetad. Minu kohta öeldi, et nii hästi riides – võimatu, et häid luuletusi kirjutab. Ja vaata, tal on isegi sõrmused! Hiljem võtsid nad mind ikka kampa ja andsid mulle hoopis teistlaadset haridust – sest meil siin ei olnud nii palju keelatud raamatuid.
J-K.R: Mulle meenub üks lugu vene klassiku Bella Ahmadulinaga, mis Tallinnas juhtus. Ja mis näitab, kuidas meie kildkond ennast kaitses, aga teisalt seda, kui ksenofoobsed me oleme.
J.S: See oli 1980ndal, Ahmadulina tuli külla, ja küsis, kas Tallinnas on selline koht, kuhu kogunevad kultuuritegelased ja nõukogude vaimu vastased. Ma ütlesin, et meil on Kuku klubi. See oli päris hilja, me olime päris joobnud, aga kuidagi me saime sinna sisse. Bella istus umbes pool tundi paigal, aga astus siis saali keskele, kummardas maani, tänas eestlasi ja ütles, et ta on veendunud, et Eesti saab Nõukogude Liidust kord lahti. Klubis jäi kõik hiirvaikseks, ei mingit aplausi! Selsamal sekundil astus ligi üks mees ja ütles, et me sealt kohe ära läheks, sest nemad ei taha seal KGB inimesi näha. Ja meid visati uksest välja. Mitu, mitu aastat hiljem sain teada, et see oli Vaapo Vaher, kes uskus, et raudselt on tegu provokatsiooniga.
J-K.R: Huvitaval kombel oli aeg, mil eesti kirjandus läks korda kogu venekeelsele kuuendikule planeedist, veel enam, see oli lausa midagi erakordse klassika ja seninägematu moodustise ristsugutise taolist.
J.S: Näiteks Arvo Valtoni „Mustamäe armastus“ oli suur suur sündmus kogu Nõukogude Liidus. Väga suur sündmus oli ka Enn Vetemaa „Monument“, seda lavastati väga heas teatris, pileteid oli võimatu saada. Siis Rein Saluri novellid, Teet Kallase novellid, Jüri ja Ülo Tuulik. Kõik see põlvkond oli hoopis teistmoodi ja neid tõlgiti väga edukalt. Ilmus ka selline mustakaaneline raamat Eesti noorest proosast. Muuseas, must kaas oli lubamatu asi – ikkagi morbiidne värk, selleks pidid väga suured tutvused olema. Seda raamatut ei saanud lihtsalt mitte kuskilt. Mulle tuttavad Venemaalt muudkui kirjutasid, et hankigu ma see neile ükskõik mis hinnaga – lõpuks hakkas kogu Moskva seda lugema. Peterburis samuti. Ja nad said aru, et maailmas on ka hoopis teistlaadi kirjandust. Mitte kuskil Ameerikas või Argentinas, vaid siinsamas, meie ligidal võib niiviisi kirjutada.
Oli selline suursündmus, kui need autorid kutsuti Moskvasse. Et arutada, kuidas nad julgesid niiviisi kirjutada! Mina töötasin parteilehes ja mulle öeldi, et pean minema kaasa ja ütlema õiged ning ranged sõnad. Et Tallinnas ja Eestis on normaalsed inimesed, kes vihkavad neid kirjanikke ja armastavad Nõukogude Liitu. Et õppigu ma pähe, mida pean ütlema. Seal said sõna ainult need, kes seletasid, et see ei ole nõukogude kirjandus, see on „Euroopa tagahoovi kirjandus“. Ja me peame sellistest lahti saama. Ja meil ongi siin üks ajakirjanik Eestist, las tema räägib nüüd ausalt. Ma küsisin, et kas neil häbi ei ole: et ainult hirmu pärast saite siin kokku, et teile endale meeldivad need kirjanikud ja see raamat. Teie ju muretsesite, kuidas seda raamatut saada. Ja siis äkki tõusis püsti Andrei Bitov ja ütles: aga sellel tüdrukul on ju õigus. Ning see teema vaibus.
J-K.R: Sa oled vene keelde tõlkinud päris palju eesti luulet. Mis on eesti luule eripära?
J.S: Ma mõtlesin, et kui lõpeb poliitiline pigistamine, kui lõpeb see keelamine ja tuleb vabadus, siis lõpeb ka luule. Sest paljudel kultuuridel see siis lõpebki. Aga eesti luule jäi – ja vastuoksa – veel rohkem hakati kirjutama. Ning ülimalt hästi. Praegu on eesti luule isegi tähtsam kui eesti proosa. Ning väga palju on selliseid kirjanikke, kes kirjutavad luule ja proosa piiril. See ei ole päris luule ja ei ole päris proosa. See oleks justkui mingi eripärane keelesäästmise vorm.
J-K.R: Juhan Viidingu 70. sünniaastapäeva silmas pidades meenub, et sa tõlkisid ka teda vene keelde esimesena.
J.S: Temaga oli vahel päris raske, selles mõttes, et ühel päeval ta ütles, et sa tegid selle tõlke geniaalselt, see on täpselt nagu tema luuletus – järgmisel päeval aga kohtusime ja ta teatas, et vaatas mu tõlget: kelle luuletus see veel on? See pole tema looming. Kolmandal päeval rääkis, et polnud sel tõlkel midagi viga, võtame mõne teise ka. Kaks kuud läks mööda ja ta küsis, kas tõlgid ikka? Et ära tõlgi, ei õnnestu. Möödus veel kaks kuud, Juhan küsis: Jelena, kas sa tõlgid ikka? Ei tõlgi ju enam. Ja Juhan seletab: mõtlesin, et paremini kui sina ikka keegi ei tõlgi, nii et hakka kohe tõlkima. Ma ei teadnud iialgi, kas ta on nõus või ei. Mõned tõlked pidid ilmuma ühes mu raamatus, kui ta oli veel elus. Tema pidi kirjastusse kirja saatma, et on nõus. Ja ta viis selle kirja, aga järgmine päev võttis ära ja siis jälle samamoodi. Lõpuks küsisid kirjastused, et Juhan, otsusta siis juba ära. Tema: mis siin otsustada, kiri on siin.
J-K.R: Sa ise oled kirjutanud nii luulet kui ka proosat. Paljud teavad sind ka muidugi artiklite ning esseistika järgi.
J.S: Ma mõtlen, et proosa jaoks tuleb oma aeg. Luuletus nõuab, et sul on õnnetu armastus. Aga ma olen nii palju õnnetus armastuses olnud, et ma nüüd võtan vastu ainult õnnelikku armastust. Ma olen õnnelikult abielus ja siis… (otsib sõnu) kuidagi luulet ei tule. Vene luuletuse jaoks on vaja õnnetut armastust, eesti omade jaoks, tõsi küll, mitte. Viimased 16 aastat kirjutan proosat, vahel luulet ka. (Rõõmsalt) Ma ikka leian vahel võimaluse solvatud olla!
J-K.R: Sind on hinnatud kui küllaltki keerulise lauseehitusega prosaisti. Su omadest keelekaaslastest pooled ei saa aru.
- S: On jah. Ma ei oska isegi vastata, miks see nii on. Võibolla ma kartsin kunagi liiga, et ma ei ole piisavalt haritud ja tark – et küll ma näitan teile, mis lauset ma oskan! Praegu seda ei ole, aga kui ma hakkan end väljendama, siis tuleb lihtsalt keeruliselt välja. Kui romaan „Marmorluik“ – see on ka eesti keeles – sai Bookeri listi, võeti ta Venemaal väga hästi vastu. Ma ei saa öelda, et mind loetakse Venemaal massidena, aga ikka teatakse.
J-K.R: Vene kultuuriruumi iseloomustab alati see, et erinevad kildkonnad on alatasa omavahel tülis, keeravad käru, pilluvad kividega, kirjutavad sitasti…
J.S: Kindlasti. Need, kes elavad Peterburis, elavad hoopis teist elu kui need, kes lähevad Moskvasse. Siis kaotavad nad kõik sidemed. Ja siis on igas linnas veel omakorda kildkonnad. Mina kuulun ikka Peterburi seltskonda ja olen nendega.
J-K.R: Kas vene kirjanduses võetakse sind ka kui autsaiderit? Elad Eestis. Kirjutad teistmoodi kui inimesed Venemaal.
J.S: Kui ma hakkan näiteks Venemaal seletama, et Kultuurkapital annab meile Eestis toetusi, et meil on kirjanike stipendiumid, meil on ajakirjade ja raamatute tiraažid umbes samasugused kui Venemaal, ehkki seal on 140 miljonit inimest, siis paljud vene kirjanikud ütlevad: sa ei ole enam vene kirjanik, sa oled eesti kirjanik. Et miks sa ei kirjuta siis eesti keeles, kui sul on seal nii hea elada ja nii rahulik. Teisest küljest on sõprus hästi suur. Kui oled selles klannis, kaitstakse sind viimse veretilgani. Kui ma hakkan aga sellest rääkima siin, siis ma tunnen jälle, et mõeldakse: kui sa nii väga kiidad oma Venemaad ja vene sõpru, siis miks sa ei lähe sinna? Ma pean alati tundma piiri, sest ei taha solvata kedagi siin ega seal.
J-K.R: Samas oled sa mulle ise kunagi 1990ndate algul öelnud, et sinu kodumaa on vene keel. Mitte Eesti ega Vene riik, vaid vene keel.
J.S: See ongi nii. Aga ma vaatasin ükspäev vene Wikipediat ja nägin, et seal on tehtud parandus: enne oli vene kirjanik Jelena Skulskaja, aga nüüd on eesti kirjanik, kes kirjutab vene keeles. Aga näiteks: ma kirjutan arvamuslugusid igale poole. Sama arvamus ilmub Postimehes nii eesti kui ka vene keeles. Ja ma pean ütlema, et kui eesti keeles ilmub, tulevad tänaval alati inimesed rääkima. Tänama. Huvitaval kombel pole seda venekeelsete arvamuste peale juhtunud.
J-K.R: Sa oled olnud tihedalt seotud teatriga.
J.S: Ma läksin 20 aastat tagasi Vene Teatrisse kui õppejõud, hakkasin andma vene kirjandust ja teatrilugu. Ja sain aru, et mul see õnnestub, sest ma tunnen huvi nende inimeste vastu, kes ei tunne veel huvi kirjanduse vastu, aga hakkavad tundma. Jossif Brodskil oli selline metoodika Ameerikas: ta võttis ühe luuletuse ja selgitas mõnikord kuu või kaks, mis selle luuletuse sees ning taga on. Iga sõna on millegagi seotud. Nii seletas ta ühe luuletuse kaudu tervet perioodi kirjanduses.
Ma sain aru, et lastele see ka meeldis. Sain aru, et koolis nad luuletusi ei loe ja kirjandust väga ei loe. Nad tahavad kuulsaks näitlejaks saada, aga kirjandust ei taha teada. Minu kaudu hakkasid õppima ja nii mõnestki on nüüdseks saanud tuntud Moskva näitleja, kes pärast tuleb ja ütleb – teie seletasite meile esimesena, et Bulgakov ei teinud mitte tragöödiat, vaid nalja. Ja see jäi meile terveks eluks meelde – teades seda väikest asja, on alati kergem midagi uut ette võtta.
Ma väga tahaks jätkata seda tööd. Lastega. Minu lapsed – ma lihtsalt ütlen nii –, nad on ju 14–18, nad on hoopis teisteks inimesteks muutunud.
