KEVADNÄITUS KUNSTIHOONES: Tänavune kevadnäitus on üles ehitatud messiformaadis, kunstnikud tuuakse suurelt ja selgelt välja ning nende tööde hindu ei hoita vaka all, vastupidi. Avamisel oli kuulda juba irooniat, kuidas nüüd on näha, kes siis need kõige rahamaiamad kunstnikud on. Triinu Soikmetsa ülevaade.
Kunstnik Mall Nukke, kes on rahateemat oma loomingus varem korduvalt käsitlenud, suhtub rahateemasse kunstis paratamatustundega. „Enamus publikust suhestub kunstiteosega just selle hinna kaudu. Alati pole see aga adekvaatne, kunstnikud ise ka tihti kas üle- või alahindavad oma loomingut ning seetõttu ei näita hind sageli töö väärtust.“ Ta samastab kunstiteose uhkes pakendis tootega ja küsib, kumb on tähtsam, kas ümbris või sisu. Raha kunstiteose vastu vahetades tuleks konsulteerida selle ala asjatundjatega, kellel on laiem pilt kunstiskeenel toimuvast. „Kui õnnestub, saab ostja nende devalveeruvate paberitükikeste eest tõelise, aja jooksul nii esteetilist kui ka materiaalset väärtust kasvatava investeeringu ehk kunstiteose omanikuks.“
Teine näitusel üles astuv autor, Maarit Murka, esitas osalemistaotluse nii iseseisva kui ka galerii poolt esindatud kunstnikuna, lõpuks läks loosi nende kahe kombinatsioon. Situatsioon iseloomustab hästi hetkeseisu Eesti kunstiturul, kus autor peabki võitlema mitmel rindel, nii üksi kui ka galerii kaasabil. „See on see vana jutt, et Eesti kunstiturg on väike ja sellist ilusat pilti, et igal galeriil on ainult teatud kunstnikud ja igal kunstnikul ainult üks teatav galerii, ei saa olla põhimõtteliselt, niimoodi jääd kängu,“ selgitab ta, lisades samas, et päris ilma galeriita ka ei saa. „Kui välismaal mingeid asju ajada, siis seal tahetakse n-ö kindluse mõttes teada, et sul on ka Eestis seljatagune ja toetajad, nii et täitsa üksi lammutama minna pole ka võimalik.“
Pea pakule?
Et rahateema kunstis on päevakorras, seda kajastab ka tänavune 5000-eurone publikulemmiku preemia, mille on välja pannud viis kunstikollektsionääri, nende seas Tiit Pruuli. „Loodan, et see väljendab kunstihuviliste head tahet, et kevadnäitus saab veidi rohkem hoogu, et kunst saab veidi tähelepanu juurde. See peaks näitama, et kollektsionäärid pole huvitatud mitte üksnes oma kogude täiendamisest, vaid ka kunstielu elavdamisest laiemas mõttes. Ühest küljest võiks selline käitumine olla iga koguja missioon, aga teisalt ka lihtsalt otsene huvi. Kui kunsti ümber on rohkem arutelu ja melu, on ka kollektsioneerimine lõbusam.“
Tallinna Kunstihoone juhataja Taaniel Raudsepp on ka ise kunsti hinnastamise ja väärtustamisega tegelenud, töötades kunagi koos kolleegidega välja konstrukt-kontseptsionaalse teose „Kunstiteos, mis koosneb vaid iseenda väärtusest“. Töö väljendas keerulist ja põnevat matemaatilist funktsiooni, mis pidi sisuliselt kirjeldama universumi tekkimist ning mille aitas luua pikkade otsingute tulemusel leitud särava talendiga matemaatik. Kunstihoone ise ainult enda väärtusest paraku ära ei ela ning nii tulebki Raudsepal sellele aina uusi funktsioone leides nii mõnigi kord pea pakule panna, osaliselt ka järgnevas intervjuus.
Teoseid on müüdud ju kogu aeg
Näitust tutvustavas tekstis on öeldud, et esmakordselt on teosed ka omandatavad. Ometi toimusid tehingud juba eelmisel kevadnäitusel, kui põllumajandusmuuseum omandas ehk ostis näiteks Kaarel Kütase mullast ja adrast koosneva installatsiooni, mida autor näituse avamisel ka otstarbekohaselt kasutas.
Taaniel Raudsepp: Teoseid on muidugi müüdud varemgi, ka kevadnäituselt. Õigem oleks olnud seega öelda, et esmakordselt on müügis kõik teosed. Ja see on põhimõtteline muudatus. Soovime Kunstihoones just Kevadnäitusega propageerida kunsti omamist ja ostmist – see on normaalne, täisväärtusliku ja kultuurse elu osa. Selleks, et kunstnikud, ostjad ja galeriid asjaga kaasa tuleksid, loobusime ka oma komisjonitasust. Näituse esimese nädala lõpuks oli müüdud kuus teost ja ma loodan, et enne näituse lõppu leiavad uue omaniku veel mitmed.
Eelmise aasta näitus oli maaelu-teemaline ja nägi välja, olgem ausad, nagu Maalehe sisuturundusüritus. Ühe alkoholi maaletooja eraüritus näitusel „Südamepekslemine“ mitte ainult ei näinud välja, vaid oligi korporatiivpidu, kus konjakiklaasidest said sujuvalt näituse osad. Tänavusel kevadnäitusel saavad särada ka eragaleriid ning ma oleksin silmakirjalik, kui ütleksin, et see on kunsti rüvetamine. Milliseid tabusid üritad murda brändipromotsiooniga „pühas ja puutumatus“ kunstisaalis?
Kevadnäitus on Eesti Kunstnike Liidu ülevaatenäitus, mis eelmisel aastal võttis sellise vormi tänu liidu koostööle Maalehega. Sel aastal oli uuenduste pakkujaks kunstihoone ise. Sinu viidatud üritus oli aga rendiüritus, mille tarbeks näitusesaal välja renditi. Teeme seda hea meelega, kui näeme, et suudame luua kunsti ja ürituse vahel sisulise seose. Kliente on olnud mitmesuguseid ja üritusi erinevaid. Meie eesmärgiks on ürituste kaudu kunsti populariseerida ning omatulu teenida. Ma soovitan kõigil, kes soovivad mõnd pidulikumat vastuvõttu korraldada, meiega ühendust võtta – saate tõeliselt unikaalse sündmuse.
Tänavuse juubelikevade näituse puhul antud kommentaaris räägid oma veendumusest selle osas, kuidas kunsti nautimine muudab meie elu olemuslikult rikkalikumaks ja õnnelikumaks ning kuidas just seetõttu soovid ka kunsti omandamisele ja kunstnike toetamisele kaasa aidata. Mis on sinu arvates õnne kriteeriumid ja kuidas seda mõõta?
Taaniel Raudsepp: Vau. See küsimus rabab muidugi jalust. Ma tõesti ei tea, mis on õnne kriteerium ja ma ei oska öelda, kas kultuur muudab meie elu õnnelikumaks, kindlasti aga muudab ta selle huvitavamaks ja elamisväärsemaks. Kui teil on võimalus kohtuda iga päev mõne oma lemmikteosega, on teie elu kindlasti natuke parem kui ilma selle võimaluseta. Samuti lapsepõlv koos kunstiga on huvitavam kui ilma. Mäletan siiani maale ja graafikat, mis olid minu lapsepõlvekodus ja jätsid paratamatult oma jälje.
Mulle endale vähemalt sümpatiseerib õnne definitsioonina kuskilt kuuldu: õnn on see, kui lähed hommikul hea meelega tööle ja tuled sealt õhtul hea meelega koju. Sinu erialane töö sai hiljuti pärjatud Ojasoo ja Semperi nimelise pereväärtuste preemiaga. Kas soovid sellega seotut kuidagi kommenteerida?
Taaniel Raudsepp: Vot see on üks huvitav preemia, mille andis välja üks väga konkreetne inimene – kunstnik, filmitegija, kuraator ja tuntud skandaalitar Sandra Jõgeva koos oma sõpradega. Preemia anti kunstihoone „perekondliku juhtimise eest“. Õnne kategoorias ma isikliku elu kommenteerimist kuidagi põhjendatuks ei pea, aga hommikuti tööle tulemist ei ole kunstiskandalistid minule isiklikult ebameeldivamaks teinud. Preemia andjad teavad ja teadsid ka preemiat välja andes väga hästi, et minu elukaaslane Anneli Porri ei tööta kunstihoone kuraatorina juba pea kaks aastat. Ta töötas asutuses 17 kuud (03.2015 kuni 08.2016). See oli tingitud asjaolust, et meie kuraatorikonkurss kukkus läbi, kuid ometi oli asutuse toimimiseks kuraatorite tööle toomine hädavajalik. Palusin kunstihoone nõukogu soovitusel ta endale appi – ja peale pikka veenmist ta tuligi, jättes pooleli oma isikliku karjääri kunstiakadeemias. See oli asutuse reformimiseks hädavajalik ja olen ilmselt elu lõpuni talle selle abi eest tänulik. Mingist perekondlikust juhtimisest on kunstihoone kontekstis rääkida täiesti absurdne ning rumal, et mitte öelda pahatahtlik. Tervitan siinkohal ka Semperit ja Ojasood – respekteerin nende tööd väga!
Juubelikevad 2018
Eesti Kunstnike Liidu 18. aastanäitus
19.05.–17.06.2018 Tallinna Kunstihoones
FOTO: Maarit Murka. Meeleruum 9. 2017.
