Täna oli mul jälle kord tunne, et meie omad siin toimetuses on kõik korralikult nupust nikastanud. Tulin õuest paduvihma ja räpa käest, raputasin ennast korralikult toimetaja Kairi hülgenahksete sukakate kohal ning nühkisin siis selja toimetaja Tiina nagis rippuva Chaneli kostüümi vastu põhjalikult kuivaks, hüppasin diivanile peenele padjale, peeretasin ning hakkasin haisema.
Mitte keegi ei teinud kuulmagi, ehkki tavaliselt oleks taolisele aktile järgnenud ahastav seakisa ning lendavad tuhvlid.
Kõikide õudusest pärani pilgud olid kinnitunud peatoimetaja Juku-Kallele, kes seisis millegipärast külmkapi otsas ja pidas kõnet. Kuulatasin mõne hetke ning mõistsin kolleegide tuima ärevuse põhjust. Sain aru, et peatoimetaja loeb ette Eestis läbi ajaloo eksisteerinud parteide nimesid, samuti taipasin kaaslaste ilme järgi, et kogu see jama on kestnud vähemalt tunnikese.
Juku keris ette uue lehe ning jätkas halastamatult: „Balti Konstitutsiooniline Partei, Eesti Demokraatlik Õigusliit, Eesti Rahva Jäägerpartei, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus, Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis, Kindral Johan Laidoneri Riigivanemaks Valimist Korraldav Peatoimkond, Eesti Radikaal-Sotsialistlik Partei, Radikaal-Demokraatlik Partei ning Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Eesti Osakondade Keskkomitee!“
Juku-Kalle tõmbas hinge, jõi kogemata lonksu vett ning lõpetas: „Viimased, muuseas, asutati 1917. aastal ning kirjade järgi pole nad siiani laiali läinud, vaid toimetavad kusagil põrandalaudade all tasakesi edasi. Ja nüüd, olge lahked, asutati veel kurat teab mitu parteid lisaks. Kuhu me niimoodi jõuame?“
Peatoimetaja vaatas murelikult ringi.
Järgnes prantsatus – Kairi oli tukkuma jäänud ning pudenes tooli pealt maha. Tiina helistas närviliselt suvalisse reisibüroosse, tellis väriseva häälega piletid Gruusiasse, kiunatas kuidagi kaeblikult ning kaapis minema. Väljaandja Marek aga karjus justkui Tarzan „Ajeeajeeajee“, mis tähendab tema puhul, et ta on eelnevalt vähese õlle sisse rohkelt rummi seganud.
Kasutasin juhust ning nühkisin taguotsaga patja, kuna keegi ei pannud niikuinii midagi tähele.
Inimesed on ikka täielikud tropid. Kui meil, koertel, on vaja igasuguseid suundumusi üles näidata – ja on! –, siis me ei hakka küll mingeid programmilisi idiootsusi korraldama. Meie kuseme posti peale, loeme läbi teiste koerte poolt sinna jäetud kuse, kaalume seal olevaid argumente ja ettepanekuid ning kui midagi jääb ebaselgeks, nuusutame kolleegi perset ja kogu inff on käes ilma kuhugi koondumata.
Mareki pliiats oli veel mingil moel terav. „Koerad,“ mõmises ta mõtlikult mind silmitsedes, „näiteks küll tööliste-revolutsionääride liigat ei ehita, lihtsalt nuusutavad kolleegi taguotsa ja kõik liigsed vaidlused jäävad ära.“
„Misasja te peate kogu aeg niimoodi ropendama,“ kiunus esteedist ja saarlasest Kairi, „vöiks ikka möista, et siin on kultuurilehe toimetus!“ Seejärel märkas ta mind padjal, röögatas ning viskas siidripudeliga. Mööda.
„Sina ära mõlise,“ osatas Juku-Kalle vihjamisi Kairi saarlase aktsenti, „too parem mõõbel tuppa ja üldse – mis sa õõsel tegid?“
Kairi jäi vastuse võlgu, aga Marek võttis laua pealt äsja toimetusse saabunud Tähtsa Faksi ja kuivatas sellega laupa: „Minimalismil on loomulikult teatud eelised, ei ole vaja kogu aeg tõmmelda. Mis aga tähendab, et see kuradi koer – kui ta teiste koertega rohujuuretasandi liikumist ei loo – haiseb siin lihtsalt niisama.“
Ning ta osutas ühemõtteliselt jalapingile sätitud läptopi suunas. Sain aru, et teha pole midagi, libisesin padjalt maha, loivasin aparaadi juurde, ohkasin ja kukkusin juhtkirja kribama.
