POLE SIIN MINGIT TŠILLI: Akadeemik Anto Raukas loeb kokku inimkonna kangelasteod liigikaaslaste ja planeedi vastu. Akadeemik nendib, et katsed tulla kasvõi veidikene mõistusele on jooksnud algusest peale liiva.
Inimene on planeedil Maa vaid üks putukatest, aga me oleme väga mürgised ja pahatahtlikud. Aastamiljoneid kestnud olelusvõitluses jäid inimese eellastest – poolahvidest ehk primaatidest – ellu vaid kõige vastupidavamad ja muutumisvõimelisemad isendid. Võitlus loodusjõududega sundis ürginimesi ühinema ning välja mõtlema järjest täiuslikumaid töö- ja jahipidamise riistu ning ühtlasi ka järjest täiuslikumaid sõjapidamisvahendeid, sest peagi taibati, et raskustega kogutud saaki on hoopis lihtsam ära võtta, kui ise asjaga tegeleda. Pole ühtegi teist sedavõrd kavalat ja reeturlikku olevust kui ennast looduse valitsejaks tituleeriv nüüdisinimene Homo sapiens sapiens.
Uskumatud numbrid
Viimase 3200 aasta jooksul on inimkond elanud rahus vaid 292 aastat. On peetud 14 513 sõda, milles on hukkunud 3,6 miljardit inimest ja mille kulud kullasse ümber arvestades saaks ümber maakera vedada 161 km laiuse ja 10 meetri paksuse vöö.
Kogu möödunud sajandit iseloomustab poliitiliste massimõrvade enneolematu ulatus. Esimene maailmasõda nõudis 10 miljonit inimohvrit, teine maailmasõda 50 miljonit. Stalinliku terrori tulemusena tapeti vähemalt 60 miljonit inimest. Kambodžas tapeti kommunismi ideaalide nimel „kõigest“ 3 miljonit inimest.
Kuid mürgiputukas on ülbe mujalgi ja arvab näiteks, et Päike on tühine taevakeha ja hoopis tema kujundab Maa kliimat. L. Saveljevi raamatus „Jäljed kivil“ on kirjutatud: „Me asutame linnu, ehitame sildu üle laiade jõgede, puurime nagu nõelaga mägesid läbi, lõikame nagu habemenoaga mandreid… Võrrelge postmarki ja torni – sellega võrdlete meie minevikku ja tulevikku Maa peal. Kuid sellele tulevikule järgneb muidugi veel uus, raskesti kujutletav tulevik, sest inimesed, nagu me peame oletama, saavad sadade miljonite aastate pärast nii võimsaks, et Maa häving ei osutu veel inimeste hävinguks: nad võivad näiteks teistele planeetidele ümber asuda…“
Sellist ebateaduslikku propagandat võib leida ajakirjandusest üle kogu maailma, kus kõneldakse näiteks Marsile elama asumisest.
Säästva arengu muinasjutt
Säästva arengu eesmärgiks on, et meie järeltulevad põlved ei elaks halvemini, kui meie, et me ei kasutaks mõtlematult ära ka neile vajaminevaid ressursse.
Kuid minu arvates on säästva arengu ideed kõige paremini tabanud vastne europarlamendi liige Igor Gräzin, kes kirjutab: „Idee on selles, et niigi vaesemad riigid peavad oma vaesusest kinni maksma niigi rikaste riikide võimetust oma rikkust säilitada.“
Ja selline kahjuks ongi „esimese maailma“ riikide propageeritav säästva arengu idee: „Laske meil saada veelgi rikkamaks, aga teie ärge püüdkegi rikkaks saada!“
USA-s elab 5% Maa rahvastikust, kuid ta kasutab 28% maailma looduslikust gaasist, 23% tahketest kütustest, 42% bensiinist ja 26% elektrist. Samal ajal miljardilises Indias kasutab tualetti vaid 23% riigi elanikest. Enam kui miljard maakera inimest on kirjaoskamatud ja elavad absoluutses vaesuses. Kui me vaid tahaksime, saaksime me olukorda muuta, sest üks tänapäeva tuumarakettidega varustatud 300 meetri pikkune aatomiallveelaev maksab niisama palju, kui on Eesti riigi 15-kordne aastaeelarve. Hiinal on raha palju, kuid puhast joogivett vaid 3% linnades.
Liigi hääbumisest
Seni on planeedil Maa kõik läinud halvemaks ja üha halvemaks läheb, sest Maa elanikkond kasvab katastroofilise kiirusega. Halveneb inimese kui bioloogilise liigi kvaliteet. Liigibioloogia vaatekohalt teeb meditsiin inimkonnale karuteene, sest rikutakse loodusliku valiku põhimõtet – ravimite ja sotsiaalhoolduse tulemusena tekib üha rohkem poolterveid inimesi ja tulemuseks on liigi hääbumine. Mõnede arstiteadlaste arvates polegi XXI sajandi keskpaigas enam täiesti terveid inimesi, kõik on kas haiged või poolhaiged.
Hävitamise anatoomia
Liigid tekivad ja kaovad ning inimene pole siin erandiks. Kuid enne inimese kui liigi kadumist jõuab ta kokku keerata veel palju jama.
Juba praegu on ligikaudu 10% maismaa pindalast reostatud tsivilisatsiooni jäätmetega ja Eestist alguse saanud prügikoristuskampaania üldpilti ei muuda. Ajaloolise aja jooksul on kasutamiskõlbmatuks muutunud 20 miljonit ruutkilomeetrit põldu, mis ületab praeguse külvipinna. Reaalsesse hävimisohtu on sattunud ligikaudu 2500 taimeliiki ning üle 1000 liigi ja alamliigi selgroogseid loomi. Iga päev läheb linnade, tööstuse ja teede alla 1300 ruutkilomeetrit maad. Iga maakera elaniku kohta teisaldatakse kaevetööde käigus ümber 20 tonni pinnast aastas.
Eriti tõsine on puhta vee probleem. Tsivilisatsiooni arengu tulemusena suureneb jõgede, järvede ja põhjavee saastatus. Kogu toodetud reovetest suudavad puhastusseadmed nõuetekohaselt puhastada vaid mõne protsendi ja kõigile on hästi teada Araali mere saatus.
„Rahvamajanduse edendamine“
Õnneks on mitmed (ehkki vähesed) Maad oluliselt halvendavad suurprojektid ühiskondliku surve tõttu peatatud.
Mul oli õnn osaleda Siberi jõgede lõunasse suunamise projektis, millega jõuti küllalt kaugele. Pinnasetööde suure mahu tõttu oli kavas kasutada tuumaenergiat, milleks ettevalmistusi tehti juba alates kuuekümnendatest aastatest. Aastail 1965–1988 viidi endises N. Liidus „rahvamajanduse edendamise huvides“ läbi 124 maa-alust tuumakatsetust. Esimeseks oli 1965. aastal Tšagani jõe ääres 180 meetri sügavuses toimunud 140-kilotonnine plahvatus, mis kujundas maapinnal 90 meetrit sügava 520-meetrise läbimõõduga veehoidlaks mõeldud kausikujulise nõo. Selliseid veehoidlaid kavandati kümneid, sest üksnes Kasahhi NSV vajas veehoidlaid 120–140 miljoni kuupmeetri niisutusvee jaoks. Tšagani veehoidlat kasutatakse tänini, kuigi seal on mõõdetud lubatust kõrgem radioaktiivsus.
Semipalatinski polügoonil tehti mitu katsetust. Esialgu paigutati 31 meetri sügavusele 0,24-kilotonnine laeng, mis tekitas 20 meetri sügavuse ja 80 meetri laiuse vaondi. Kuu aega hiljem paigutati 40 meetri sügavusele 3 laengut, mis kujundasid 16-meetrise sügavusega 140 meetri pikkuse ja 70 meetri laiuse kanali. Saadud tulemusi loeti piisavaks Petšoora-Kolva kanali rajamiseks Petšoora vete juhtimiseks Kaspia merre. Kuid asi edenes kiiresti. 23. märtsil 1971. aastal toimus 127 meetri sügavuses kolme 15-kilotonnise laengu plahvatus, mis kujundas 700 meetri pikkuse ja 340 meetri laiuse kanali sügavusega kuni 15 meetrit.
Luhtunud eksperiment
Praegune moraal ja eetika lubavad kasutada kõiki teaduse ja tehnika saavutusi üheaegselt selleks, et muuta inimeste igapäevaelu kergemaks ja paremaks, kuid samal ajal ka selleks, et luua uusi järjest võimsamaid relvi inimkonna massiliseks hävitamiseks.
Mitmed maailma usundid ja mõtlejad on püüdnud inimesi muuta õilsamaks ja paremaks, kuid pedagoogiline eksperiment pole õnnestunud ja inimene pole muutunud. Meie õnn seisneb selles, et me teame vaid murdosa kõikidest hullustest, mida iga päev toime pannakse. Ja kui teame, siis alles tagantjärele.
