KÕIK ASJAD ON HABEMEGA: Aare Ristal näeb unes, kuidas Marx ärkab üles, raputab habeme kuivaks ja vaatab XXI sajandi maastikel uurivalt ringi. Mis on saanud sotsialismi ehitamisest, seltsimehed? Heidame koos Karlaga pilgu peale.
Tänavu möödus Karl Marxi sünnist 200 aastat. Selleks puhuks püstitasid Hiina kommunistid Saksamaale uue Marxi kuju. Vaatamata sellele, et seni on katsed tema ideid rakendada toonud ainult häda ja viletsust, on need ideed endiselt elujõulised ja nakatavad nõrgema immuunsusega ajusid. Alati leidub ka neid, kes üritavad inimkonda marksismi viljade eest hoiatada, aga nende kriitika põhineb enamasti erinevate vasakpoolsete valitsejate ohvrite statistikal.
Prolede klass murdis läbi
Arusaadavalt on Marxi kirglik unistus paremast ja õiglasemast ühiskonnast see võlujõud, mis ei lase teda ajaloo prügikasti ja rikub inimeste elu Venezuelas ja Eestis. Mis siis on need kaks tüüpilist viga, mis alati sotsialismi ehitamise tuksi keeravad ja millised ohud endisi ja tulevasi sotsialismi ehitajaid ähvardavad?
Marxil oleks kindlasti hea meel, et meie areng on põhilises osas kinnitanud tema teooriat. Proletariaat on osutunud võidukaks klassiks. Meeldetuletuseks: proletariaat on see klass, kelle sissetulek sõltub palgatööst, samas kui kodanlus teenib omanikutulu tootlike jõudude lisaväärtusest. Tänases Eestis on elanikkonna seas domineeriv klass proletariaat. Meie ajaloost tulenevalt ei ole meil enam vana rendituludest elatuvat suurmaaomanike klassi. Kui Marxi eluajal moodustasid nemad riigiametite ja sõjaväe selgroo, siis Eestis on kõik riigiametnikud kuni presidendini välja palgatöötajad. (Oht! Marx ei hoiatanud meid, et samamoodi nagu veekeskkonda elama asunud imetajad on omandanud uimed ja sarnasuse kaladega, tahavad ka tippproletaarlased oma elustiililt sarnaneda feodaalaristokraatiaga, nõudes residentse ja isatalusid. Nõukogude ajal nimetasime me sellist partei- ja riigieliiti „nomenklatuuriks“ ja tsaariajal nimetati selliseid ilma maata palgalisi ametnikke teenistusaadliks).
Marxi ennustuse järgi aitab üleüldine valimisõigus ja varandusliku tsensuse kaotamine kehtestada proletariaadi diktatuuri ehk palgatöötajate enamuse ülemvõimu kodanlastest vähemuse üle. Nii ongi. Proletariaat on allutanud endale kodanliku riigiaparaadi ja ka rahvasaadikud on proletaarlased. Juhul kui valijad peaksidki parlamenti valima mõne kodanlase, siis saab ka tema klassisolidaarsuse märgiks saadikupalka. Proletariaadi diktatuur võimaldab klassivõitluse lõpetada, sest riik saab ilma takistusteta kodanlust välja tõrjuda ja oma osakaalu majanduses suurendada. Kodanlus on tänapäeval täiesti abitu pealtvaataja, kui munitsipaal- ja riigiaktsiaseltsid ajavad siirdeid aina uutesse majandussektoritesse. Kodanlaste allutamiseks on hea kasutada ka riigiabi ja dotatsioone.
Uue klassi tekkimine
Kahjuks ei olnud riigikapitalismi teema Marxile huvitav, sest ettevõtte või firma töötaja võõrandumine ei muutu karvavõrdki sellest, kas tema boss on eraomanik või tippproletaarlane. Iga palgatöö viib võõrandumiseni. Tõenäoliselt liigitaks ta majandused, kus enamus töötajaid töötab riigile kuuluvates firmades, „aasia tootmisviisi“ alla, seda sarnaselt Vana-Egiptuse või Vana-Hiina majandustega, kus enamik maad ja orje kuulus valitsejale ja neid haldas riigibürokraatia.
(Oht! Marxi teeks ettevaatlikuks ühe uue klassi tekkimine. Kui riigiteenistujaid avalikus sektoris kutsutakse „avalikeks“ teenistujateks, siis teenistujaid riiklikes äriühingutes, mittetulundusühingutes või sihtasutustes võiks kutsuda „varjatud“ teenistujateks. Need „varjatud“ on nagu libakodanlus, kes imiteerib küll eraettevõtluse reegleid, kuid kellel puudub omanikuvastutus, mis annab neile olulise konkurentsieelise kodanluse ees ja kasuliku varjatuse avaliku teenistusega võrreldes. Ajaloolise paralleelina võib tuua Ivan Julma loodud opritšnikute klassi, kes haldas riigile kuuluvaid feodaalvaldusi, kuid ei allunud seisuslike feodaalide seadustele. Kuna sotsiaal-majanduslik positsioon on neil praegu sama, mis partei- ja poliitilisel eliidil, siis võime ka neid lugeda nomenklatuuri hulka kuuluvateks).
Sotsialismiehitajate suusad
Marx lootis, et proletariaadi diktatuur avab meile tee sotsialistlikule ühiskonnakorraldusele üleminekuks. Marx oli kindel, et proletariaadi diktatuuri eelis on just läbipaistvus ja kõikide ametikohtade täitmine avalike valimistega. Pigem tahtnuks ta näha esimesi samme riigi hääbumisel. Marx pidas riiki vajalikuks paheks, mille ülesanne on pakkuda sõjaväe, kohtu ja politsei teenust. Nendele lisaks jääksid hääbuva riigi ülesandeks ainult need teenused, mida on vaja pakkuda tasuta. See on endiselt väga hea kriteerium, mille järgi valikuid teha. Olulisi riiklikke teenuseid – nagu Maanteeameti teehooldus, ERR-i sisuloome, ühistransport ja RMK metsarajad – peavad riigiametid pakkuma tasuta. Kuna riigipoolse toetusega tasulisi teenuseid pakkuda ei tohi, siis peavad kodanikele tasuta olema kõigi riigifirmade teenused nagu praamid, lennuühendused, elektrienergia, sadamad, võimalus teletornist vaenlast vaadata jne.
See ongi koht, kus kõigi sotsialismiehitajate suusad risti lähevad. Millegipärast meeldib neile Lenini, Mao, Maduro ja Palo arusaam, et sotsialism tähendab rohkem riiki. See veendumus reedab ennast ka pea kõigi Eesti poliitikute pidupäevakõnedes, kus ikka jutustatakse, kuidas inimesel oleks parem elada Eesti riigis, mitte Eestimaal. Marxi siin süüdistada ei saa, temal pole sellega mingit pistmist. Vot, katsuge ehitada sotsialismi, nagu Marx õpetas – ilma riigi abita, vabatahtliku ühistegevusega. Mis kasu on inimestel sellest, et riik on viie rikkaima hulgas? Mis siis, kui hoopis Eesti inimesed oleks rikkad ja riik oleks väike omavalitsuste liit tugeva otsedemokraatiaga nagu Šveits?
Sotsialismiehitamisel tuleb kindlasti juhinduda sotsialistlikust põhimõttest: „Panustage vastavalt võimetele ja hüvitage vastavalt panusele.“ Marxile meeldiks ka kodanikupalga idee. Kuid kodanikupalga suurus peab olema seotud kodaniku tööpanusega ja kirjanikupalga suurus tema loomingu lugejate arvuga. (Oht! „Panustage vastavalt võimetele ja hüvitage vastavalt vajadustele“ on kommunistlik põhimõte. Marx ei pooldaks Haigekassa kombel selle põhimõtte rakendamist juba varase sotsialismi faasis).
Viga number 1
Marxi suurim viga oli veendumus, et proletariaat moraali ei vaja, sest eetika on kodanluse tööriist proletariaadi orjastamiseks. Vabadus, võrdsus, vendlus on kodanliku revolutsiooni eesmärgid. Kodanlusel on vaja tsiviilühiskonda ja õigusriiki, et inimesed oleksid vabad töötama ja poodlema võrdselt ja vennalikult. Kuid ta nägi seost eraomanduse ja eetika vahel valesti. Eraomanikud ei vaja ainult selleks usaldust, et naabrimees sinu varaga minema ei jalutaks, vaid teiselt poolt on eraomand ka ainus garantii, et inimene eetiliselt käituks. Varaline vastutus, mitte juriidiline, koos kogu vara konfiskeerimisega, vaid varaline vastutus laiemas, ühiskonna sidususe mõttes. Võtame seda kui panti või garantiid, mis motiveerib inimest vennalikkusele ja hoiab teda tagasi ebaeetilistest tegudest. Näiteks: ebaeetilise seksuaalkäitumise hukkamõistmisele Ühendriikide meelelahutusäris järgneb mainekahju, mis kahjustab seotud isikute varade turupositsiooni. See on väga mõjus tõkend.
Muidugi ei vasta tõele, et proletaarlastel mingit moraali ei ole. Neil on täpselt seesama kodanlik moraal. Lihtsalt nende eetilisuse eest vastutab omanik. Ühiskonnas on alati ühe inimese vabadus tagatud teise inimese vastutusega. Kui vastutajaid jääb vähemaks, siis suureneb ka vastutamatus ja väheneb vabadus. Vabaduste piiramine nõrgestab ühiskonda siduvaid horisontaalsuhteid ja tugevdab patriarhaalsel alluvusel põhinevaid vertikaalsuhteid. Isegi kui see algab poisikesetempudest nagu teiste inimeste suitsupakkide peale rõvedate piltide kleepimine, siis ajalugu näitab, et alati jätkub häid ideid, mille nimel ühed tahaks teiste vabadusi piirata.
Viga number 2
Prohmakas number kaks oli Marxi suhtumine, nagu oleks rahvustunne üks emotsioon, mida kodanlus oma võitluses feodaalaristokraatiaga enda huvides ära kasutab ja mis hiljem kuidagi lihtsalt üle läheb. Kas siis Euroopas on näha, et rahvustunne hakkaks üle minema? Vist mitte. Kõik, mis on võimalik, on juba tehtud. Võimalik on luua Euroopa Komisjon ja ühendada kõigi maade valitsusametnikud. Võimalik on luua €uroliit ja ühendada kõigi maade pankurid. Võimalik on luua Euroopa Liit ja ühendada kõigi maade parlamendisaadikud. Aga ei ole võimalik luua Euroopa Riiki, sest kõigi maade proletaarlased ei ühine.
Paradoksaalselt on just sotsialistid oma vasak- ja paremäärmusliku tiiva võitluses osutunud sotsialismi hauakaevajaks. Vaatame ajalukku või uudistesaateid. Vasakpoolsed sotsialistid alustavad ühiskonna sidususe lagundamist, ahistades indiviidide vabadusi ja õõnestades kodanlikku moraali. Tulemuseks suureneb vastutamatus ja korruptsioon, mis tekitab usalduskriisi.
Õnneks ei lõpe kõik vasakpöörded totalitaarsete rahvademokraatia maadega. Oht on suurem ühiskondades, kus poliitilised süsteemid on liiga demokraatlikud ja alluvad enamuse arvamusele. Meie parlamentarism on seni kõik väljakutsed edukalt tasalülitanud. Meie valitud aristos kratos „parimate võim“ on hästi üle mänginud „rahva“ (demos) enamuse näiteks surmanuhtluse, presidendivalimiste, kooseluseaduse, inimkaubanduse abistamise jne küsimustes.
Kui meie valitud „parimad“ proletaarlased ei esinda proletaarlaste enamuse huve, siis kelle huvides nad valitsevad? Riigi käsumajanduse levimine majanduselus annab sellele küsimusele vastuse. Nomenklatuur ei ole aga sugugi ühetaoline – ühelt poolt kulturnikud ja riiklike mittetulundusühingute arvamustöötajad, teiselt poolt aga riigiäri haldurid. Kiusatuse ahvatlus on väga erinev. Riigiäri mehed võivad riigi ärisid hallates hakata tundma ennast ärimeestena. Oht ei ole üldse edukates Jordaania, vagunirendi ja praamihanke tehingutes. Oht algab sellest, kui teisele Eestile hakkab tunduma, et ühed saavad liiga palju ja liiga lihtsalt osa riigi poolt ümber jagatavatest hüvedest. Kui riik ja tema kasusaajad liiguvad tempokalt viie rikkama poole, tunneb tavaline inimene pettumust. Seda ei leevenda parteide soov teda valimislubadustega ära osta ega naispresidendi segased ja pikad jutlused.
Kui midagi peaks tegema riigi maine parandamiseks, siis kõige ohtlikum on, kui mõned riigiärimehed tahaksid aidata kaasa võimulolijate soovile muuta riigivõimu tugevamaks ja esinduslikumaks. Tulemuseks on oligarhia (oligos „väheste“, arkho „valitsemine“). Iga autoritaarse diktaatori õukonnas on oligarhid, kelle abil ta võimul püsib. Meie jaoks ei ole vahet, kas Gazprom töötab Putini huvides või Putin Gazpromi, või kes on Erdoğani ja Maduro seljataga? Võib-olla oleks ainult õpetlik teada, kelle huvides toimus Pätsu riigipööre…
Muidugi oleks Marx tige: sotsialismi asemel on totalitaarsed rahvademokraatiad või autokraatlikud diktatuurid. Ja miks on sotsialismi suurimateks vaenlasteks saanud sotsid? Pole muidugi esimene kord. Ka üks saksa munk pidi 1517. aastal Wittenbergis märkuse tegema, kui kirik piibliga vastuollu läks. Kas on üldse võimalik ehitada sotsialismi nii, et inimsuhetes säiliks varaline vastutus ja inimeste ühtekuuluvuse aluseks oleks nende tsiviliseeritus, mitte rahvus, ja et majandustegevust juhiks vaba koostegevus, mitte riiklik käsumajandus?
Vana anekdoot
Millise märkuse Marx selles olukorras ise teeks? Tänapäeva teaduse aju-uuringud ja teadmised kliinilise psühholoogia vallas, viimased Nobeli majanduspreemia pälvinud uuringud majanduspsühholoogia ja käitumisökonoomika osas annavad võimaluse väita, et Marx näeks vaeva teesidega, mis sobitaks horisontaalsuhted vertikaalsuhetega.
Kui proletariaat ja teda valitsev nomenklatuur on ühiskonna ummiktee, siis võib-olla otsiks Marx sellist teed, kus hääbuvad nii riik, nomenklatuur kui ka palgatöö? Praegu on sotsminister mures, et töölepinguga palgatöötajate osakaal väheneb ja kaugtöö osakaal kasvab.
Mulle tuleb sellega seoses meelde vana anekdoot: suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni ajal Peterburis kuuleb vanaproua tänavalt lärmi ja saadab teenijatüdruku vaatama. Too tuleb tagasi ja räägib õhinal, et linnas on jälle revolutsioon ja enamlased on teinud riigipöörde. Proua, kunagise dekabristi kihlatu, läheb elevile ja tahab tüdrukult kuulda kõiki üksikasju. Tüdruk räägib oma muljeid ja võtab jutu lühidalt kokku: „No üldiselt nad tahavad, et rikkaid ei oleks.“ Proua jääb vaikseks ja ütleb siis mõtlikult: „Aga meie tahtsime, et ei oleks vaeseid.“