PAUS SULEPEAGA: Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev on ise Euroopa Liidu auhinnaga pärjatud kirjutaja. Kirjanik. Olles näinud palju igasuguseid esimehi, võib küll nentida, et meie kodumaal käib see teisiti. Pole Brežnevi kulme ega kõmisevat häält. Vaikselt räägib. Räägib Juku-Kalle Raidile ja Marek Reinaasale keerulisi ning lihtsaid lugusid. Ja nemad omakorda räägivad need sinule edasi.
Toimumiskoht on Humalakoja õllekas Balti jaama turul. Igaks juhuks koguneme tavapärasest palju varem, no juba täitsa päeval, kuna keegi kurat ei tea, kui kaua jutumull aega võtab ning õhtupoolikul tahab Tiit Aleksejev olla kirjanike liidus Harju tänaval, sest toimub iganädalane kirjanduslik kolmapäev. Sedapuhku esitleb oma uut luulekogu Indrek Hirv. Aga need asjad on seal kolmapäeviti täiesti erinevad. Meie muidugi hakkame palju kaugemalt peale.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Me peaksime alguses rääkima Kohtla-Järvest, sealt on siginenud üle mõistuse palju kirevaid tegelasi.
Tiit Aleksejev (T.A): Neid ikka on. (Muheleb) Näiteks ka Riho Terras on sealt. Ta on sealt ilmselt saanud vajaliku karastuse edasiseks sõjaväekarjääriks. Aga ma arvan, et sellele on lihtne seletus, seal oli ainuke normaalne sünnitusmaja piirkonnas. Kõik viidi sinna sünnitama! Mina olen ka ainult sündinud seal, pere elas Vokal. Aga kasvasin Lõuna-Eestis. Ehkki on seos ka Narvaga – isa kaudu. Isa pere tuli illegaalselt tagasi kodulinna pärast sõda. Ega neid eestlasi väga palju ei olnud.
Seal oli ikka väga selge poliitika, eestlastel oli disklahv.
J-K.R: Selleks, et vanast õhustikust lahti saada, lammutati täiesti taastamiskõlblik Narva ära.
T.A: Ta mäletab seda aega, kui fassaadid olid püsti, see oli osa tema kooliteest. Aga ma sain aru, et ühel hetkel läks kuritegevus varemetes päris karmiks, ilmselt see võis kaasa mängida, aga – eks jah! – ikka vana maha, uus asemele, uued inimesed sisse. See oli omamoodi huvitav linn. (Elavnedes) Kunagi ilmus Sirbi erinumber Narvast. Siis võis lugeda, et seal käis pidev disko. Keskmine vanus oli mingi 27, uustöölised, täielik noorte inimeste linn. Kui praegu sinna lähed, siis on eakate inimeste linn, kõik on rahulik, vaikne…
J-K.R: Tartu ülikool ei tahtnud algul kuuldagi, et mingi osakond koliks Narva.
T.A: Mul üks sõber õpetas seal ja siis ma ikka käisin tal aeg-ajalt külas. Ja siis ta tõesti oli selline klooster. Keset omapärast ala. See ongi huvitav, et nüüd kui Kersti Kaljulaid käis Narvas, hakkasid eestlased meie suuruselt kolmandat linna avastama.
Marek Reinaas (M.R): Äkki niimoodi see pehme jõud käibki? Praegu näeme, kuidas Eesti kasutab pehmet jõudu.
T.A: (Õlgu kehitades) See on kuidagi nagu normaalne protsess, toimub iseenesest. Kui ma tulin Belgiast tagasi ja korteris oli vaja teha kapitaalremont, siis tulid vene poisid tegema. (Rõhuga) 2006. aasta, iga mees, kes oskas haamrit käes hoida, oli ehitaja. Ja nad rääkisid mulle, kuidas olid ehitaja karjääri proovinud ka emakesel Venemaal, aga nad olid sealt jalahoopidega minema kihutatud ja rahast ilma jäänud. Pärast seda hakkasid nad väga suurteks Eesti patriootideks. Inimene saab lihtsalt aru, et siin on palju normaalsem elada kui teisel pool piiri. See iseenesest ongi Venemaale kõige suurem julgeolekuoht, et kusagil tema kõrval on väga normaalne riik.
J-K.R: Narva oli muidugi paljude noorte meeste jaoks paradiisilinn, sest seal vuhtis Kreenholmis kedrata korraga 12 000 neidist, kes otsisid, tšäksid ja taskulambid käes, kusagilt meest taga. Kama, millist meest!
T.A: (Naerab vaikselt) Vaikselt on seda pärimust ikkagi imbunud! Kui juba „lõunas“ elasin, siis isa käis seal väga tihti, mina muidugi kaasas ja see side püsis. Ja ma sain ühtäkki „lõunas“ aru, et neid poisse, kelle vanemad on Narvast pärit, neid nagu Eestis polegi. See oli selline mõtlemapanev avastus minu jaoks.
J-K.R: Miks te Lõuna-Eestisse läksite?
T.A: Vanemad said lihtsalt suunamise Elvasse.
J-K.R: Heh! Suvel oli Elva ka ju venelasi täis? Tartu tähendas ju teatavasti väikest linnakest Elva lähedal.
T.A: Elva oli selles suhtes huvitav keskkond, et kui leegionimehi ei lubatud elada suurtes linnades, siis piiriks oli täpselt see distants, mis jäi Tartu ja Elva vahele. Mõned leegionärid leidsid seal töö ja kutsusid oma relvavennad samuti kohale. Mina teenisin taskuraha suvel maaparandusbrigaadis turbarabas. Ja ühel hetkel sain aru, et needsamad mehed, kes seal töötavad, et neil on kõigil väga huvitav lugu rääkida. Ega nad väga priisanud nende lugudega – poiss võis ju kusagil koolis edasi rääkida. Aga ühel hetkel hakkasid need leegionäride lood tulema.
J-K.R: Kas see oli ka mingil moel põhjus, miks sa ajalugu läksid õppima 1980-ndate lõpul?
T.A: Jah. Eks ta mingil määral mõjutas, kogu see foon, mis seal ümberringi. Ma ei saa öelda, et minus pulbitses huvi sõja vastu, pigem ikka kogu ajalugu laiemalt. See tuli ka isalt. Tema oli suur ajaloohuviline ja tema teadmised ajaloost olid märksa põhjalikumad kui minul. Nimelt leidis ta endale sellised töökohad, kus sai rahus lugeda. (Muigab) Kus perekond väga ei häirinud ja töö oli ka selline, et aeg-ajalt tuli mõnda ventiili keerata. Ühesõnaga, katlakütja, kes pidi vaatama, et midagi ei lõhkeks ja kui manomeeter läks punaseks, siis tuli kraani veidi tagasi väänata. See töö sobis talle hästi: ta vedas raamatud kaasa ja luges seal. Ja aeg-ajalt jälgis seina peal seierit.
J-K.R: See kinnitab fakti, et katlakütjate ja valvurite kamp oli intelligentide pesa.
T.A: (Naerab) Kui nii mõelda, siis temale poleks kirjanikupalka vaja olnud! Aga ülikoolis oli meil vägev kamp koos. Mäletan, et Pälsoni ühiselamus oli teatavasti neli korrust ja meeselemendil oli eraldi duširuum, kus kõikus neli kraanikaussi ja neist töötas pool kraanikaussi. Sellel oli tükk ära, nii et pidid vaatama, et kui sa hambaid pesid, siis vesi sulle jala peale ei lendaks. Ma tagantjärele mõtlen seltskonna peale, kes seal järjekorras seisid, pasta harja peal: Indrek Tarand, Tõnis Lukas ja muud, Jüri Luike võis seal näha.
(Irooniaga) Tartu ülikool erines kindlasti märkimisväärselt Oxfordi või Cambridge’i asutustest. Tagantjärele mõeldes muidugi. Aga pidu sai kõvasti pandud. Teisalt, midagi väga erinevat ka pole – võrreldes sellega, mida ma oma tütre käest olen kuulnud, kuidas tema ajal üliõpilased elavad. Tõsi, toona oli selline huvitav aeg, kus inimene sai ülikoolis õppida nii, et tal üldse raha ega sissetulekut ei olnud. Sa said elada partisanina sõprade juures, keegi alati toitis. Meil oli selline lause, et küll Pälson oma lapsed toidab, joodab ja katab. Nii oligi. Selle võrra oli vanematel lihtsam.
M.R: (Suure huviga) Kas sul õnnestus õppida ka? Mina olin ka samal ajal Tartus ja minul õppimine väga hästi välja ei tulnud.
T.A: Pälsoni ühika eripära oli selles, et ega seal elada ei olnud võimalik. Seal oli võimalik edukalt pidu panna ja ööbida. Aga kui sa soovisid millegi teistsugusega tegeleda, siis ajaloolased lonkisid raamatukokku. Raamatukogu oli teadupoolest lahti 10–21.30. Ja seal sai lugeda, kohvikus sai süüa, mugavam mees leidis isegi naise endale sealt.
Muide, õppejõududest olid osa tegelasi üdini punased ja oli teine seltskond, kes rääkis väga mõistlikku, ja kui tagantjärele mõelda, ka riigivastast juttu. Aga tol ajal omandas ju inimene oskuse ridade vahelt lugeda ja ka rääkida, kui vaja. Senikaua kuni loosungitega tänavale ei läinud, oli väga tore. Fosforiidisõja ajal tuli aga loosungid dekanaadis kinnitada. Üks loosung, mida ära ei kinnitatud, oli „Kuu on poissmeeste päike“. Aga sellega marsiti ikka tänavail.
J-K.R: See on ju piltidelt näha ka. Sellega meenub palju suurem pahandus, kui 1968 oli tudengite marss, mis markeeris konkreetset pettumust Praha sündmuste aadressil. Seal kambas kanti loosungit „Jänkid, kasige Peipsi taha!“. Siis visati ikka õige mitmed välja ka.
T.A: Minu ajal oli väga konkreetne eksmatrikuleerimine, kui visati välja kolm tudengit, kes käisid Julius Kuperjanovi haual. Siis nagu halastust ei olnud. Aga eks see süsteem kõikus juba nii palju, et kohalik kagebiitide seltskond hoidis ennast tagasi.
J-K.R: Toona hakati kõikvõimalikke üliõpilaste seltse taastama. Päris suur osa ajaloolastest, aga ka hilisematest Eesti riigis rolli mänginud tegelastest sattus EÜS-i. Sina aga Sakalasse. Kuidas nii?
T.A: Noh, minul olid seal Sakala tuumikus, kes korporatsiooni taastama hakkasid, sõbrad ees. Mul tekkiski selline huvi, et kuidas oleks veidi teistsuguse kooslusega. Sakala sai alguse aktsioonist „Ülikool relvavabaks“. Omal ajal oli see ju sõjaline õpetus, mis võttis ära terve päeva nädalas. Selle vastu hakati protestima. Ja seesama seltskond, kes oli „Ülikool relvavabaks“ taga, taastas Sakala. Aga seltsid olid sellepärast ägedad, et seal oli väga paljude eri teaduskondade esindajaid. Sina peaksid mäletama, et omaaegne ülikool oli ikkagi väga teaduskonnapõhine. Ajaloolased käisid ajaloolastega, võib-olla mõne filoloogiga. Arstid olid omaette, juristid omaette. Siis see seltskond oli järsku kõik koos.
J-K.R: Nüüd juhid sa ise üht huvitavat seltsi või klubi… Millega sa seda kirjanike liidu nimelist organisatsiooni võrdled?
T.A: Noh, kui võrrelda näiteks Läti ja Leedu kirjanike liitudega, siis meil on ikka väga palju noori. Noori tuleb peale ja nad soovivad liituda.
J-K.R: See põlvkondlik suhtlemine kirjanikel omavahel on ka kuidagi hästi loomulik.
T.A: (Aeglaselt) Ma olen ka mõelnud, et mida see liit inimestele siis annab… Tundub, et üks asi ongi lihtsalt mõttekaaslaste ühendus. (Muigega) Saad suhelda teiste omasugustega.
J-K.R: Mitmes loomeliidus on väga palju sisekaklusi, need ulatuvad majast kaugele välja. Korralikud härjavõitlused. Kirjanike liit on selle kõrval mugav suvine aidaesine – kõik vedelevad oma triibulisel madratsil, teevad suitsu ja on tore olla.
T.A: (Teeb käega žesti) Mulle tundub veel seda ka, et tänapäeva autor, kui ta tahab kirjutada, siis ta peab sõna otseses mõttes tegelema viievõistlusega. Võib-olla selleks kaklemiseks ei jää lihtsalt aega. Kui sa tahad kirjutada proosat, siis pead endal elu sees hoidma, kirjutades sarja või midagi muud. Ideaalseid katlakütja kohti vast palju pole, pead reaalselt tööd tegema. Selle võrra kirjutamise aeg kahaneb.
J-K.R: Kui palju meil seal üldse liikmeid on?
T.A: 327. See ei tähenda, et meil on 327 aktiivset kirjanikku, sest on ka tõlkijaid, kirjanduskriitikuid…
M.R: Kuidas see suhtarv maailmas on, me teame, et eestlased on teatrihullud. Kuidas kirjanikega? On keegi arvutanud?
T.A: (Ilmselge lõbuga) Võib-olla võrdleks nii, et kui eelmise aasta lõpul võttis meiega ühendust Hiina kirjanike liit ja soovis hakata kahepoolseid suhteid arendama, siis ma vaatasin, kui palju neid üldse on. Et kui on üle 500 000, siis ei ole mõtet. (Üldine naer) Et ei kanna välja. Aga selgus, et on vähem. Ja praegu oligi siis külaskäik sinna hiinlaste kutsel. Balti riikide esindused. Mind ennast seal kahjuks ei olnud, aga käisid Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg ja Karl Martin Sinijärv. Eks neilt kuuleb täpsemalt.
J-K.R: Palju neid seal Hiina kirjanike liidus siis oli?
T.A: (Mõtleb pisut) Neid oli vist… kas 9000 umbes?
J-K.R: (Rehmab käega) Ikka titepiss!
M.R: (Arvutab vurinal) Tuhandega võrreldes, meil peaks olema siis Hiina rahvaarvu juures 327 000 liiget. Eesti on umbes 30 korda loomingulisem kui Hiina.
T.A: (Vaieldes) Neid suhtarve tuleks kontrollida ja ma kahtlustan, et Hiina puhul mängib poliitika oma osa. Väga hea kirjanik leiab end lihtsalt ukse tagant.
(Ergastudes) Käisin kevadel Minskis, seal oli Euroopa kirjanike nõukogu üldkogu. Ja siis meie suureks üllatuseks oli Minsk nõus seda üritust võõrustama. Aga Valgevenes on kaks kirjanike liitu – üks ametlik ja teine mitteametlik. Poliitilisel juhtkonnal tekkis geniaalne idee, et kirjanikud on ebamugavad. Et teeme alternatiivse liidu ka, põikpead kogunevad sinna ja kõik läheb hästi. Panid alternatiivse liidu juhiks miilitsakindrali ning nende suureks jahmatuseks ei soovinud ükski normaalne sellega liituda. Siis ongi nii, et kui sa kuulud sinna ametlikku liitu, siis on sul kõiksugu toredaid hüvesid. Aga teised peavad ise toime tulema. See pani küll mõtlema, kui kohapeal seda olukorda nägid. Keset seda vampiirstalinistlikku arhitektuuri.
M.R: Kindlasti on KesKus’i lugejate seas palju neid inimesi, kes on omajagu pliiatseid nüriks kirjutanud. Anna juhtnöörid, mis selleks tegema peab, et kirjanike liitu saada?
T.A: Ma hakkasin mõtlema, et kes on kirjanik? Arvan, et kirjanik on igaüks, kes mõtleb kirjutamisest või on kirjutamisega algust teinud. Aga kirjanike liit kui kutseliit – seal on oma kvalifikatsiooninõue. Nõukogude ajal oli see kaks avaldatud teksti.
M.R: Mis peab tegema, et mitte vastu võetud saada?
T.A: (Elementaarsel moel) Mitte kirjutama! See kahe teose nõue on küll säilinud, aga see ei anna automaatset liitumist. Peab olema kaks soovitajat liidu liikmete seast. Ja siis kirjanike liidu eestseisus, kus on 13 inimest, hääletab, lihthäälte enamusega – võetakse vastu või ei võeta. Kui on taotlus tagasi lükatud ja tundub, et see on põhjendamatu, siis on võimalik üldkogu poole pöörduda ja siis hääletab üldkogu. Kui ma aga vaatan liidu ajalugu, siis üks selle organisatsiooni tugevusi on see, et eestseisused, mida valitakse üldkogul, on olnud väga mõistlikud. Ja seal on ka maailmavaateliselt väga erinevad inimesed. Seal on nii vasak- kui ka parempoolseid, sooliselt ja vanuseliselt erinevaid, seinast seina. See teeb selle asja normaalseks, mulle tundub.
J-K.R: Aga kuidas sina sinna liitu ja lausa esimeheks koperdasid?
T.A: Mina sattusin liitu niimoodi, et olin elanud seitse aastat välismaal ja autorina suht tundmatu. (Naerab) Ja ma mäletan, kui arvati, et Tiit Aleksejev on Ilmar Raagi pseudonüüm. Televisioonis tuli rääkida romaanist ja kuna tegevus toimus Pariisis ja kõik teadsid, et Ilmar Raag on Pariisis elanud ja tunneb kogu seda Prantsuse värki, siis mõeldi, et ta on võtnud endale pseudonüümi. Üks neiu, kellega jäin vestlema, ütles, et väga tore ja huvitav ja hea teada, et ei olegi Ilmar Raag – kes oli minu kursusevend. Kes seisis seal samamoodi, pasta hambaharja peal, kraanikausi järjekorras. Ilmar ise oli ka väga üllatunud, et kuidas siis nii. Kui mul see raamat ilmus, siis Karl Martin Sinijärv, toonane esimees, ütles, et võiksin kandideerida. Kandideerisin ja võeti vastu.
J-K.R: Su kirjutatud raamatute riiul ei ole teab mis lühike. Peale selle oled saanud oma raamatu „Palveränd“ eest Euroopa Liidu kirjanduspreemia. See on osa triloogiast, eks?
T.A: Praegu kirjutan seda kolmandat osa. (Eneseirooniaga) Aga tundub, et see ei lõpe kuidagi kolme osaga. Lõppematu triloogia!
J-K.R: Kirjandusauhinna sa igatahes said. Seega, mingid loorberid on pähe vajutatud!
T.A: (Veidi kohmetult) Tead. Kõik need auhinnad on ikkagi väga subjektiivsed. Maarja Kangro kirjutas hiljuti suurepärase teose – auhindadest kirjaniku elus. Ma vestlesin Maarjaga sellest ja ta ütles, et ühel hetkel saab ta üle ja ei võta kriitikat enam südamesse. Ja auhindadest ning auhindade ootusest saab ta ka üle. Aga – ta lisas –, et sellega võib olla nagu alkoholismiga, et võib tagasi langeda.
J-K.R: Kui paksu nahaga sa ise oled, kui kriitikat loed? Ma tean kirjutajaid seinast seina, paljud hakkavad vinguma ja haledalt nutma ning ei saagi seetõttu teada, kuidas nad kirjutavad.
T.A: Maarja kirjeldab ühte kaasust, kus autor – keda arvustatakse – ja arvustaja jalutavad teineteisele vastu. Ja siis autor enne arvustajani jõudmist sülitab tänavale ja läheb teisele poole teed. Ma ei saa öelda, et mind üldse ei puudutata, et olen nii kõva mees, aga (muigab rõõmsalt) ühel hetkel taipad, et lähisugulastelt saad sa alati tunnustust.
J-K.R: Muuseas, kogu Eesti kultuurilugu kubiseb omavahelistest idiootsetest tülidest, jonnimistest ja krillimistest. A ei käi läbi B-ga, sest vihkab C-d, kes on B hea sõber, kes omakorda ei kannata D-d, kuna sellel on ennekuulmatu maailmavaade, kes omakorda ei salli M-i, kuna see ripsutab A-ga tiiba. Täielik perse! Aga kusagil paarkümmend aastat midagi nii lollis mastaabis enam vist ei toimu.
T.A: (Väga mõtlikult) Võib-olla on see maailm üldse nii palju muutunud. Et sotsiaalmeedias, kui sa vähegi ikkagi oled avalikkuse ees, saad vasakult ja paremalt. Mulle tundub ka, et kirjanduskriitika kui žanr on teistsugune, kui ta oli 10 aastat tagasi. Ja inimesed on sellise subjektiivsusega ära harjunud – et ongi hästi palju erinevaid arvamusi. Et ei pea ahastama, kui miski ei lange kokku sinu omaga.
M.R: Kui mõelda näiteks Eduard Vilde ja tema aja peale, kes nad seal kõik kõvasti pulli tegid ja üle piiri elasid, siis täna üldjuhul elavad kirjanikud igavat elu. Mis on juhtunud?
T.A: Kirjutamine ise on muutunud. Inimesed vihuvad tööd teha selleks, et midagi avaldada. Ja kirjanduseluks jääb vähem aega, ilmselt elukirjanduseks ka. Maailm on individualistlikumaks muutunud. See kirjutamine toimub üha keerulisemas ühiskonnas. No kuidas sa lõikad ennast täiesti ära? Selles liinis on kirjanikupalk ikka väga väärtuslik asi. Isegi mitte võib-olla rahalisest aspektist – ja neid inimesi, kes saavad kirjanikupalka, ei ole palju –, vaid tõdemusest, et see on töö ja sellele tuleb pühenduda ja seda kuidagi väärtustatakse. See on tähtis. Siin tuleb kiita Indrek Saart, kes on seda asja edendanud. Ega ma ei tea, kuidas tema poliitikutee läheb, aga sellega on ta küll märgi maha pannud.
M.R: Siinkohal on võib-olla õige meenutada, kuidas tüübid istusid Pegassis, kummagi põlve peal ilus tüdruk, sai suitsu tõmmatud, joodud šampat vanakesega ja aetud neile lolli juttu, rääkides, kuidas sinust saab tulevane suurkuju eesti kirjanduses. Kas tänapäeva noorte seas on popp saada kirjanikuks?
T.A: On ikka, jah. Ma saan nende kirjanduslike kolmapäevade pealt kuidagi hinnata, neid tehakse meil ju seinast seina. On esitlusi ja on anarhiste ja noori ja… teatud üritused toovad saali täis. Seal on nende mõttekaaslased ja poolehoidjad. Vaatan kasvõi oma tütre pealt, kes kirjutas rohkem, kui ta luges. Minu põlvkonnaga võrreldes on mingi osa sellest noorest seltskonnast täielikud grafomaanid. Ja mingi osa seltskonnast läheb täiesti kõrvale kirjutamisest. Võib-olla on need äärmused lihtsalt teravamad.
