Et kõik, armas lugeja, ausalt ära rääkida, siis täna juhtus nii, et jäin tööle hiljaks. Mul oli selleks ka igati loomalik põhjendus: mulle tuli hommikul külla uuringufirma küsitleja ja tahtis teada minu arvamust väga erinevate asjade kohta. Kuna ma läksin talle ukse peale vastu, lugemisprillid ees ja Schopenhaueri „Elutarkus“ kaenlas, siis ta ei saanudki pihta, et minu puhul on tegemist (kultuurse, aga kuueaastase) loomaga, kes väga hästi tema uuringu sihtrühma ei tohiks mahtuda. Või oli küsitlejal sügavalt savi, kes ta küsimustele vastab, sest ilmselt saab ta makstud iga vastaja nina pealt, aga see kehaosa (ja veel milline!) on mul ilma kahtluseta ette näidata. Küsimustik oli põhjalik ja selle läbitöötamine võttis paar tundi aega. Siit ka minu toimetusse hilinemise põhjus.
Kui ma oma kultuurse, aga argliku nina KesKus’i kontoriukse vahelt sisse pistsin, mõistsin kohe, et ega ma niisama ei pääse. Peatoimetaja Juku-Kalle taipas jalapealt enda toimetusi teiste varna veeretada: „Kes hilineb, see juhtkirja kirjutab! Toimetuses peab olema distsipliin ja õdus ahistamisõhkkond. Kultuurikoer Saba, läpakas käppade vahele ja marss laua alla. Tunni aja pärast olgu juhtkiri olemas, sest muidu jääb meie leht trükki minekuga hiljaks ja ma viskan kondi ära.“ Juku-Kalle loivas toimetuse külmkapi juurde, et sülle kukkunud vaba tunnikest võimalikult kasulikult veeta.
Toimetaja Kairi, kes oli hetk enne mind astunud uksest sisse, trennimärjad kiharad lehvimas, oli Juku-Kalle õiglase otsusega igati päri. Peab mainima, et Saaremaalt pärit Kairil oli viimasel ajal väga hea tuju, kuna Hiiumaa praamid jäid merepõhjas asuvasse liivahunnikusse pidevalt kinni, ja mis võiks meid rohkem rõõmustada kui naabrite laubal süvenev murekorts!
Väljaandja Marek ja toimetaja Tiina on meie kontori ainukesed inimesed, kellel on säilinud piisake kaastunnet kolleegide vastu. Või vähemasti tahavad need tegelased teistega hästi läbi saada, et oleks võimalik töökaaslastelt teinekord ilma südametunnistuse piinadeta väikesi ja mitte niiväga väikesi teeneid paluda. Muuseas, neil mõlemal on rumal komme mitte tagasi maksta neid kümnekaid, mida nad oma kolleegidelt laenavad, kui neil rahakott koju jääb. Mnjah, ma kahtlustan, et neil ei olegi rahakotti.
„Noh, mis siis juhtus?“ – „Kas eile kiskus pisut pikale?“ – „Kas veetoru lõhkes?“ – „Pagan, kus mu rahakott on?“ pistsid Tiina ja Marek oma pea koosolekulaua alla ja nõudsid vastuseid erinevatele küsimustele. On ju selge, et neile kretiinidele pole võimalik midagi selgeks teha – nii on, et käppadega varustatud loomal võtab tähtsale uuringule vastamine pisut rohkem aega kui kümne näpuga väljaandjal või toimetajal. Pealegi oli mul juhtkirja vormistamisega pisut kiire. Kuna neile kahele tundusid küsimused meeldivat, siis toppisin neile pihku välja prinditud hommikuse küsimustiku. Las pooletoobised proovivad ise, mis tunne on olla arvamusliider!
Toimetuserahvas kogunes siva laua ümber, et vaadata, millega lauaalused lagedale tulid. „Kas sa oled mees või naine?“ veeris Juku-Kalle esimest küsimust. „Kui vana sa oled?“ jätkas lugemist Kairi sellise näoilmega, et nii lollidele küsimustele ta küll vastata ei kavatse. „Kus sa elad, kas linnas või maal?“ pobises Tiina. „Haridus?“ mõmises väljaandja Marek, kes tavaliselt sellele küsimusele vastab üsna optimistlikult „lõpetamata kõrgem“.
Muigasin omaette, sest teadsin, et lihtsad ja kolleegidele jõukohased küsimused saavad peagi otsa ja järgnevad vähe keerulisemad, mis ka mõningast mõtlemisvõimet ja teadmisi eeldavad. Aga need pole just omadused, millega meie toimetus uhkustada võiks.
„Mis võiks iseloomustada Keskerakonna uut ja muutunud poliitikat?“ luges Tiina aeglaselt ette järjekordse küsimuse, millele pidi loogiliselt järgnema nimekiri vastustest. Aga Juku-Kalle, kes sünnist saati savisaarlastega kauna kiskus, nähvas vahele: „Jätkuv, retsidiivne ja põhjalik varastamine ning altkäemaksu võtmine. Mafia forever!“
Tiinale tuli aga meelde noorpõlves korvpallurite riietusruumis veedetud kvaliteetaeg: „Ratase Jürka on ju nii nunnu. Mulle tundub ta küll väga mehine mees olevat. Ja vanainimestele ta ka meeldib!“
„Vanainimestele meeldib mitte Ratas, vaid tema lubatud 100-eurone pensionitõus,“ tuli oma sügava poliitanalüüsiga lagedale väljaandja Marek, keda iseloomustab kerge paranoia vandenõuteooriate vastu. „Ja Tallinna Sadama börsile viimiseks pole mingit muud põhjust kui saadud raha saja euro kaupa vanainimeste ahnetesse pihkudesse toppida, et järgmistel valimistel Keskerakonnale hääled kokku saada.“
Tundes, et asi kisub kuumaks, võttis diplomaadikalduvustega Tiina ette järgmise küsimuse: „Milline peaminister saaks Eestile Kaja Kallasest?“
Kairi, kes oli eelmise õhtu veetnud juuksuris, teadis rääkida viimast linnaklatši: „Kajast saaks väga ilus peaminister. Tal ju täpselt enne valimisi pulmad tulemas ja milline naine ei oleks valge looriga kleidis imeilus!“
Majanduslikult mõtlev Marek rehkendas ruttu: „Reformierakonna toetajad pidid just Rõivase pulmadeks mersusid ja mõisaid letti laduma. Nüüd järgmine pidu. Sponsorid võivad varsti hakata erakonna esimeestelt nõudma abielutunnistust, et ei peaks igal aastal uut pulma välja käristama.“
Juku-Kalle aga toppis näpud kõrva: „Kui järgmine küsimus on Ossinovskist, siis mina ei vasta! Ossinovski on ilus viina nimi, mitte poliitiku nimi. Mina passin!“
„Kas mittekodanikele tuleks anda Eesti pass?“ luges Tiina järgmiseks ette. Jukul olid näpud kõrvas, Marekil oli näpp ninas. Kairi võttis oma nina ja läks seda vetsu puuderdama. Arvamust ei olnud.
Tiina lappas lehti ja käis välja viimase küsimuse: „Mis on elu mõte?“ Juku-Kalle vabanes pingest ja tõmbas kopsud õhku täis nagu alati siis, kui ta pikema tiraadi ette võttis. Kõigil oli kohe midagi öelda. Sest see teema oli kultuurilehes alati teretulnud ja läks kaua, kaua aega enne, kui jutt otsa lõppes.
Armas lugeja, et kõik ausalt ära rääkida, siis meie leht ei hilinenud sinu postkasti mitte selle pärast, et mul käis hommikul uuringutädi külas. Ega ka mitte seetõttu, et juhtkiri ei saanud õigel ajal valmis. Pigem sünnib kõik hea ja halb siin maailmas ikka elu mõtte pärast. Auh-auh!
