„See on mõeldud inimestele, sorri, Saba!“ Toimetaja Kairi hoidis ühes käes Prosecco klaasi ja teises käes kutseid esietendusele.
Mulle jäi pisut arusaamatuks, kumba kohta tema kommentaar mõeldud oli, kuid üks oli selge: mulle kui mitte-inimesele ei olnud ühte ega teist ette nähtud. Tegin pähe solvunud kultuurikoera näo, tõmbasin end toimetuse koosolekulaua alla kerra ja üritasin end veenda, et mulle ei meeldigi esikate järelpidudel Rootsi laua ümber vorstiviilu pärast pureleda.
Peatoimetaja Juku-Kalle oli parajasti külmkapi juures kolistamas, aga viisaka inimesena üritas ta minu solvumist naljaga pehmendada: „Neli jalga hea, kaks jalga parem!“ Ja et olla ikka kindel, kas kogu toimetus tema naljast ja suurest lugemusest aru sai, lisas ta näppu taeva poole suunates: „Loomade farm.“
Väljaandja Marek istus nõupidamistelaua otsas ja hoidis kahe käega pead kinni. Teda vaevas trükimeedia lugejanumbrite sihtrühmapõhise uuringu analüüs ja veel midagi, millele ta ei osanud nime anda. „Sitt on olla,“ pani ta enda kohta üsna täpse diagnoosi.
Peegli ees esietendusele sättiv toimetaja Tiina muutus harva napisõnaliseks, aga tähtsate otsuste tegemise juures ei ole aega lobiseda. Kas Chaneli musta kotiga läheb paremini kokku heledam huulevärv ja oranž kaelasall või tumedam huulevärv ja massiivse ripatsiga kee? Ränga mõttetöö vahele tõi ta kuuldavale tervisenõuande: „Marek, EMO-sse minek!“
Kairi oli eelmisel päeval uudiseid vaadanud: „EMO-sse pole mõtet minna, seal on sigapikad järjekorrad. Ja kui juhtub, et sul ei tulegi pea otsast ära, siis saad Riina Sikkuti käest leebel, aga veenval moel sõimata, et miks sa oma haigusega rahva raha raiskad. Helista parem sellel perearsti lühinumbril – oiga telefonitorusse, mitte ära riku oma halaga meie koosolekut.“
Marek oigas pikalt ja vaatas lootusrikkalt Juku-Kalle poole, kes endiselt külmkapi juures kohmitses. Too oli paar kuud varem jalgrattaga kiirabiauto alla jäänud, aga omal jalal koju tulnud, nii et ei teinud kuulmagi.
„Kuidas pagan see arst telefoni teel ravida suudab? On ta mingi Kašpirovski vä? Minu arust võttis riik hiljuti vastu otsuse, et apteekrid ei või inimestele skaibi teel nõu anda, millist nohurohtu peaks valima. Ja seetõttu läks hulk maal asuvaid apteeke kinni. Nüüd aga ravitakse põlvekedra põletikku telefoni teel. Absurd!“
„Kui apteeki lähed, siis hüppa poest läbi – külmkapp on tühi kui kell.“ Juku-Kalle lõi kapi ukse mürtsuga kinni ja tõepoolest ei kostnudki harjumuspärast kõlinat. Tal oli ilmselgelt tõsi taga ja probleem vajas toimetusekollektiivi kiiret ning initsiatiivikat sekkumist.
Marek oigas veel pikemalt. Initsiatiivi polnud kuskilt võtta. Energia oli otsas.
Kairi, kes Saaremaalt pärit piigana oskas võrku punuda ja mõtteid lugeda, viis jutu taaskord eelmisel päeval huviga vaadatud „Aktuaalsele kaamerale“: „Põxit on ikka eri debiilne sõna.“ Ta hääldas rõhutatud põlgusega sõnas olevat õ-tähte.
Toimetaja Tiinas ärkas nii revolutsionäär, naisõiguslane kui ka keskkonnaaktivist: „Põlevkivi ahju ajamine tulebki lõpetada. 90% kogu saastast, mida me taevasse ventileerime, pärineb põlevkivienergeetikast!“
Toimetaja Kairis ärkas samuti naisõiguslane, konservatiiv ja majandusteadlane: „Me ei saa mingil juhul põlevkivist elektri tegemist ära lõpetada. 15 000 inimest jääb ilma tööta ja elektri hind tõuseb. Nii ei lähe mitte.“ Kairi jättis muidugi mainimata, et kui Ida-Virumaal tossavad pasavabrikud kinni panna, siis loomuliku alternatiivina terendab tema kodusaare läheduses merre ehitatav tuulepark, mis segab vaadet ja lindude rännet. Nii ei lähe mitte. Las tossab.
Peatoimetaja Juku-Kalle üritas keskkonna- ja majandusteemadesse oma metsiku vaatenurga anda: „Muuseas, tselluloosivabrikut, mis oleks meile loonud töökohti ja arendanud majandust, me ei saanud ehitada, sest see oleks olnud potentsiaalne oht loodusele. Põlevkivi ahju ajamist, mis on tohutu keskkonnasaastaja, me aga ei saa kinni panna, sest siis me kaotame töökohad ja majandus ei arene. Ons tõde nii- või naapidi?“
Marek oigas kaks korda järjest. Tõde oli see, et külmkapp oli tühi.
Ma istusin laua all ja kuulasin huviga toimetuserahva arutelu. Ning tundsin end isiklikult puudutatuna: olen ma koer või inimene? Või defineerib mind kõige paremini väljend mitte-inimene? Mulle ju tegelikult meeldib vorstiviilu pärast purelda. Sama palju, nagu mulle meeldib teiste tagumikke nuusutada. Olla või mitte olla, selles on küsimus!
Tõde saabus sedapuhku korralduse vormis.
Esietendusele suunduv Juku-Kalle pöördus ukselt tagasi, sest talle tuli meelde üks väike pisiasi, mida ta tahtis minuga jagada: „Kuule, Saba, ole inimene ja viska juhtkiri valmis. Onju?“ Ja läinud nad olidki.
Tõmbasin läpaka lähemale ja vajutasin käpad klahvidele.
Olen ma koer või inimene?
Ma olen ori!
