MADALSTARDIST JA KIIREMINI: Juku-Kalle Raid meelitas välja poliitik Viktoria Ladõnskaja. „Kui me kohtume, siis ma tuleks Wabaduse kohvikusse,“ kirjutab Viktoria, „aga ma võiksin nõustuda ka Sinu Kuku valikuga. Kui sina jooksid õlut, siis mina vett ilma mullita. Sest ma ei võta „hinge peale“ töö ajal ning intervjuu on ikka töö. Võin juua ka teed, tavalist musta.“
Viktoria Ladõnskaja, jah, viimase aasta jooksul küll Ladõnskaja-Kubits, on sündinud Anapas. Anapas! Mõelge ise! See oli ju iga nõukogude inimese unistus, absoluutne kuurort! Soojalt loksuv Must meri, šašlõkibaar Vallatus, soe õlu ja Pugatšova kontsert! Nojah, ta oli väga pisike muidugi, kui sealt ära tuli. Aga nüüd ajab ta – küll venelasena, mis ei oma ausalt öeldes mingit tähtsust – juba neljandat aastat ehtsat Eesti- ning kodumaist poliitikat erakonnas Isamaa. Päris keeruline ja huvitav tee on Viktorial olnud, selles võib igaüks ise alljärgnevalt veenduda.
*
Viktoria Ladõnskaja-Kubits (V.L-K): Kuigi minu lapsepõlve Anapat loeti linnaks, oli selles säilinud palju külalikku. Suuremate tänavate ääres seisid reas väikesed helgeks lubjatud kivimajad. Igal majal oli oma aed, mis oli tihedalt viinapuid täis kasvanud. Aknast aga vaatasid sisse roosipõõsad, veidralt väändunud tüvede ja joovastavalt lõhnavate õitega. Meie maja kõrval heitis oma vilju maha jämedatüveline aprikoosipuu. Pirnid, õunad, virsikud, küdooniad, kirsid – kõik kasvasid meie õuel. Arbuus löödi põlvega puruks ning söödi vaid magusat keskosa.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Enne kui me jõuame viluvõitu Eestisse, lobiseks helgest lõunast, eks. Seal piirkonnas olid ka ju üleliidulised kulturnikute puhkekodud. Kirjanike Liidu, kunstnike jne. Kui ma rääkisin kunagi Riho Sibulale loo, et on vaid üks võimalus sattuda surmkindlalt Koktebeli – nimelt ostad poest kuus pudelit viina ja lähed kuhugi, kust paistab lennujaam ning – ärkad Koktebelis, muutus kitarrist nostalgiliseks: „Koktebel,“ õhkas ta, „nii ammu pole isegi keegi seda nime öelnud – Koktebel!“ Muuseas, kas su vanemad või vähemalt vanemad sõbrad pajatasid sellest, kuidas omal ajal tekkisid piki rannikut kõikvõimalikud nõukogude hipilaagrid, muidugi ebaseaduslikud, mida miilits pidevalt laiali ajas… Jah, ja sul on ju kindlasti seal sugulasi, kellel oled külas käinud.
V.L-K: Sul on väga mahlakad assotsiatsioonid seoses minu sünnipaigaga. Aga vaat, mu ema oli kohalik ja mina tundsin Anapat natukene teise nurga alt. Ehk siis kohalikud ju teadsid, kus puhkajaid on vähem. Nad valmistasid sealsamas kliburannal lõunat, kas püüdsid krabisid või korjasid mahajäetud lodja külge kasvanud merikarpe ja küpsetasid neid lõkkel. Mäletan, kuidas õhtuti istudes oma õues ikka ilmtingimata laudi „Что стоишь качаясь…“. Kõik need detailid: hääled, lõhnad, soojus, emotsioonid on meeles. Samas peamine arusaam on jõudnud minuni pisut hiljem. Suguvõsa. Mäletan, et 22-aastasena käisin Anapas pärast väga pikka pausi. Ning kuidas vanal surnuaial vaatas valgel hauakivil olevalt fotolt mulle vastu vanavanaisa Zahhar, ees pikad lopsakad vuntsid, kasaka uhkuse vältimatu atribuut. Seesama vanavanaisa Zahhar, kes tehti omal ajal kolm korda kulakuks, kellelt võeti ära nii vara kui ka loomad, suutis iga kord uuesti uue majapidamise rajada. Seesama vanavanaisa, kes jõudis viis korda abielluda. Kusjuures viiendal korral oma esimese naisega. Isaliini järgi oli mu ema põline Kubani kasakas. Minu vanaemas oli aga ka kaukaaslase – adõgee – verd. Ilmselt alles pärast 30. sünnipäeva hakkasin paremini aru saama omaenda iseloomust.
J-K.R: Su vanemad komandeeriti Eestisse tööle, nagu see nõukaliidus ikka käis. Mida nad tegid, et just siia sattusite?
V.L-K: Mu ema ja isa kohtusid Odessas, kus isa õppis Kõrgemas Inseneride Merekoolis, ema aga M. V. Lomonossovi nimelises Toiduainetööstuse Instituudis. Koos diplomitega said nad ka suunamise. Valida oli Läti ja Eesti vahel. Musta merd suunamiskohtade nimekirjas ei olnud. Mu ema ei tahtnud eriti Baltikumi sõita, aga suunamine… Suunamise tagajärjel avastasid mu ema ja isa ennast Keila ühikas. Kusjuures ma arvan, et seal startis minu „lõimumise taust“. See Keila ühikas – ja hiljem ka Lasnamäe – ju kärises tuulest toodud perede lugude tõttu. Mitte ainult Venemaalt, aga ka näiteks Ukrainast, Valgevenest…
Ma kaldun arvama, et tol hetkel oli võimu jaoks lihtsam, kui inimese sugupuul puudusid juured, kui ta ei tea iseenda ajalugu ja – arvatavasti – ei taju oma tähtsust. Sidemete purustamine oli selge strateegia.
J-K.R: Kas sa mäletad, millised olid su esimesed eestikeelsed sõnad ja kuna need ütlesid?
V.L-K: On huvitav, et mu ema avaldas ise huvi keele õppimise vastu ning pani ka mind eesti lasteaeda. Kuid aeg oli teine – teised ka arusaamad: emale öeldi et talle pole vaja eesti keele oskust. Ning mina hakkasin kahte keelt segamini rääkima, laps harjub ära ja saab kaks keelt korraga, mitte ei kaota mõlemaid. Ema aga ehmatas ära ning vormistas mind ümber vene lasteaeda. Edasi puutusin eesti keelega kokku harva. Kooli ajal vaid eesti keele tundides. Minu Lasnamäe õuel oli vaid üksik eesti laps. Poiss Lauri osales rollimängudes alati autojuhina. Mitte sellepärast, et Lauri oleks autosid fännanud, vaid sellepärast, et „Lauri on autojuht“ oli üks vähestest lausetest, mille meie õu oli eesti keeles omandanud.
J-K.R: Kas vene ja eesti kambad kaklesid ka? Või jagelesid kuidagi?
V.L-K: 1990. aastate lõpupoole algas Lasnamäe suurte lahingute epohh. Kõik kolm viimast sõna võib vabalt panna jutumärkidesse. Venelased ja eestlased, teismelised ja koolilapsed seisid vastamisi nagu kaks vaenulikku leeri. Stiihia vaibus iseenesest, need laste sõjad lakkasid enne millenniumi algust. Aga mis see oli? Ilmselt kambaprintsiip oma põhjuste ja tagajärgedega. Võimetus mõista. Ning just sellepärast olen veendunud, et lõimumine ei ole ainult kultuurivaldkonna, vaid ka sotsiaalteema – kuni julgeolekuni. Lõimumine algab võimest mõista.
J-K.R: Ülikooli läksid sa hoopistükkis Tartusse. Ajakirjandust õppima. Tartu ülikooli just väga palju venelasi ei sattu, pigem erinevatesse Tallinna omadesse. Miks just Tartu?
V.L-K: Vaat, Heade Mõtete Linn avanes minu jaoks „kihlveo peale“. Keegi klassivendadest ütles, et „Ladõnskaja, veame kihla, et sa ei saa Tartusse sisse? Слабо?!“. Nii ma astusingi sisse. Ning olen oma ülikoolile väga tänulik. Algus oli muidugi väga raske. Alles ülikoolis selgus, et keel ei ole piisavalt hea, et õppida näiteks filosoofiat eesti keeles. Aga kõik mu õpetajad tegelikult aitasid kaasa, toetasid. Ning meil oli vapustav lend: Allar Tankler, Kajar Kase, Marii Karell, Maria Ulfsak, Igor Taro, Siim Saidla, Mirjam Matiisen, Lauri Linnamäe, Tiina Ansip ja paljud teised. Meil oli ikka väga tugev seltskond. Olen uhke, et õppisin koos nendega, ning õppisin ka neilt.
J-K.R: Mis sa arvad, kui ma defineerin Tartut nii: „Väike vastik puust linn, mille küljes on ka oja“?
V.L-K: Arvan, et on Tallinna ja on Tartu inimesed. Mina olen Tallinna inimene. See tähendab, et ülikoolis õppida mulle väga meeldis, aga Tartu ei olnud minu jaoks Tallinnaga isegi võrreldav. Igatsesin Tallinna väga.
Aga Riigikogu Kultuurikomisjonis domineerib Tartu linn täiega. Tartu vaim on tugev. Ning kui sa küsid, mis on see esimene objekt, mis tuleb pähe, kui mõtled Tartu peale, siis ma vastan – raamatukogu! Massiivne raamatukogu. See ehitis ongi minu jaoks Tartu sümbol. Alles siis tuleb ülikool ja järgmisena ERM.
J-K.R: Kas sa said kohe Eesti sõbrad?
V.L-K: Sõpradega on selline lugu, et ma olen väga kinnine inimene. Omaette inimene. Häid tuttavaid sain tõesti palju. Sõpru – neid on üldse vähe. Sest esikohal oli alati töö. Kuni ükspäev sai minust ema. Siis tõusis esikohale ikka perekond, siis töö… ning kui minu ellu ilmus Meelis (Kubits – toim), siis ilmselt oli ta esimene, kes seletas mulle, et sõbrad ja nendega koos olemine on kvaliteetaeg. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis alles eelmisest aastast hakkasin usaldama inimesi, kes ei ole otseselt mu perekond ning koos selle usaldusega tulid ellu ka sõbrad. Muidu ma olin „Naine vutlaris“.
J-K.R: Kuule, kas sinu ajal ikka ühikas sigadusi tehti? Kas sa ikka viina jõid ja hapukapsaid lakke viskasid?
V.L-K: Nii. Alguses elasin paar päeva Narva mnt ühikas… Aga kui esimese öö jooksul nägin ennustajaid, kiirabi, politseid, prussakaid, hiirt ja väga purjus inimesi, siis taipasin, et ilmselt on siin raske õppida. Paar aastat elasin ühe väga hea vanamemme juures ning siis sain Pepleri tänaval ühikas toa. Pepleri oli tol hetkel uhiuus! Elasime kahekesi koos Kohtla-Järvelt pärit tüdrukuga, sobisime teineteisega hästi. Aga mismoodi hullasime… pigem nii, et ma tegin drjanikuid (Valgevene kartulipankoogid), terve kastrulitäie, ja siis kutsusime kõik, kellega tol hetkel suhtlesime, enda juurde. Eriti rajusid pidusid polnud, ma ei näinud selles pointi. Aga istuda öö läbi ja kirjutada lugu – see oli huvitav.
J-K.R: Sa ju olid ka Molodjož Estonii kaastööline. On sel lehel vast värvikirev ja kentsakas ajalugu! Siis aga sõitsid sa – põmdi! – Ekspressi. No see oli ju vabšee eliitkoht!
V.L-K: Eesti Ekspress tegi mulle kolm korda ettepaneku. Mina arvasin, et ei saa hakkama ning oli ka kergem kirjutada oma emakeeles. Läksin tööle Molodjož Estonii ajakirjanikuks. Ja siis tabas mind „hea jalgpalluri“ saatus. Aasta hiljem ostis mu üle MK-Estonia, mis oli alles loodud. Seejärel tegin katse Miss Estonia konkursil. Tol hetkel ütlesin peatoimetaja Pavel Ivanovile, et teeme minu missikandidaadi päeviku, avaldame osade kaupa, ning mitte ainult lehes, vaid ka internetis. Ning seda lugu pakkusin ma ka Eesti Ekspressile. Nemad võtsid nii loo kui ka minu. Kui ma esimest korda sattusin nende laua taha koosolekule, mõtlesin, et kuidas ma selle üle elan – nad on ju dinosaurused. Siiamaani nimetan ennast Ekspressi inimeseks, kuigi saan aru, et see pole enam nii.
J-K.R: Räägid eesti keeles märksa paremini kui mingi suvaline eesti jorss autopesula tagant. Sõnavara ma ei märgigi.
V.L-K: Eesti keelt õpin pidevalt. Lihvin seda ka praegu. Ma olen lingvistilise puhtuse friik ja ei usalda oma keelteoskust. Ka täna lasen oma tekste (inglise, eesti ning isegi vene tekste) üle lugeda. Aga mis puudutab õppimist, siis… No näiteks! Tuleb koosolekule Urmas Reinsalu pärast mingit skandaali, mis tekkis ta sõnakasutuse tõttu ja ütleb: „See nädal ma olen vagur!“ Ning mina panen endale kõrva taha: „Vagur Reinsalu.“ Uus mõiste.
J-K.R: Sa olid ju teleka sees. Tegid koos selle imeliku Tšaplõginiga saadet, mis üritas meid kõiki integreeruma panna, aga ei pannud!
V.L-K: Telekaga on mul väga pikk lugu. Alustasin 14-aastaselt. Juhuslikult kutsuti publikusse. Ma esitasin oma esimese küsimuse Andra Veidemannile. Ja siis mitu kuud hiljem küsis üks toimetaja minu kohta: „Kes on see tüdruk, kes nüüd iga kord istub publikus? Teda on eetris juba liiga palju!“ Ning mind lasti kaadri taha tööle. Ehk administraatoriks: „Tooge vett, pange toolid kokku, näidake, kui palju on jäänud eetriaega jne.“ Mulle väga meeldis. Olin ka üks saatejuhtidest noortele mõeldud saates. Vene keeles. Pärast seda tuli terve loetelu. Minu ütleme nii et telekarjääri tipp oli presidendikandidaatide debatt. Kus mina, kunagine Lasnamäe tüdruk, sain koos Aarne Rannamäe ja Marko Reikopiga esitada omi küsimusi. Väga võimas tunne oli.
J-K.R: Kui seda perioodi vaadata, tundub kaugushüpe poliitikasse asjaomane. Kas sa oled maailmaparandaja või lihtsalt üks uudishimulik?
V.L-K: Poliitikasse läksin, sest mulle hakkas tunduma, et need poliitikud muidu ei kuula. Mulle tundus, et integratsiooniteemadest kirjutan üsna palju, aga – raisk! –, ei võeta arvesse ju. Ma ei tee saladust sellest, et praegune keskkonnaminister Siim Kiisler proovis mind veenda poliitikasse mitu aastat – ei tahtnud üldse. Otsustasin spontaanselt novembris aastal 2014, siis kui tundsin, et meie poliitikud ratsutavad jälle rahvuste vastandumisel. Ütlesin „Хватит! Mul on teist kõrini. Proovin siis ise“. Ning etteruttavalt ütlen sulle, et vähemalt osa oma poliitilistest eesmärkidest olen ma saavutanud. Sellest aastast näiteks hakkasid tööle eesti keele majad, mille käivitamise osas oli ka minu panus. Lõppkokkuvõtteks ma tean, mida olen teinud. Midagi ehk paistab, aga on ka asju, mis jäävad varju. Sest rohkem kui avalik kemplemine või tunnustus huvitab mind tulemus. Ning selle tulemuse nimel olen ma valmis teatud kohtades varju jääma.
J-K.R: Muidugi oled sa pidanud tuhat korda kirjeldama, et kuidas on võimalik – IRL. Isamaa! No kõik teised venelased läksid joonelt Keskerakonda, aga sina jonnisid: „Isamaa ja Isamaa!“
V.L-K: Alguses oli maailmavaade. Majandusküsimustes parempoolsus, ettevõtluskeskne ja mõistlikult konservatiivne – ainus variant minu jaoks oligi IRL. Jah, kui ma lähtuksin poliitilise karjääri võimalustest, siis ilmselt oleks mu valik teine. Aga ma olen veendunud, et poliitikasse peaks minema vaid siis, kui tahad kaitsta oma maailma. Ning kui sa sellise mõttega lähed, siis on ju loogiline valida just see, mida tahad kaitsta. Just siin nägin ka väljakutset integratsiooni teemadel. Ma mäletan üht esimestest intervjuudest valimiskampaania ajal, kui ütlesin, et ma teen ühiskondliku enesetapu. Just nii ma seda tajusin – sooritan teiste silmade all harakiri. Integratsiooni nimel. Kui mu ema trepikojanaabrid küsisid ema käest: „IRL? Venelasena ja IRL-i?“ Aga see oligi minu lõimumise mudel: „I did it my way.“
J-K.R: Sa oled muidugi hirmuäratavalt töökas ja põhjalik… Aga ilmselt kukkusid ikkagi imestusest istuli, kui ühel hetkel hääled kokku loeti ja öeldi, et kobige nüüd parlamenti.
V.L-K: Nii. Enne seda oli veel tore ülelugemise otse-eeter. See oli see hetk, kui mul tekkis tunne, et ma olen mingi väljamõeldud filmitegelane. Sest polnud lihtsalt võimalik, et see niimoodi juhtub. (Ülelugemisel tekkis mitu korda vigu, mis tähendas, et Viktoria oli kord Riigikogus ja siis jälle ei olnud – toim). Kõik need 11 päeva pärast valimisi, kui mulle öeldi, et „jah“ ja siis „ei“… ja siis minu protest. Ausalt öeldes, ma läksin üle lugema ka integratsiooni nimel. Sest Lasnamäel hakati rääkima – vaadake, vene tüdruk läks koos Isamaaga, aga nad panid talle koti pähe, tegid talle ära. Ning selleks, et tõestada, et nii see pole, avaldasin protesti. Mis tunne oli? Tunne oli, et ju siis saatus rõhutas eraldi, et võtta seda tööd täie vastutusega.
J-K.R: No räägi mulle õige ära, miks me – kaks kultuuri siinsamas – üksteisele omaseks pole saanud.
V.L-K: Ma saan aru, kui eestlane ei usalda kohe venelast. Tal võtab aega. Tal on oma lugu. Tal on oma valu. Ja tal on õigus oma valule. Ning mõistan neid venelasi, kes (tuleme tagasi meie intervjuu algusse) ei tulnud siia omal tahtel. Ja jäid siia. Neil on ka valu. Ma mõistan seda väga hästi. Kuidas neid kokku panna? Tuleb anda ruumi. Ning tunnistada, et teisel osapoolel on selleks õigus. Ning alles siis rääkida.
J-K.R: Parlamendis on väga erinevad inimesed, kes töötavad väga erineval moel.
V.L-K: Mul oli sellest hoopis teine ettekujutus. Tundus, et mida nad seal ikka teevad? Aga tööd on tõesti palju. Ning see, mida sa ei jõua, kasvab lumepallina ja tekitab süütunnet. Kuid meie riigikogu töökorraldus on selline, et töökoormus sõltub saadiku reaalsest tahtest tegeleda oma tööga. Üks võib endale lubada väga säästvat režiimi, samas annab aeg-ajalt asjalikke intervjuusid – ja justkui toimib. Kuid on olemas ka need (uskuge mind, neid ON), kes töötavad hullumeelses graafikus. Saadiku peamine töö on tema komisjoni teemad – minu omadeks on haridus, kultuur, teadus, meedia, lõimumine ja sport. Lisaks peaks olema väga täpne pilt asjadest, mis tulevad suurde saali hääletamisele. Juba see oleks piisav töökoormus.
Aga nüüd lisandub suures mahus erakonnasisene töö: olen aseesimees, eestseisuse liige, Lasnamäe osakonna juht. See tähendab, et sa pead tegelema erakonna visiooniga, maailmavaateliste asjadega, plaanidega, millest erakond hakkab rääkima mitte täna, vaid homme. Kolmandana tuleb Tallinna volikogu. Ning ka see pole veel kõik. Ma olen riigikeele nõukoja liige, olen soolise võrdõiguslikkuse nõukogu liige ja ERR nõukogu liige. Ning iga valdkond on oma vastutusega.
See töömaht on meeletu. Ma tunnistan, et mõnikord tulen koju ja viskan ennast juba koridoris pikali.
J-K.R: Kujutame nüüd ette, et me oleme Igor Mangi juures puuõõnsuses ja ta avab meie tšakrad ning me saame vaadata tulevikku. Kas eestlaste-venelaste lõhe läheb üle?
V.L-K: Igor Mangi juurde ei lähe! Ja mul on raske midagi ennustada. Ma olen seda meelt, et tee võimalikult rohkem ning tuleb, mis tuleb. Sest on olemas veel üks poliitiline eripära – siin sõltub väga palju juhusest. Mõni poliitik on tark, aga saatus ei kingi võimalust realiseerida oma ideid, ning samas on olemas inimesed, kes on ka näiteks Tallinnas võimul, kuid kes oma taseme poolest ei peaks üldse sinna sattuma.
J-K.R: Ahjaa, veel – ütle puhtast südamest: kas venelasi diskrimineeritakse siin? Ja kui, siis kus ja kuidas?
V.L-K: 1990-ndate alguses, kui meie pere otsustas jääda Eestisse, siis ema ütles mulle: „Vikulja, unusta sõna diskrimineerimine. Pole sellist sõna olemas. Lihtsalt nüüd, kui sa tahad hindeks „viis“, tea ainet „kuuele“.
Ja ma unustasin sõna „diskrimineerimine“. Ma lihtsalt ei usu sellesse. Täpselt samamoodi ei usu, et keegi diskrimineerib mind kui naist. Sest ma arvan siiralt, et me oleme võrdsed tegijad koos meestega. Ning selle pärast ei vaja ma kvoote. Milleks? Me oleme ju võrdsed. Sookvoodid pigem alandaksid mind kui võrdset partnerit.
Vaata, mulle on olude ohvri psühholoogia võõras. Nii et kui minul tuleb „madalstart“, siis ma laulan endale:
„Скинь мне, тетка, карту на фарт,
Скинь мне козырь, не пожалей.
Снова я беру низкий старт –
C низкого уходишь быстрей».*
(viska, tädike, lauale kaart
viska trumpkaart, mis ei tunne piire
jälle mul ees seisab madalstart
madalstart on mõnikord kiirem)
Ning ma olen tõesti kuulnud fraasi: „Võtame teid tööle, sest teil on neli väga olulist plussi. Te olete professionaalne, te olete naine, te mõistate ka vene kultuuri ja te olete noorem kui ülejäänud kolleegid.“ Miinused – plussideks.
Ka niinimetatud „klaaslae“ suhtes olen ma umbusklik. Ei usu.
J-K.R: Üks sinu sire kolleeg parlamendist, partisan Olga, arvas, et Eesti Metsavendade Liidult oleks paslik võtta ära raha ja jagada Vene teatrile. Mis sa arvad, kas ta saab aru, et see on umbes sama, kui teeks ettepaneku, et saeme tükkideks pronkssõduri, viime metallikokkuostu ja anname raha Vene teatrile? Kas sellised asjad juhtuvad künismist, on see mõtlematus või puhas lollus?
V.L-K: Tead, ma olen harjunud lugema ja kuulama, mida teised poliitikud räägivad, aga kommenteerin ma pigem omi ideid…
J-K.R: No aga, kui ma juba teiste kohta küsin?
V.L-K: Siis räägin poliitikast üldiselt. Jah, ma olin see inimene, kes kaks aastat tagasi tahtis ja töötas selle nimel, et Reformierakond satuks opositsiooni. Miks? Aus vastus on lihtne. Ülbeks on läinud. Tundus, et Reformierakond arvab, et nemad ongi riik. Ninakus, see oli üks peamistest põhjustest, miks enam keegi ei tahtnud nendega poliitiliselt mängida. Ning kui ma sel aastal nägin Kaja Kallase plakatit kirjaga #parempeaminister mõtlesin, et see ülbe stiil pole kadunud. Teisest küljest, jah, ma tahtsin, et Keskerakond tuleks opositsioonist välja. Ehkki olen paljudes küsimustes Keskerakonna suhtes väga kriitiline. Nimelt, istuda opositsioonis ja rääkida vene auditooriumile, et meie teeksime hoopis teisiti, on lihtne. Reaalelu on midagi muud. Ning ma ju olin koalitsiooniläbirääkimistel. Enamik kõlavaid asju, mida Keskerakond on aastaid venelastele lubanud, et tulnud isegi jutuks.
Tead, see ehmatus oli suur, kui sain aru, et jah, palju räägitakse eesti keele kaitsest… Aga reaalelus on järjekorrad eesti keele kursustele, õpetajate puudus… Poliitikud vaidlevad omavahel ja tegutsevad pigem meediaruumis kui poliitikas. Nii et ma sain aru: tulin lõimumisega tegelema, aga on vaja isegi enamat – panustada põhiseaduse preambula kaitsele. Sest meedias õiged sõnad lendavad – aga olukord on kriitiline.
J-K.R: Viktoria, kusagil komistasid sa paljude hea sõbra Meelis Kubitsa otsa. Tema on teatavasti väge täis kultuuridiplomaat. Kui palju ja kuidas te üksteist koolitate?
V.L-K: Eelmise aasta kevadel ütlesin oma intervjuus Ingrid Veidenbergile, et unistus on ehk oma kodu, kerge tuulega mängivate õhukeste valgete kardinate taga. Sama aasta suvel minu ema küsimusele isikliku elu kohta vastasin, et mul on tunne, et seisan mäe otsas, siin pole lihtne seista ning tuuled mängivad vastu. Aga siin seistes olen nähtav ja kui tema mind ei näe, ju siis teda lihtsalt pole olemas. Suve lõpus saime Meelisega tuttavaks. Ning sügise algul märkasin erilist tähelepanu. Ütlesin, et minu aeg ja vastutus on tütar… mul on veel valimised. Ning üldse, lühikesed distantsid mulle enam huvi ei paku. Pikka maratoni ma aga kardan. Nii et ehk minuga justkui pole… Kuu aega pärast seda jutuajamist tegi ta mulle abieluettepaneku. Me kumbki ei tahtnud, et meie suhted oleksid kuskil meedias, sest liigne tähelepanu varastab ehedust. Nii et suhteliselt diskreetselt, väikeses seltskonnas toimus 1. detsembril 2017 talitus Linnateatris, meid pani paari naine nimega Ljubov. Ja minust sai Ladõnskaja-Kubits. Peaaegu sama keeruline nagu Rimski-Korsakov!
J-K.R: Räägi mulle, milline oleks situatsioon, mida sa kindlasti pärast valimisi näha ei tahaks.
V.L-K: Esiteks tahan ma kindlasti võimalikult head tulemust erakonnale – siis mul oleks, mida järgmise nelja aasta jooksul parlamendis või poliitikas teha. Ning tahe on täitsa olemas. See on rahva otsustada, kas minu moodi inimene peab olema parlamendis või piisab Martin Helme ning minu lapsepõlve naabripoisi Mihhail Kõlvarti vastasseisust. Aga ma tõesti usaldan valijaid. Las nemad otsustavad, kas nad tahavad, et ma teeksin poliitiku tööd veel neli aastat või mitte.
J-K.R: Muuseas, kas Isamaa on igav või igavene?
V.L-K: Isamaa on igavene! Raudkindlalt. Vaata, uuringud, küsitlused ning ka puhas poliitiline vaist annavad mulle märku, et Eesti ühiskond on tegelikult konservatiivne ühiskond. Konservatiivseid inimesi on meil ülekaalukalt. Nüüd siis küsimus, mis on see konservatiivsus, mida nad valivad. Sellest lähtuvad ka Reformierakonna viimased pingutused minna natukene konservatiivsemaks, sellest lähtub ka Keskerakonna sees üsna tugev tiib teatud küsimustes konservatiive ning sellest lähtub ka EKRE. Mina olen mõistliku konservatismi usku. Minu jaoks on Reform liberaalid, Kesk on ilma ideoloogiata erakond, nišierakond, EKRE on ultra. Isamaa, minu Isamaa, on mõistliku konservatismi tee, ainuõige Eesti jaoks. Kus lähtutakse armastusest, mitte vihkamisest. See on väga oluline vahe. Maailmavaateliselt ainuõige variant Eesti ühiskonnale.