SAATPALUPAJATUS: VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder annab sõna Lauri Saatpalule. Sest uues VAT-i tükis kõneleb Jevgeni Griškovetsi kirjutatut just Saatpalu. Õnneks on Lauriga just nagu südamega – kui talle pärimise asemel tõesti sõna anda ja tähelepanelikult kuulata, võib päris targaks saada. Lauri pajatabki Mihklile selle lavastusega seoses kolm lugu.
VAT Teatris tuleb jälle esietendus. Jälle Saatpalu laval. Jälle kõneleb Griškovetsi sõnu. Autori idee on sel korral aga hämmastavalt lihtne ja kaval – ta annab sõna südamele. Ja süda räägibki, lehekülgede kaupa, sest südamel on oma peremehele (või koostööpartnerile?), inimesele, üht-teist öelda.
ESIMENE LUGU: Kuidas ma kohtasin Griškovetsi?
Ma armastan Jevgeni Griškovetsi autorina. Ta on väga hea kirjanik, väga hea esitaja ja mitte nii hea lavastaja. Nii et tema monolavastusi tasub vaadata ennekõike seepärast, et näha, mis ta oma algsele tekstile veel külge on keevitanud. Sest tema lavastused kipuvad ikka märgatavalt pikemaks venima, kui algselt käsikirjast võiks järeldada. See kasvamine on aga igati loogiline, arvestades seda, kui palju kordi ta neid lugusid laval esitab. Mina nägin „Südame sosinat“ tema esituses, kui see oli veel „värske“ lavastus, aga selleks hetkeks oli ta andnud juba 130 etendust.
Mul hakkasid tema „Kuidas ma koera sõin“ etendused VAT Teatris otsa saama. Pärast esinemist tulid aga inimesed tihti mulle ligi, et rääkida, kuidas see lugu neid oli puudutanud. Kuidas see oli nende isa või poja lugu. Ja mul tekkis ühtäkki mõte kirjutada sellest Jevgenile. Mõtlesin, et polegi ammu vene keeles kirjutanud. Ja kirjutasingi selle tänukirja ära ning saatsin koos lavastuse fotodega ühele agentuurile, kes tema õigusi vahendab. Ja nii see ühepoolne suhtlus justkui lõppes.
Mõnda aega hiljem kuulutati välja, et Griškovets tuleb „Südame sosinaga“ Tallinnasse esinema. Mõtlesin, et ma ei hakka monotükki mingis lahmakas saalis vaatama ja ei ostnud endale piletit. Pisut enne etendust helistati mulle aga sellest agentuurist ja öeldi, et Jevgeni soovib minuga pärast etendust kohtuda. Agentuurist küsiti, kas ma ikka tulen, et mulle pannakse siis kutse. Ma vastasin, et küll ma siis tulen ja et ostan ise pileti nagu korralik inimene, mille peale valitses telefonitorus pikalt vaikus ja siis teatati ullikesele, et piletid on kaks kuud tagasi välja müüdud! Mulle pandi selle hiiglasliku saali tagaseina üks mugav söögilauatool. Saal oli tõepoolest viimse kohani täis. Etendus oli normaalne, tore, aga see lugu ise puudutas mind väga tugevalt.
Pärast etendust läksin Jevgeni garderoobi, kus ajasime 20 minutit juttu. Ta on väga lahe, vahetu olemisega mees, päris kunstnik. Pisut küll väsinud esinemisest, aga sellegipoolest sõbralik ja avatud. Ja seal garderoobis istudes ma vastasin mõttes iseendale etenduse ajal esitatud küsimusele: kas teha ise „Südame sosinat“? Ma vastasin: miks mitte!
TEINE LUGU: Mis lavastus see selline on?
Inimene võib hullusehoos igasugu lollusi teha. Üks suurimaid neist on autobiograafilise elulooraamatu kirjutamine. Et iseenda riski miinimumini viia, tegin kunagi VAT Teatris monolavastuse „Rekvisiitori tähetund“, sest pisut ma teatrite telgitaguseid tunnen. Mõned aastad hiljem mängisin „Kuidas ma koera sõin?“, millega sain vabaks lasta oma lapsepõlve- ja sõjaväemälestustest. Ja nüüd, kui ma „Südame sosina“ ära teen, siis pole mul tõesti enam mingit painet elulooraamatut kirjutada, sest olen saanud nende kolme monolavastusega kõik, mis tahan, ära öelda.
Griškovetsi enda nii-öelda eelis on, et ta ei pea lavastust tehes mõtlema, kuidas seda teha – tema puhul piisab, et ta läheb lavale ja räägib. Ning inimesed naudivad seda ja teda ennast.
Griškovets kaldub oma esinemisega pigem stand-up’i poole. Meie aga oma lavastusega seda teed ei lähe. Ei saa, pole mõtet. Meie jääme ikkagi teatri juurde. Mul on lavastaja ja kunstnik, valgus ja heli mängivad olulist rolli. Me oleme meeskonna osas kokku hoidnud vaid näitlejate pealt – mina olen üksi laval Süda. Aga seda ei pea küll kartma, et ma seal poolteist tundi lihtsalt tuksun ja vibreerin. Griškovetsil on väga ägedad mõtted. Need tuleb kõik välja öelda.
KOLMAS LUGU: Mida süda tahab?
Süda on egoist. Süda oskab mõelda vaid sellest, mis talle kasulik. Süda ei oska mõelda filosoofiliselt või metafoorselt, sest südamel pole aju. Süda on mootor, väsimatu tööhobune. Ja tema ainus eesmärk on elada võimalikult kaua. Ainus, kes tema eesmärgi saab nurjata, on inimene. Süda ootab inimeselt lihtsust – ole vähem ambitsioonikas, närveeri vähem, armasta rahulikumalt. Süda palub, et kui ka inimene midagi ootamatumat ette võtab, siis ärgu vähemalt tekitagu endale sellest asjatuid pingeid, sest vaene süda peab ju selle süül aina pöörasemalt tõmblema. Süda ei salli afektiseisundit. Aju, kes igasugused hirmud, ideaalid ja muud lollused välja mõtleb, läheb aeg-ajalt puhkama. Süda ei puhka mitte kunagi. Süda on võrdlemisi lihtsa ehitusega organ. Ja inimene võiks ka vahel olla rohkem südame moodi.
Süda hakkabki ju selles loos seepärast rääkima, et viimaks ometi inimesega kontakti saada, sest seni on eluterve dialoogi asemel valitsenud inimese lõputu monoloog. Südant tuleb kuulata, sest enne kui emaüsas moodustuvad aju ja kõik muud organid, enne, kui tekib teadvus, on inimesel juba olemas süda, juba ta pumpab. Süda teab oma inimesest tõepoolest kõike. Ja süda tahab üle kõige, et inimesel oleks tore ja tal on selleks hulganisti häid soovitusi. Tuleb lihtsalt kuulata, nii lihtne see ongi.
Lood kuulatud, otsustab dramaturg viimaks siiski oma palga kasvõi formaalselt välja teenida ja esitab Saatpalule ühe põletava küsimuse: „Aga kui saaks tegelast vahetada, siis millise organi monoloogi sa veel kuulata tahaksid?“
Lauri mõtleb hetke ja vastab siis malbelt: „Ega mind muud organid nii kirglikult ei huvitagi. Aga kui ma pean valima, siis põrna monoloog oleks huvitav küll – saaks viimaks ometi teada, kus kohas ta üldse kehas paikneb.“
VAT Teatri lavastus
„SÜDAME SOSIN“
Tuks-tuks, kuni ongi tuksis
Autor: Jevgeni Griškovets (Venemaa)
Tõlkija: Toomas Kall
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Kaspar Jancis
Valguskunstnik: Triin Hook
Muusikaline kujundaja: Paul Daniel
Laval: Lauri Saatpalu
Esietendus: 28. novembril 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
