Suve alguses, kui Kaja Kallas helistas Kaja Kallasele, otsustati inimesed lõa otsast lahti lasta. Pandeemia sildi all oli neid peaaegu aasta otsa vaos hoitud, restoraanid, jõusaalid, keldriurkad, kunstizaalid, teatrid ning elavate piltide näitamise kohad püsisid ülemuste käsul kinni.
Peaaegu aasta otsa kuudis passinud inimesed läksid viivitamatult hulluks. See päev, mil avati kõik puhvetid, jääb mulle kauaks meelde, sest järgnes täielik anarhia, mida ühe normaalse koera silmad veel eales näinud pole.
Toimetuse koosolek, mida ma küll eriti oodanud polnud, jäi kohe sujuvalt ära.
Väljaandja Marek pani mulle peale vabanemisteadet rihma kaela ja tormas klähvides mööda öise linna erinevaid baare ringi, justkui oleks sookailu söönud. Kuna meie kaalukategooriad on erinevad, ei aidanud seegi, et ajasin kõik neli jalga vastu; teed lokaalist lokaali näitasid minu lohistamise tagajärjel asfaldisse tekkinud vaod. Kõikides puhvetites haukusid sajad vintis inimesed, ajasid üksteist taga ning karjusid: “Vabadus!”
Aga millal enne on inimkond vabadusega midagi mõistlikku peale osanud hakata?
Toimetaja Tiina, kes muidu peab liikumist üle kilomeetri tunnis ebaesteetiliseks ning oma imagole mittevastavaks, lidus mööda kaubanduskeskusi ringi, nii et sinine suits taga.
Toimetaja Kairi aga oli ennast lille löönud, huuled lillaks võõbanud ja vahtis ahnel ilmel kaugelt möödajooksvaid igas vanuses mehi pikksilmaga, inisedes valel viisil: “Ma vaatan paadist kiikriga!”
Lollide kamp kohtus lõpuks Humalakoja terrassil.
Juku-Kalle oli ostnud lauale kõik õllesordid, alkovabast hopsterite kümnekraadise tõrvani, lisaks ka viinad, veed ning kogu limonaadi. “Mine tea, millal jälle kinni pannakse,” mõmises ta rahulolevalt ning pöördus Tiina poole: “Intelligentne inimene teab, mida ta tahab, mitte ei torma nagu sõge ringiratast. Mis sul seal on?” Ta osutas Tiina 35 firmakotile, mis vedelesid pillapalla ümber laua. “Palun väga,” karjus Tiina ärritunult, kuna teadis, et tema maitse üle ei vaielda. “Mida sa õiendad? Siin on kaheksa kilo Gucci trussikuid! Kust mina tean, millal kraanid jälle kinni keeratakse ja kust ma siis saan kaheksa kilo Gucci trussikuid?”
Toimetaja Kairi oli ülielevil, niipalju kui saarlase uimane iseloom lubas: “Lõõge mind vöi maha, söbrad, aga just sellist Eestit ma tahtsingi, kus valitseks põõrane priius ja möödutundetu vöimalus vötta ette köige vahvamaid asju. Näiteks väljas sõõmine!” Ja ta tõstis endale ette seitsmenda lestakala ning sirutas käe kümnenda prosekko järele.
Ohkasin, sest olin õhtustest uudistest Tornide väljaku kusepostilt nuusutanud – neid kuseb sinna üks haritud ning trendikas isane spanjel –, et eestlaste priiuse aeg ning kollektiivne paduhüsteeria enne uue viiruselaine tulekut otsa ei saa.
Väljaandja Marek, kes on otsustanud poliitikuks hakata, lõõtsutas erutatult: “Meie partei ei pane enam kunagi midagi kinni! Meie uus programm nõuab, et lahti jäävad isegi rongiuksed sõidu ajal ning lõppkokkuvõttes – aga see on lähiaegade küsimus! – läheb lahti ka kõht! Kõigil! See on meie miinimumprogramm, maksimumprogrammist on veel pisut vara rääkida. Peaks kontoris nõu pidama, aga kontor on nii lahti, et seal ei ole kedagi. Näe, jooksen juba kümnendat päeva mööda sööklaid ja üritan parteiliikmeid üles leida, et kvoorum kätte saada!”
Juku-Kalle hakkas vaidlema: “Vabadus on orjus! Priius on vangla! Vaadake, mis sai Prantsuse, Vene või Mart Laari revolutsioonist! See õgis ja jõi ära oma lapsed. Nii et ma ei imesta üldse, kui Mareki kvoorum joob ära näiteks sinu!” pöördus ta Kairi poole, kes aga kuukas alla uue prosekko. Kairi rehmas vastuseks esijalaga: “Masside vabaduse vastu astumine on igal juhul mõõdanik! Iga tõll juba enam ei mõlise, mida hakkab tegema kovidisöja vöitnud eestlane!”
Tiina sekkus: “Inimõiguste deklaratsiooni esimeseks punktiks saab võimalus osta Gucci trussikuid igalt poolt, 25/8! Seda ma ütlen. Meie, teadlikud naised, oleme selle nimel nõus sööma Chanel nr viiega üle piserdatud kartulikoori! Majandus peab saama täiskäigu, muidu tuleb peente käekottidega kitsas kätte!”
Samal ajal lasti kõrvallaudades ja baari peldikus rakette, lauldi Eesti, Euroopa ja Nõukogude Liidu hümne ning igalt poolt kostis segast kära: “Oober, lubage mulle sealt veel üks kast, kell on alles pool neli hommikul!”
Samal hetkel astus lavale Ivo Linna ja teatas: “Kodanikud eestlased! Ma teen seekord lühidalt, kuna pean täpselt praegu esinema veel viies kohas korraga ning seetõttu on, nagu öeldakse, asjaga veidike kiire! Aga vabadus ei oota! Eestlane olen! Mingem üles! Peatage! Tuhat korda!” Ning lisas Heinz Valku parafraseerides lühidalt, kuna kättevõidetud priius ei lubanud pikalt möliseda: “Ükskord me niikuinii!”
Ohkasin sügavalt, närisin Mareki lõdvas käes vaevu püsiva jalutusrihma läbi ja panin täie rauaga punuma. Jooksin otse toimetusse. Esimest korda oma koeraelus haarasin vabatahtlikult läpaka, et panna kirja selle numbri juhtkiri. Vabadus vabaduseks, aga keegi peab lõppkokkuvõttes lehe ka välja andma.
Aknast kostis vabanenud eestlaste segast ühislaulu.
