NORRA FJORDIDE KOHTUMINE KARIIBI MEREGA: Jazzkaare perenaine Anne Erm tutvustab haruldast kooslust kodumaisel laval – sel suvel saab Eestis nautida löökpillimängija Mino Cinélu ja trompetist Nils Petter Molværi etteastet.
Muusikamaailm, kus veel läinud sajandi lõpukümnenditel tundusid paljud muusikakultuurid kauged ja kättesaamatud, võib-olla arusaamatudki, on viimaste kümnendite jooksul avardunud ja muusikad üksteisele lähenenud. Jazziski otsitakse pidevalt uusi teid oma heliloomingu rikastamiseks ja üks parimaid võimalusi on koostöö erinevatest muusikakultuuridest pärit artistide vahel. Nii on ka meie loo partnerite Mino Cinélu ja Nils Petter Molværi puhul.
Fjordid ja Kariibi meri
Eeskujusid pole vaja kaugelt otsida – Molværist 13 aastat vanem Norra jazzilegend Jan Garbarek, kelle looming seostub kõige norralikuga, tegi juba 80-ndate alguses koostööd eri maade ja mandrite muusikutega, tuues uusi nüansse oma muusika atmosfääri. Üks ere näide on album “Ragas and Sagas” (ECM 1992), kus saksofonist teeb koostööd Pakistani muusikutega. Sarnaseid näiteid, kus kahe kultuuri elementide ühendamine loob uue sisu ja kvaliteedi, on ainuüksi Norra muusikas palju, rääkimata maailma kogemusest.
Üks uutel radadel kõndija on ka Norra trompetiäss Nils Petter Molvær, kellel koos Prantsuse trummari Mino Cinéluga valmis kibedal koroonaajal heliplaat “SulaMadiana”, millega duol on nüüd on rõõm mitmel pool maailmas, sealhulgas Eestis, kontserte anda. Juba heliplaadi nimi seostub eesti kuulajale sulandamisega. Tegelikult märgib albumi pealkirja esimene pool Nils Petteri sünnikohta Sula saart Norra fjordides ja pealkirja teine pool Madiana on sagedasti kasutatav hellitusnimi Martinique’i saarele Kariibi meres, kust on pärit Mino Cinélu isa.
Ruumiandmisest
Esmapilgul võib küsida, et mida ühist saab olla üksteisest nii kaugete paikade muusikutel ja muusikal, aga tegelikult on nende ühisosa suurem, kui oskaks arvatagi. Mõlemad on multiinstrumentalistid, kes mängivad erinevaid pille ja segustavad erinevaid muusikastiile elektroonikaga.
Mõlema muusikale on suurt mõju avaldanud Miles Davise mäng ja muusika. Nils Petter ja Mino on mõlemad seda tüüpi artistid, kes respekteerivad teineteise loominguvabadust, andes piisavalt ruumi partneri mõtetele. Nii Mino Cinélu kui ka Nils Petter Molvær on nautinud edukat karjääri sooloartistidena ja paljude tippmuusikutega koostööd tehes.
Väikese lapsena
Paar kildu muusikute lapsepõlvest. Nils Petteri isa oli tunnustatud jazzmuusik ning esimese tõuke sai ta just isalt, kes andis 5-aastasele pojale mängida 78 kiirusega grammofoni ja kaks heliplaati – üks neist oli Billie Holiday lauludega ja teine Louis Armstrongi muusikaga. Holiday meeldis poisile rohkem, kuid lõpuks, kui isa küsis, mis pilli Nils tahaks õppida, siis oli ta kindlalt trompeti kasuks otsustanud, 6-aastaselt saigi ta oma esimese trompeti. Muusikalisi mõjutajaid on Molværi loometeel mitmeid – kahe eelnimetatu kõrval Miles Davis, Don Cherry, Chet Baker, Jon Hassell, Bill Laswell, Brian Eno jt.
Mino Cinélu, kelle isa on pärit Martinique’ilt ja ema on prantslanna, oli muusikaga seotud samuti varasest lapsepõlvest. Kuna isa ja kaks vanemat venda olid muusikud, kutsuti noorim peagi kampa. Esineti Pariisi äärelinna klubides ja kohvikutes. Mino õppis esimese instrumendina mängima bongotrumme. Ta katsetas bongodel improviseerimist ka Pariisi tänavatel, teenides sellega taskuraha. 1970-ndate lõpus tundis ta juba paljusid prantsuse fusion-maastiku muusikuid ja laiendas pidevalt oma muusikalist huvideringi paljude stiilidega, ka jazzi ja rokiga ning isegi Egiptuse, Aafrika ja slaavi muusikaga.
Konservatoorium ja konservatoorium
Nils Petter Molvær õppis trompetit Trondheimi konservatooriumis, sealt said alguse ka bändid, milles ta osales, neist tuntuim on bassist Arild Anderseni juhitud Masqualero. Eesti kuulajad said esmakordselt nautida Norra trompetisti mängu 1992. aasta Jazzkaarel, mil Molvær esines kvintetiga Masqualero Sakala keskuse suure saali laval. Nime sai kvintett aga Wayne Shorteri pala järgi, mis kõlas Miles Davise 1967. aasta albumil “Sorcerer”. Masqualero oli suurepärane Norra staaride koosseis eesotsas bassist Arild Anderseniga. Õhuline kaunis kõlapilt, mis sai nende firmamärgiks, lummas ka ECM-i bossi Manfred Eicherit ning Masqualero ning ka koosseisu muusikute paljud heliplaadid ilmusid just selle maineka firmamärgi all.
Mino Cinélu konservatooriumiks osutus töö muusikuna New Yorgis, kuhu ta suundus 1979. aastal. Suures Õunas kohtus ta paljude tuntud muusikutega nagu George Benson, Wayne Shorter, Kenny Barron jt. Väikeses klubis Mikkel kuulis Mino mängu ei keegi muu kui Miles Davis, kes seepeale kutsus Cinélu oma koju jämmima koos tema ja Mike Sterniga ning juba järgmisel päeval sai muusik kutse Miles Davise bändi. Ta osales albumitel “We Want Miles”, “Star People”, “Decoy” ja “Amandla”. Koostöö Milesiga oli omamoodi hüppelauad ja kvaliteedi garantii. Seejärel kutsus Joe Zawinul Mino Cinélu Weather Reporti mängima, koos salvestati kaks albumit ning Cinélu mängis ka Pat Metheny 1997. aasta plaadil “Imaginary Day”. Veel on löökpilliguru töötanud tippmuusikutega nagu Herbie Hancock, Gil Evans, Kenny Barron, Michel Portal, Sting, Santana, Lou Reed, Laurie Anderson, Kate Bush jpt. Cinélu viimased sooloalbumid on “Mino Cinélu” (2000), “Quest Journey” (2002) ja “California” (2006).
Uuenduslik “Khmer”
Molvær tegi oma ECM-i soolodebüüdi albumiga “Khmer” (1997), kus ta kasub uuenduslikult elektroonikat, luues julgelt atmosfääre ja emotsioone. Selle kavaga esines ta Jazzkaarel aastal 2000 õhtuses klubimuusika vööndis, selleks spetsiaalselt Sossi klubi kõrvale loodud kontserdikohas, mille ristisime Kolossiks ja mille seinamaalingud tegi kunstnik Reiu Tüür.
“Khmer” kõlas omas ajas väga uuenduslikult. Albumit on tänaseks müüdud üle veerand miljoni eksemplari. “Khmerist” alates on Molvær salvestanud viisteist oma albumit ning teinud koostööd nii Norra kui ka Euroopa tippmuusikutega nagu Jon Balke, Sidsel Endresen, Lars Danielsson, Dhafer Youssef, Django Bates, Jon Christensen, Manu Katché, Bill Laswell, Jamaika regelegendid Sly Dunbar ja Robbie Shakespeare jt. Muusiku värskeim töö saab olema album “Stitches” mille esimene singel ilmub juuni lõpus ja kogu materjal augustis. Siin teeb ta koostööd trummar Erland Dahleni, bassist Jo Berger Myhre ja kitarrist Johan Lindströmiga. Võib kindlalt väita, et Molvær on jätnud sama võimsa jalajälje Norra jazzi kui Jan Garbarek või Terje Rypdal.
Aeganõudev projekt
Cinélu ja Molværi koostöö mõte hakkas idanema aastal 2015, kui Norra trompetist esines Türgis Cappodoxia festivalil soolokontserdiga. Cinélu, kes juhtus olema kuulajate seas, vaimustus Molværi trompetikõlast ja sügavast kontseptsioonist ning tegi ettepaneku salvestada koos heliplaat.
Projekti elluviimine võttis oma aja. Esimene stuudioseanss toimus Oslos, salvestatud materjali töödeldi New Yorgis, Brooklyni stuudios ja koroona-aegses isolatsioonis tehti koostööd ka interneti teel – protsess polnud kerge, kuid see oli küünlaid vääriv pingutus. Heliplaat on pälvinud väga kõrgeid hinnanguid mitme maa muusikakriitikutelt. Mõlemad süvenesid üksteise muusikakultuuri, mis andis võimaluse paindlikuks kultuuride põimumiseks ja albumi neliteist lugu on nende ühislooming. Mitu pala avaldavad austust muusikutele, kes on 2020. aastal lahkunud maisest maailmast kurja viiruse tõttu – siin on lood Cinélu endisele juhendajale Manu Dibangole, afro-biit pioneerile Tony Allenile ja “Kind of Blue” trummarile Jimmy Cobbile, kahte esimest on olnud õnn kuulda ka tänulikul Jazzkaare publikul.
Rütmi- ja värvikirevus
“SulaMadiana” muusikas ühendab duo intiimsuse suurepärase produktsioonitehnikaga, luues maagilisi emotsioone, sisenedes erinevatesse kultuuridesse. Cinélu kätes on ohjeldamatu loodusjõud, eri maadelt pärit löökriistade rütmi- ja värvikirevus ning vägi on muljetavaldavad. Molvær omakorda pakub sügavust ja tasakaalustavat jahedust, fjordide maagilisi sosinaid ja eeterlikku atmosfääri. Suurepärane teineteise kultuuride tundmine, varieeruvad meeleolud ja salapärased nüansid annavad hiilgava muusikalise tulemuse, otsekui kinnitades, et maailm on muutunud, kuid kõik on veel võimalik. “Le Monde Qui Change” – sellist pealkirja kannab ka plaadikava avalugu. Järgneb maagiline mõtterännak.
Jazzkaare publik on saanud viimastel aastatel korduvalt nautida võrratute Norra trompetistide Arve Henrikseni ja Mathias Eicki taevalikke helisid.
Nüüd on aeg pärast 20-aastast pausi kuulata Nils Petter Molværi imelist koostööd tulise temperamendiga multiinstrumentalisti Mino Cinéluga – plaat “SulaMadiana” ja kontsert kutsub imepärasele teekonnale täis üllatusi, kurbust ja avastamisrõõmu.
Löökpillimängija Mino Cinélu ja trompetist Nils Petter Molvær esinevad 27. augustil festivalil Jazzkaar 2021.
