*Juhani Komulaineni kogu on põhjalikult uurinud ja analüüsinud kunstiajaloolane Mai Levin. Ka see tekst on suuresti üles ehitatud just tema kogutud teadmistele nii selle kogu kui ka Wiiralti kohta laiemalt.
*Selles tekstis on kasutatud ka Mare Joonsalu kokku pandud näituse “Randevuu Nellyga. Eduard Wiiralt Juhani Komulaineni kollektsioonist“ brošüüritekste.
Eduard Wiiralti randevuu Nellyga Tartus
WIIRALTI WARAJASED WÄLGATUSED: Tartu Kunstimuuseumis on 3. oktoobrini avatud Eduard Wiiralti loomingut tutvustav näitus “Randevuu Nellyga. Eduard Wiiralt Juhani Komulaineni kollektsioonist”. Tegu on omanäolise vaatega armastatud kunstniku eluperioodile 1930-ndate alguses, ent samavõrra põnev ja oluline on ka Komulaineni kollektsiooni tekkelugu. Joanna Hoffmanni ülevaade.
Eduard Wiiralti (1898–1954) tegevus kunstnikuna on Tartu ja Tartu Kunstimuuseumi jaoks eriliselt tähtis. Lõpetas ju oma eluajal rahvusvahelise tuntuse pälvinud graafik 1924. aastal Tartus tegutsenud Pallase kunstikooli, mille asutajaks sarnaselt Tartu Kunstimuuseumiga oli Kunstiühing Pallas.
“Olgu mul või üksainus Wiiralt!”
Wiiralt lõpetas kooli esimese lennu ning oli üks eredamaid näiteid toonase õppeasutuse ning laiemalt Eesti kunsti rahvusvahelises eduloos. Värske vilistlasena õpetas Wiiralt veel põgusalt Pallases, ent suundus juba 1926. aastal elama ja töötama Pariisi.
Näitus “Randevuu Nellyga” tutvustabki Juhani Komulaineni kogu põhjal Wiiralti üht eluetappi Prantsusmaal ning esitlemisele tuleb meisterliku graafika kõrval palju just selliseid kordumatuid teoseid nagu joonistused ja monotüüpiad, mida tiražeerida pole võimalik ja seega varem Tartmusis näidatud ei ole.
Juhani Komulainen (s 1953) on soome helilooja, kellele kuulub üle 80 Eduard Wiiralti kunstiteose. Eesti muusikute ning kunstnikega on ta läbi käinud aastakümneid ning tänu sellele leidis aset ka tema esimene kohtumine Eduard Wiiralti loominguga. Nimelt külastas ta 1990-ndate alguses Tallinnas pianist Lilian Semperit, kelle Pärnu maantee kodus oli Wiiralti “Lamav tiiger”. See avaldas Komulainenile väga muljet ning ta olevat mõelnud, et kui tal oleks kunagi kasvõi üks Wiiralti teos, piisaks sellest enam kui küll. Tuleb olla ettevaatlik oma unistustega, sest need võivad täituda – mõnikord palju suuremalt!
Nii kogujat kui ka kogutavat ühendab side Prantsusmaa ja Pariisiga, kus mõlemad on pikemalt elanud. Just see, 20. sajandi Euroopa kunsti ja kultuuri pealinn viis kaks loomeinimest ka kokku.
Tormi ja tungi aeg
Juba õpingute ajal Pallase kunstikoolis Tartus, eriti aga Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias sai Wiiraltile selgeks, et ta soovib sõita Pariisi, kuhu suunduski aastal 1925. See Euroopa kunstilinn sai tema peamiseks elupaigaks ja siin lõi ta suurema osa oma meistriteostest.
Värvikam on kindlasti esimene Pariisi-periood, mis kestis 1939. aastani. Selle algusaastail, mida Hanno Kompus on nimetatud ka “tormi ja tungi ajaks”, jättis boheemlaslik elulaad, mis tähendas nälgimist, kui ei olnud raha, askeetlust, kui oli vaja tööd teha, ja minnalaskmist, kui oli aega ja raha, tõsise jälje kunstniku tervisele. Kokkuvarisemine tuli 1933. aastal. Diagnoositud maksahaigus sundis muutustele elustiilis ja kujundas ümber Wiiralti mõttemaailma. Pöörane noorusaeg oli läbi saanud.
35-aastane kunstnik loobus alkoholist, tema majanduslik olukord muutus stabiilsemaks ning loomingus sai tooniandvaks rahulikum ja harmoonilisem väljenduslaad.
Käesoleva sajandi nullindate alguses, olles just soetanud Pompidou keskuse vaatega pisikese korteri, sattus Komulainen nägema järgmise päeva oksjoni kataloogi, kust leidis müüki minevat üle poolesaja Wiiralti teose. Neid müüdi pea olematu hinnaga ning kollektsionäär oletab, et korraldajatele oli teadmata Wiiralti loomingu väärtus. Komulainenil õnnestus pea olematu raha eest soetada veidi üle 40 teose, sest ülejäänud olid müüdud juba kolmele teisele huvilisele. Järgmiste kuude jooksul õnnestus tal aga ka need enda omandusse hankida.
Kollektsiooni põhiosa
Komulaineni kollektsiooni põhiosa koosnebki just 2002. aastal Pariisi oksjonilt soetatud terviklikust komplektist, kuhu kuulub Wiiralti loomingut Strasbourg’is veedetud aastatest 1931–1933. Kokku 58 originaalteose seas on palju unikaalseid akti- ja figuurijoonistusi, portreesid, visandeid ning joonistustesari “Pühakud”.
Tõenäoliselt on see kollektsioon kuulunud kunstnikule, kollektsionäärile, muusikule ja poeedile Nelly Stulzile, kelle kutsel Wiiralt Strasbourg’is ka viibis. Hiljem on Komulainen oma kogu sihipäraselt täiendanud peamiselt Wiiralti loominguga perioodist 1926–1939, mil kunstnik elas Prantsusmaal, sh kunstniku kõige tuntumad teosed nagu “Kabaree”, “Põrgu” ja mitu versiooni “Lamavast tiigrist”.
Nelly Stulz, Wiiralti andunud toetaja
Nelly Stulz (1892–1969), selle näituse üks peategelastest, sündis 13. augustil 1892 Strasbourg’i kunstniku-miniaturisti Gustave Adolphe Stulzi perekonnas. Ta oli maalija, kunstikollektsionäär, muusik ja luuletaja. Oma töid eksponeeris Stulz mitmel isikunäitusel Strasbourg’is ja Pariisis. Haritud ja kultuurihuvilisest Stulzist sai 1930-ndate alguses Wiiralti andunud toetaja – see kujutas endast märkimisväärseid rahasüste ja muud abi riiete, sigarettide, töövahendite ja eluaseme soetamisel. Samuti osales naine Wiiralti näituste korraldamisel ning teoste müümisel.
Stulzi enda kollektsiooni kogunes Wiiralti loomingut Pariisi algusaastatest alates. Pärast nende suhte katkemist 1933. aastal lisandus sinna veel vaid mõni teos. Wiiralti nime jäädvustamiseks annetas Stulz mõned teosed Strasbourg’i Kujutava Kunsti Muuseumile, Estambikabinetile ja Kaasaegse Kunsti Muuseumile.
Wiiralt on ühes kirjas maininud, et nende teed läksid lahku iseloomude erinevuse tõttu. Haigestunud Wiiralt ei võtnud 1933. aasta mais Nelly Stulzi enam vastu. Nelly rahasaadetised esialgu veel jätkusid.
Komulainenile kuuluv Wiiralti kollektsioon on eriline, sest markeerib üht ajajärku kunstniku elus ning jutustab muu hulgas ka Nelly Stulzi, kogu kunagise omaniku lugu. Seega on tegu ajaloolise fenomeni, mitte pelgalt maitse järgi komplekteeritud kollektsiooniga. Komulaineni sõnul on tegu saatuse või jumaliku tahtega, et just temasugune teadja inimene Pariisis selle kollektsiooni peale sattus, selle väärtust mõistis ning suutis säilitada-taastada müügis olnud valiku terviku. Muul juhul oleks teosed sattunud laiali erinevatele inimestele ning Nelly Stulzi lugu ja roll Wiiralti elus oleks enam tuhmunud kui nüüd, mil seda illustreerib väärtuslik valik Wiiraltit ja Stulzi ühendavat kunsti. Komulainen on rõhutanud ka seda, et Nelly Stulzi, tema elu ja loomingut peaks veel põhjalikumalt uurima. See on jäänud teenimatult tagaplaanile ja unustusse.
Wiiralt on jõudnud koju
Ehkki Tartu Kunstimuuseumi kunstikogusse kuulub üle 20 000 teose, on oluline näidata ka erakollektsionääride omanduses olevat loomingut. Muul juhul ei jõua suurepärased ja kunstiajaloos märgilised teosed laiema publikuni. Tartmus on viimasel ajal üha enam panustanud erakogudesse kuuluvate teoste kaardistamisse ja eksponeerimisse. Aastal 2019 leidis aset kahest väljapanekust koosnev projekt “Pallaslased Eesti kodudes”, mille raames kuraatorid külastasid ligi 50 kodu, saades üliolulist arhiivimaterjali ja teadmisi seni tundmatutest teostest. Aasta varem eksponeeriti läbi kahe korruse valikut Enn Kunila rikkalikust kollektsioonist.
Ka Komulaineni kogu on Eestis esitletud varem, näiteks 2006. aastal Adamson-Ericu muuseumis, 2010. aastal Pärnus, 2017. aastal riigikogus, aastatel 2017–2018 Eesti Vabariigi presidendi ametiresidentsis Tallinnas ja 2018. aastal Kuressaares, ent mitte Tartus. Juhani Komulaineni sõnul on tema kollektsiooni Wiiralt tänavu jõudnud aga koju.
