Egon Erkmann – vaataja, disainer, semiootik – käis tähelepaneliku vaatajana Haapsalu graafilise disaini festivalil 2021.
- aastal saadeti Siberi vangilaagrisse Boris Kabur (1917–2002), konstruktor-leiutaja, eesti kirjanik ja tõlkija. Kui ta 1954 Eestisse naasis, oli ääretu nõukogudemaa saanud juurde ühe leiutise, mis sündis Boris Kaburi juhtimisel vangidest teadlaste koostöös – mootorsae Družba. Kabur pani saele nimeks Taiga, kuid nõukogude ametnikele see ei sobinud ning nad nimetasid selle nimega Družba, eesti keeles Sõprus.
See on jabur
Lugu on iseloomulik jaburale nõukogude süsteemile. Kui ei teaks, et lugu on tõsi, kõlaks see uskumatult.
Olukord, kus võim saadab inimese vangilaagrisse ja too leiutab töövahendi, mis aitab kaasvangidel veel rohkem tööd teha (kuid ka tänu millele jäävad paljud ellu) ning repressiivne ideoloogia nimetab vangi leiutatud seadme sõpruseks, mille nime all toodetakse rahvaste vanglas mootorsaagi pea 40 aastat – vaat see on vabale ja elutervele mõistusele iroonia tipp.
See on absurd
Absurdi peab saama, kuid parem, kui see pole ellujäämise küsimus. Vabas maailmas on absurdikanaliks kunst ja looming.
***
- mail avati Haapsalus graafilise disaini festival, mille üheks osaks on rahvusvaheline konkurss-näitus “Isikupära/Individuality” teemaga “Absurd”. Täpselt õige koht absurdi tegemiseks!
Festivali kuraator Marko Kekishev ja Haapsalu linnagalerii kuraator Agur Kruusing pakkusid avamisel omavahel arutades, et vist on 16. festival. Kahjuks pole festivalil oma veebi ega muud online-arhiivi, kust seda kontrollida. Tasuks mõelda veebilehe loomisele, sest kuigi festival muutub ea poolest järjest küpsemaks, muutuvad tegijad vanemaks…
Festivali mälukeskkond annab lisaks arhiivile võimaluse jälgida Eesti plakatikunsti ja selle arenguid ning muutusi. Seda enam, et graafilise disaini festivali teiseks osaks olev näitus “Värske Eesti kultuuriplakat” on just disainerite igapäevatööde konkurss.
***
HGDF rahvusvaheline konkurss-näitus “Isikupära/Individuality ‘21”, teema “Absurd”
Avalõigus kirjeldatud teadlasest vangi Boris Kaburi leiutatud mootorsae Družba lugu polnud suusoojaks kirja pandud. See lugu meenus, vaadates Ingmar Trummeri (EST) näituseplakatit DRUSBA.
Mugandades sõnas družba sisiseva ž-tähe s-iga ja lugedes sõna tagurpidi, saame sõna absurd.
Eestlase tuimale kõrvale (kes vene keelt õppinud, mäletab ehk sisisevate häälikutega maadlemist) jääb sõna družba heliline pool enam-vähem samaks sõnaga drusba. Või meenutades 1990. aastate alguse ajalehti, kus š ja ž tähed asendati arvutite tulekuga sh ja zh-ga – shokolaad, garaazh. Selline mugandamine on olnud lausa ajamärk ja kultuuri osa.
DRUSBA-ABSURD oli äratundmisrõõm, mis ühtepidi lihtsalt, kuid ometi aja- ja kultuurilooliselt võtab kokku absurdiplakatinäituse.
***
Õigekeelsussõnaraamat selgitab, et sõna absurd tähendab mõttetust, mõttetut väljendit, nähtust vm”. Sõna mõttetus ise juba selgitab, et see on midagi, mil pole mõtet. Seega, mõttetud plakatid, mõttetu festival…
Ometi on mõttetusel alati mõte. Ühiskonna puhul annab absurdi puudumine/olemasolu märku vabaduse olemasolust või selle puudumisest. Kunstis on absurd aga muutunud loomingu lahutamatuks osaks. Vahet pole, kas seda nimetades või mitte.
Postmodernsel ajastul on absurd üks loomekeele universaal. Absurd ei eelda vaatajapoolset arusaamist. Vaatajale võib kujutatu olla arusaamatu – selliseid plakateid leiab ka HGDF näituselt. Aga see arusaamatus ei häiri. Teadmine, et loominguna kuulub absurdiplakat disainerile, kellele see on teen-mida-tahan-vabadus, ning vaatajana kuulub see mulle tõlgendan-kuidas-tahan-vabadusena.
Absurd ongi vabadus
Ka kõige seosetuma plakati puhul leiab midagi, mis tekitab peas visuaalkeele ja tähenduse vahelise seose (näiteks vaadake Mart Andresoni (EST) plakatit sinisest bussist). Lihtsalt tuleb piisavalt kaua või mitu korda vaadata. Või kuulatada. Üks näitusekülastaja selgitas õhinal kaaslastele, kuidas ta kuuleb Jouri Toreevi (BLR) plakatit “Isolation” vaadates: plõnn! plõnn! plõnn…
Leheruum ei näita kõiki 85 absurdiplakatit, mis valiti 445 saadetud teosest välja. Seepärast tasub võtta ette reisike Haapsallu, et ise kogeda seoste tekkimist.
Lisan siia isikliku seose. Või seosetuse.
Kirju pildiga näitusel hakkasid silma kujundid, mille kordumine rahvusvahelise haarde ja autoritega disainide puhul tundus samuti kummaline (ülemaailmne absurdivaib?). Kana, ämber, perse, jutumull – visuaalsed objektid, mis kordusid ja kargasid plakatitelt esile. Näitusekogemusena neid oma peas kombineerides ei ole veel selgust saabunud. Paras absurd.
***
HGDF näitus “Värske Eesti kultuuriplakat 2021”
Koroonaajastu on olnud kultuurile absurdiaeg. Betooni valatud kultuuriobjektid kulutavad raha õhu kütmiseks; näitlejad, lauljad ja teised publikule suunatud loomeinimesed proovivad end mahutada väikese kaamerasilma ette, et pakkuda väikestki osasaamisrõõmu teistele kodusolijatele.
Epideemia haripunktis tühjad linnatänavad polnud ainuke harjumatu olukord. Disainerina avastad äkki, et plangud ja plakatistendid on tühjust täis, rõhutades eriti tugevalt kultuuri sotsiaalset olemust ja suisa sotsiaalsuse kadu.
Tühjusest sai üleüldine märk
Kultuurisündmuse plakat on olemuselt sotsiaalne. Plakat annab varakult teada, et huvilistel on võimalik minna sinna ja sinna, sel ja sel ajal. Seal ta kohtub otse või kaude omasugustega ja kogeb seda, mis talle elamust pakub, millest osasaamine on homo culturus’ele nii iseloomulik.
Arusaadav on kuraator Marko Kekishevi pelgus festivali eel, et näitusele “Värske Eesti kultuuriplakat” ei saabu piisavalt töid. Ajaliselt hõlmab see kahel viimasel aastal reaalse kultuurisündmuse avaldatud plakatit, millest pool aega langeb epideemiaajale.
Ometigi lõi konkursile saabunud 232 plakatit rekordi ja neist 90 jõudis näitusele.
Kultuuriplakati väike eeldus on, et reaalset sündmust tutvustaval plakatil on kujutatud sündmusele midagi iseloomulikku – tegelane, kujund, sümbol…
Teisalt on plakatidisain liikunud tunde ja emotsiooni edasiandmisele. Need kaks lähenemist aga ei pruugi plakatil kokku saada. Nii on reaalsündmuse plakat tihti abstraktse disainiga, rõhuga atmosfääril ja kalduvusega absurdi.
Ilmselgelt on absurdilähedaste detailide kasutamine disainerile loomepiiride avardaja. Ning mis pole autoriloomingus vähetähtis – isikupära edasiandja ja plakati pilgupüüdja.
***
Kultuuriplakatitest on žürii poolt eile tõstetud 10 parimat kultuuriplakatit.
Kultuuriplakati valimise põhimõte, et näitusele on valitud “reaalsed kultuurisündmuse plakatid” muutub segaseks, kui vaadata kümne parima hulka arvatud plakatit “Terras Gauda” (Eva Unt / Margus Tammik, EST). Lähtudes kultuurisündmuse eeldusest, otsis silm plakatilt toimumisaega, kohta, osatäitjaid jm iseloomulikku infot. Info piirdus aga ainult veini nimega.
See pole ainuke kõrvalekalduv valik.
Brändiplakatina on näitusel transpordifirma DFDS (Heino Prunsvelt, EST) paarisplakat. Disainina silmajääv ja pilkupüüdev (väikese absurdi alatooniga), kuid kultuurisündmuse plakatina küsitav. Õnneks on sel lisatekst, andes aimu firma ajaloolisest hetkest, mille tarbeks plakat on loodud.
Kuid kas plakati valik kultuuriplakatite hulka konkursside võitjana – mida plakat “Terra Gauda” on (võites Hispaania ühe veinimaja reklaamplakatikonkursi ja auhinnatud Kuldmuna 2020 reklaami/välireklaami plakatina) – saab olla selleks kriteeriumiks? Njah, natuke liiga lihtne tee osalejale ja žüriile.
Suures plaanis on reklaam loomulikult kultuuri osa. Ometi, “reaalne kultuurisündmus” loob teise tähendusvälja, kui seda on brändireklaam. Kuid teisalt – in vino veritas! Selle sügava elutõe vastu ei saa minagi.
***
Kultuuriplakati näitusel on äge fenomen – see toob vaataja ette plakatid ja disainerid, mille ja kelle olemasolust ei pruugi aimugi olla.
“Kekishevi sõnul levib kultuuriplakat enamasti lokaalselt ja kui väikeses paigas toimub üritus, siis sellest pole mujal Eestis aimugi,” kirjutab ajaleht Lääne Elu näituse avamise eel (LE, 27. mai 2021). Tõsi! Mulle on täiesti omaette elamus (igal aastal) Eesti vene kultuuriruumist pärit plakatid. Neis on midagi sellist, mida… Ah, minge vaadake ise!
Selles valguses süstin julgust kõigile uutele ja noortele disaineritele saatmaks oma plakateid – väljamõelduid ja reaalseid – tulevastele Haapsalu graafilise disaini festivalile. Seda on vaja nii disaineri enesehinnangu tõstmiseks kui ka terve kultuuri hüvanguks.
Kõlab paatoslikult, kuid kultuuri kestvus sõltub uutest põlvedest ja kohanemisvõimest (piiranguaegadel). Muidu päädib see ilmselgelt kultuuriabsurdiga.
