„Meie igapäevane toimetuse koosolek toimub täna uutmoodi!“ teatas toimetaja Kairi meelalt, kui ta hommikul KesKus’i uksest sisse marssis. Ma tõstsin laua alt oma elegantse ja kauni koerapea, et vaadata, kas meie Saaremaa piigal on lisaks kevadisele aktiivsusele ka uus soeng või vähemalt värske küünelakk. Ei olnud. Siiski tärkas minus tagasihoidlik lootus, et me korraldame uuendusliku koosoleku, mille käigus arutame sügavaid filosoofilisi probleeme ning Eesti kultuuri allhoovusi.
„Me läheme piknikule!“ Kairi oli oma ideest vaimustuses. Samuti ülejäänud kolleegid: peatoimetaja Juku-Kalle suundus külmkapi juurde, et välitingimustes toimuval koosolekul ei puuduks jahedad ja karastavad joogid, samal ajal kui väljaandja Marek pakkis laua pealt kokku kristallkausis olevad küpsised ja kommid ning toimetaja Tiina läks valima enda Chaneli kostüümiga kokku sobivat piknikulina.
Ma asetasin pea uuesti käppadele. Uuendused on alati nii väsitavad.
Taevale tänu, et meie koosolekuruum asus lähedalolevas pargis ning ei pidanud väga kaugele kõmpima. Koht sai valitud tänu Juku-Kallele, kes keeldus kaugemale minemast, kuna tema kandam oli ilmselgelt kõige kaalukam. Nii me siis maandusimegi Vene Kultuurikeskuse kõrval olevas pargis. Minu rõõmuks ei olnud see päris lootusetu koht, sest siinsamas asus Dostojevski mälestusmärk, mida vaadates sai end ümbritsevast lollusest välja lülitada.
Uutes tingimustes toimuv koosolek tekitas esialgu kohmetust, kolleegid ei osanud midagi peale hakata, aga lõpuks leidis igaüks endale harjumuspärase tegevuse. Kairi pööras oma palged päikese suunas, et teiseks juuniks pruuniks saada, Juku-Kalle seadis karastavaid jooke töökorda ja Marek oli oma põsed küpsiseid täis toppinud. Tiina üritas väsimatult mingit pulka minema visata ja kui ma selle talle kohusetundlikult tagasi viisin, patsutas mind patroniseerivalt turjale.
Peatoimetaja Juku-Kalle avas pudeli ja ka oma suu, et staatusele kohaselt koosolekuga pihta hakata ja värskeid teemasid leida: „Nonii, mida uut…“
Küpsisepuru vahelt nagu kõrbest kostis väljaandja Mareki hääl: „Ma kohtasin eile Tiina Parki ja ta õpetas mulle innovaatilise dieedi, mis on pärit Saksamaalt. Seda nimetatakse intervalli-dieediks ja mõte on selles, et õhtuse ja hommikuse söömaaja vahel peab olema vähemalt 12 tundi.“
„Innovatsioon-švinnomatsioon! Ajakiri Eesti Naine tutvustas seda dieeti juba viiskümmend aastat tagasi. Tol ajal kandis see palju proosalisemat nime „Õhtul ei söö“,“ demonstreeris oma lugemust Tiina, kelle nõrkuseks on teadupärast naisteajakirjad.
Siinkohal tuleb muidugi mainida, et sellist tüüpi toiduratsioone võib kutsuda ka lihtsalt koeraeluks – see on saladus, miks ma nii ilus ja voolujooneline välja näen.
Toimetaja Kairi oli ilmselt eelmisel õhtul järelvaadanud mõne nädala tagust „Aktuaalset kaamerat“: „Suur uudis on see, et meil on kaks uut ministrit, kes näevad välja nagu Harry Potter ja tema sõbranjest pinginaaber Sigatüüka koolist. Ühe nimi oli Mäggi – on see mehe- või naisenimi?“
„Ministrid-švinistrid! Janek Mäggi sai ametisse ainult selleks, et Ratta Jürkal oleks pikkadel valitsuse istungitel kellegagi piibliteemadel filosofeerida. Ja tema jaoks oli ministriamet elementaarne tagasiminek – ta oli enne ju president. Okei, Kabeliidus küll, aga ikkagi president! Eks selle pärast president Kaljulaid ta peale kauna kannabki,“ laksas toimetaja Tiina siseinfot.
Juku-Kalle tõstis näpu püsti: „Kõige suurem uuendus poliitikas on ikkagi uus erakond, mis varsti hakkab Eestit valitsema. Õigemini see ei ole erakond, vaid liikumine. Või hoopis mingi platvorm. No ühesõnaga, manifest. Kas keegi on sellest midagi kuulnud? Omapärane asi, eriti selle poolest, et ei sisalda endas ühtegi lauset, mis midagi tähendaks!“
Piknikul saabus vaikus. Linnukesed laulsid ja muru kasvas kohinal.
Ma olin loomulikult seda Eesti 200 manifesti lugenud. Ega seal millegi peale uriseda polnud, aga koerte teemasid oli liiga vähe käsitletud. Kas tõesti keegi ei mõtle selle peale, kuidas neljajalgsed sõbrad järgmised sada aastat hakkama peavad saama? Rohkem kollaseid kuseposte!
Piknik läks lõbusalt edasi. Kui jahedatest jookidest oli alles vaid taara ja maitsvatest küpsistest sügelev puru, jõudis Juku-Kalle lõpuks eksistentsiaalse küsimuse juurde: „Nonii, kes siis sel korral juhtkirja valmis kribab?“
Kõigi pilgud pöördusid minu poole.
Nojah, pole midagi uut siin päikese all.
