KINOLINE PEREVÄGIVALD: Tristan Priimägi tutvustab aasta kõige mõjusamat perevägivallafilmi „Hooldusõigus“ („Jusqu’à la garde“) ning vestleb näitlejate Léa Druckeri ja Denis Ménochet’ga.
Neid, kes on näinud prantsuse lavastaja Xavier Legrandi lühifilmi „Just enne õige kaotamist“, pole ilmselt kuigi palju, sest lühifilmid erilist tähelepanu ei leia.
Need aga, kes nägid seda hirmutavalt realistlikku lugu abikaasa vägivalla eest lastega põgenevast naisest, poleks ehk osanud loota, et selle perekonna tegemistele tuleb järg täispika mängufilmi „Hooldusõigus“ („Jusqu’à la garde“) näol, kus peategelased on samad ja me näeme, mis neist edasi saab pärast lahutust ja kohtulikku lapse hooldusõiguse määramist.
Filmi kaks peaosalist, näitlejad Léa Drucker ja Denis Ménochet räägivad aasta kõige mõjusamast perevägivallafilmist.
Kuidas te režissööri Xavier Legrandiga kohtusite?
Drucker: Ta tuli minu juurde oma lühifilmi käsikirjaga. Võtsin selle koju, aga ei arvanud, et ma rolli vastu võtan, sest olin juba seotud. Käsikirja lugedes ei saanud ma seda aga käest panna, ja temaga taas kohtudes uurisin, kuidas ta kavatseb sündmustiku lahendada: kas stiil on väga dramaatiline ja muusikaga võimendatud või realistlikumalt pinget pakkuv. Meenutasin Rumeenia režissööri Christian Mungiu filmi „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva“, Xavier vastas, et unistab just sellise filmi tegemisest. Küsisin ka, kes hakkab mängima abikaasat, sest see on väga oluline. Ta vastas, et on mõelnud Denis Ménochet’st. Kuna olime varem koos töötanud, lubasin Denis’lt küsida. Ja ta oli kohe nõus.
Denis’ tegelaskuju pereisa Antoine’i puhul pole alguses aru saada, kas ta on siiras või manipuleerib.
Drucker: Ta on ebaselge tegelaskuju ja just see meile meeldis. Publikul on huvitavam püüda ära arvata, kes on hea ja kes halb, kui seda kindlalt teada. Olukord filmis resoneerib paljudega, sest inimesed kaotavad sellistel hetkedel pea: kohus, õigussüsteem; pidev kahtlemine – kas ma tegin oma lapsele parima otsuse või mitte, kas isast lahutamine on põhjendatud; millised on lapse õigused jne.
Mis teid, Denis, selle karakteri poole tõmbas?
Ménochet: Olen suur thrillerite fänn ja mulle meeldivad väga negatiivsed tegelaskujud. Olla näitlejana võimeline neid mängima on suur õnnistus. Sellepärast ei suutnud ma käsikirja lugedes oma õnne uskuda. See haaras mind täielikult.
Kas tundsite ka vajadust muuta Antoine’i tegelane mingis mõttes meeldivaks või vähemalt mõistetavaks, et saaksime ka talle kaasa elada või tunda?
Ménochet: Tegelesin pigem tema perversse nartsissismi väljajoonistamisega. Lugesin intervjuusid ahistatud naistega, ja meeste puhul joonistub välja teatud muster: neid iseloomustab väga impulsiivne, aga samal ajal ka kalkuleeriv käitumine. Pealtnäha on nad väga sotsiaalsed ja vaimukad, neil on palju sõpru, suletud uste taga mõõdavad nad aga oma naise seeliku pikkust ja ebaõnnestunud nali lõpeb löögiga kuskile, kus inimesed selle jälge ei näe, nii et ta ei saa ka kellelegi kurta. Naise tegusid saadab pidev alavääristamine. Järk-järgult muutub naine sellise ajupesu tulemusena peaaegu orjaks. Nagu vampiir imeks teda tasahilju tühjaks.
Drucker: Ja mehed teevad paarisuhtes iseendast ohvri, naise ees.
Professionaalsed näitlejad suudavad eristada filmireaalsust tegelikkusest, kuidas aga selgitada neid asju lapsele? Thomas Gioria mängis teie poega Julieni täiesti vapustavalt.
Drucker: Tal oli pikk ja põhjalik ettevalmistusperiood lavastaja Xavier’ ja juhendajaga, kelle nimi oli sobivalt Amour ehk armastus. Enne lepingut veetis Xavier temaga hulga aega, et olla poisi näitlemissoovis veendunud. Et selle taga pole näiteks hoopis vanemate tahe. Aga ta soovis väga näidelda.
Xavier oli juba kirjutamise ajal mõelnud, et ei tea ühtki last, kes sellise osa ära mängiks, sest see roll on liiga karm. Talle püüti võttel teha kõik väga mugavaks, et valitseks üldine arusaam sellest, et see kõik on mäng. Ta on tugev näitleja, kellel on instinktiivne soov sukelduda sügavale stseenidesse, nagu täiskasvanu, ja ta on ka ka väga terane. Alguses oli mul hirm, et me oleme tema eest vastutavad, aga unustasin filmimisel õige pea, et tegemist on lapsega – töötasin nagu iga teise partneriga.
Mõnede stseenide vaatamisel on vältimatu mõelda, kuidas laps ennast seal tunneb.
Ménochet: Kartsin, et ta ei suuda vabaneda eneseteadlikkusest, sest 12-aastasel, keda ümbritseb suur võttemeeskond, võib dialoogi ettekandmisel olla raskusi endast lahti laskmisega. Ostsin võttele kaasa väikese jalgpalli ja enne võtteid lugesime teineteisele ridahaaval dialoogi ette ja loopisime palli edasi-tagasi. Mõne rea rõhutamiseks lisasin vägivalda, ja viskasin palli kõvemini. Tema reageeris omakorda sellele ja õppis nii dialoogi emotsionaalselt valdama.
Kas oli ka mingi turvaprotokoll puhuks, kui olukord väljub kontrolli alt või muutub emotsionaalselt üle jõu käivaks?
Ménochet: Filmis on üks stseen autos minu ja Thomas’ vahel, mis on eriti karm, aga see läks väga hästi, sest kõik olid ette valmistunud. Ometigi nutsid kõik pärast selle stseeni ülesvõtmist. Terve meeskond pidi aja maha võtma, ja Thomas oli see, kes imestas, et „mis teil kõigil viga on“. Sel hetkel olime küll veendunud, et me oleme kohutavad inimesed.
Drucker: Xavier selgitas, et kuna ta teeb filmi vägivallast perekonnas, siis jälgis ta väga rangelt, et ühelegi näitlejale ei saaks osaks mingit psühholoogilist vägivalda või stressi kaadri taga.
Paljudel on seljataga lahutus ja ka laste hooldusõiguse teema. Millised on olnud teemaga tuttavate inimeste reaktsioonid?
Ménochet: Kollektiivselt tekib kõigepealt suhe filmi kui erakordselt hästi konstrueeritud kinematograafilise objektiga, mis on väga hästi monteeritud, helindatud jne. Algselt minnakse sisse thrillerisse, filmi lõppedes aga pöördutakse isiklike kokkupuudete juurde selle teemaga. See oleks olnud näiteks väga hea „Hai lõugade“ puhul, kui inimesed oleksid kõik saanud võrrelda oma varasemaid kogemusi haidega (naer) ja nad saaksid neid võrrelda. Meil oli õnne, sest inimestel on selle teemaga seoses, millest rääkida.
Drucker: On olnud väga tugevat emotsionaalset vastukaja, nii meeste kui ka naiste poolt. Ja 1–2% inimestel on väga veider reaktsioon.
Ménochet: Jah, näiteks: „See naine ise ajas su nii kaugele. Mõni ime, et sa vihastasid!“
Kas sel oli ka mingit tähtsust, et lavastajal endal on näitlejakogemus?
Drucker: Jah, sest ta on kogu näitlemis- ja filmimisprotsessi suhtes väga aupaklik. Näitlejatel on igaühel oma moodus, kuidas ennast rolli sisse viia, ja ta võttis selle igaühe puhul täiesti omaks. Vajadusel saime keskenduda, seda võimaldas meile ka võttemeeskond. Kõiki tegelaskujusid koheldi kui peaosalisi, mis andis väga tugevad stseenid.
Ménochet: Xavier võitis Veneetsias parima lavastaja Hõbelõvi, nagu ka Scorsese, Paul Thomas Anderson, Visconti, Aronofsky… See on hea klubi, mille liikmeks olla. Sellepärast olemegi nii uhked: me poleks eluski osanud unistada sinna jõudmisest. Mulle on näitlejana kõige olulisem võimalus osaleda filmis, mis on kuradi hea.
Klassikast rääkides, te mängisite ka „Vääritute tõbraste“ avastseenis koos Christoph Waltziga. Kas Cannes’i esilinastuse ajal teadsite juba, et see stseen muutub legendaarseks?
Ménochet: Ma olin terve esilinastuse aja täielikus kabuhirmus. Mäletan, nagu oleks mul olnud tunne, et mu iste vajub vaikselt maa alla. Mäletan, et üks kutt istus minu kõrval, kellega ma pärast koos ka järelpeole läksin. Sain alles kuus kuud hiljem aru, et see oli RZA Wu-Tang Clanist. Kirun end tänaseni sellepärast, et ma teda ära ei tundnud.
„Hooldeõigus“ on selline film, mida võiks vabalt näidata ka koolides. Kas te oleksite nõus osalema mõnes sotsiaalaktsioonis, kui säärane algatataks?
Drucker: Ma olen nõus. Neid probleeme on võimalik ravida hariduse ja avalikustamise abil.
Ménochet: Nagu Xavier ütleb: see pole naise, vaid mehe probleem. Tänapäeval on algatatud mitmeid liikumisi ja väga tänuväärsel põhjusel. Lõpuks taandub kõik haridusele.
