SURMATANTSU ÜHE AJASTU LÕPP: Saladuslik ja igavikuline Tallinna „Surmatants“ on kõige tuntum kunstiteos Eestis. Miks see maal on nii oluline ja miks see meid kõnetab? Ja miks me sellest jälle räägime? Merike Kuresoo otsib vastuseid.
„Surmatants“ on monumentaalne maal hiliskeskajast, mida teavad pea kõik eestlased. See on teos, mille tähendus on võrreldav kunstiajaloo kõige olulisemate kanooniliste teostega ja mida tullakse spetsiaalselt Niguliste muuseumisse vaatama.
Surmale osutamine
Üks põhjustest, miks „Surmatantsust“ praegu taas rääkida, on see, et maal saab lähiajal uue ekspositsioonilahenduse. Niguliste muuseum alustab 2018. aasta hiliskevadel mitmeetapilist püsiekspositsiooni uuendust, mille esimeseks osaks on „Surmatantsu“ väljapaneku ja Antoniuse kabeli ruumilahenduse ajakohastamine.
Kõige olulisem osa sellest on teose säilimistingimuste paremaks muutmine, kuid sama tähtis on ka maali esitlemine võimalikult autentselt ja vaatajasõbralikult. Eriline on see, et maali ette tuleb 8-meetrine muuseumiklaas, mis tagab teose turvalisuse ja lubab vaatajal pilti võimalikult hästi vaadelda. Antoniuse kabel on terve maikuu ekspositsiooniuuenduse tõttu suletud. „Surmatantsu“ maal on ajutiselt välja pandud Niguliste muuseumi suures saalis, Rode kappaltari taga kooriruumis.
Tagasi tulles küsimuse juurde, miks on Tallinna „Surmatants“ oluline ja märgiline teos, peaks vastust otsima kujutatud teemast ning maalist endast. Surmatants kätkeb igavikulist, kõiki puudutavat surma ja suremise teemat. Surmale osutamine tekitab meis enamasti teadmatust ja hirmu, sundides mõtlema sellele kui millelegi paratamatule, üheaegselt kaugel ja lähedal olevale. Surmatantsu pildid ja tekstid osutavad surma paratamatusele ja pidevale kohalolekule, puudutades tahes-tahtmata meid kõiki.
Kuid Tallinna „Surmatantsu“ teeb eriliseks ka see, et tegemist on väga kõrgetasemeliselt teostatud maaliga, mis haarab vaatajat mitte ainult kujutatu, vaid ka äärmiselt peene maalitehnilise teosena. Ainulaadne on see, et Tallinna maal on ainus tänaseni säilinud lõuendile maalitud keskaegne „Surmatants“ kogu maailmas.
Vastuseta küsimused
Tallinna „Surmatantsu“ saladuslikkust rõhutab rida seni vastuseta jäänud küsimusi. Maalist on säilinud vaid kolmeteistkümnefiguuriline algustükk. Sügisese loodusmaastiku taustal kujutatud surelike tantsu juhatab sisse jutlustaja kantslist, kellele järgnevad torupilli mängiv ja sarka kandev Surm. Esimeseks tantsijaks on paavst, surelikest jätkavad tantsu keiser, keisrinna, kardinal ja kuningas. Figuuride all on tekstilint, millele on maalitud alamsaksakeelne värssides dialoog Surma ja kujutatud tegelaste vahel.
Maalist on alles vaid seitsme ja poole meetri pikkune algustükk; ei ole teada, keda kujutati maali järgnevas osas ja kui pikk see algselt oli. Maal võis esialgu olla 30-meetrine ning seal võis olla kujutatud kuni 50 figuuri. Tänaseni ei ole teada, mis juhtus maali teiste osadega. Samuti ei ole säilinud andmeid teose tellijate kohta, kuid on arvatud, et selle taga võis olla mõni vennaskond, gild või jõukas eraisik.
Lübeckiga paaris
Arvatavasti telliti maal Tallinna Niguliste kiriku Antoniuse kabelisse 15. sajandi lõpul. Kabelit laiendati ja ehitati ümber aastatel 1486–1492 ning on oletatud, et maal oli juba algselt mõeldud suurejoonelisse kabeliruumi. Samas on „Surmatantsu“ maali Niguliste arveraamatus esmakordselt mainitud alles 1603. aastal. Antoniuse kabelis nimetatakse seda esimest korda 1650. aastatel, mis tekitab küsimuse, kas see oli algselt maali asukohaks.
Tallinna „Surmatantsu“ autorsus on omistatud hiliskeskaegse Põhja-Euroopa ühele kuulsamale kunstnikule Bernt Notkele. Notke oli seda teemat kajastanud ka varem. 1463. aastal valmis tema töökojas Lübecki Maarja kiriku 49 figuuriga maal. Lübecki „Surmatants“ oli 18. sajandi alguseks väga halvas seisukorras ning sellest valmis 1701. aastal koopia, mis hävis 1942. aastal. Tallinna ja Lübecki „Surmatantse“ on kunstiajalookirjutuses alates 19. sajandist käsitletud koos. Tallinna maali on peetud Lübecki „Surmatantsu“ koopiaks või koguni selle osaks. Uut valgust teose uurimisele andsid 1960. aastate restaureerimistööd, mis teostati Moskvas, ning kunstiajaloolase Mai Lumiste 1976. aastal ilmunud raamat „Tallinna Surmatants“. Viimane kinnistas teadmise, et Tallinna „Surmatants“ on tõenäoliselt valminud 15. sajandi lõpul Bernt Notke töökojas.
Surmatantsu-piltidest
Keskajal välja kujunenud Surmatantsu pilditüüp kutsus mõtisklema elu kaduvuse üle. Surma kõikehõlmavust rõhutav vaatepunkt tekkis keskaegses kirjanduses ja kunstis. Selle tähendust mõjutas 14. sajandil Euroopat laastanud must surm ehk suur katkulaine. Surma ja surelike tantsu kujutavad pildid ja tekstid rõhutasid kõigi võrdsust surma ees. Surmatantsu teema oli tihedalt seotud ka küsimusega, mis saab inimesest pärast tema maisest elust lahkumist. Inimese edasine saatus teispoolsuses sõltus eeskätt sellest, kuidas oldi elatud maapealses elus.
Surmatants kujutab seisuslikult reastatud inimesi tantsimas vaheldumisi luukerena kujutatud Surmaga. Maailma vägevate, paavsti ja keisriga alanud tantsu lõpetasid tavaliselt kas talupoeg, narr või laps. Nende vahele mahtusid tantsima pea kõigi keskaegsete seisuste ja elualade esindajad, nagu näiteks kaupmehed, käsitöölised, bürgermeistrid ja toomhärrad. Surmatantsu-pildid rõhutasid surma universaalsust: surma ees olid kõik võrdsed, ei lugenud seisus, amet, vara ega vanus. Surmatantsu-pilditüüp on püsinud muutumatuna, selle ikonograafia on jäänud samaks peaaegu kogu keskaja vältel.
Kadumatu teema
Kõige esimene teadaolev Surmatantsu maal, millel oli kujutatud surnute tantsu, asus Pariisi surnuaias Cimetière des Saints-Innocents’is (hävinud 1669). 15. sajandi vältel levis see pilditeema üle Euroopa. Surmatantsu-maale oli hiliskeskaegses Euroopas sadu, tänaseni on neist alles vaid üksikud, eeskätt seinamaalingutena pühakodade seintel, samuti oli see teema väga levinud hiliskeskaegses trükigraafikas. Meile kõige lähem Surmatants on lihtne seinamaaling siinsamas teisel pool Soome lahte Inkoo kirikus.
Tallinna „Surmatantsu“ maal on osa igavikulisest ja meie surelikkusele osutavast teemadereast, kandes endas memento mori ehk „mõtle surmale“ tähendust. See on olnud inimestega kaasas aegade algusest alates ning väljendunud eri vormides ja viisides kirjanduses, kunstis, muusikas ja filmis. See on teema, mis ei kao kuhugi, vaid on vaikselt ja omal moel igal pool meiega kaasas.
Sellest räägivad Edgar Lee Mastersi „Spoon Riveri koolnud“ (1915) ja Mats Traadi „Harala elulood“ (1976, 2011). Samamoodi osutab sellele Émile Zola kirjanduslik pildirida suremisest „Kuidas surrakse“ (1876, eesti keeles 2018). Surmaga seotud üksinduse ja ebakindluse teemat kohtame näiteks Juhan Viidingu ja Jim Ollinovski luules, Surmatantsust on inspiratsiooni ammutanud ka Ingmar Bergman oma filmis „Seitsmes pitser“ (1957). Tallinna „Surmatants“ elab oma uut ja ajakohast elu Edward von Lõnguse tänavakunstis (Surmatantsu-seeria 2017, 2018). See on olnud lätteks Doris Kareva ja Jürgen Rooste raamatule „Elutants“ (2013) ja inglise helilooja Gregory Rose’i suurteosele „Danse Macabre“ (2015).
Viiesaja-aastane „Surmatantsu“ maal kõnetab ja puudutab meid tänaseni nii oma sünge salapära kui ka melanhoolse igavikulise teemaga, kutsudes mõtisklema elu kaduvuse üle.
Foto:
„Surmatants“. Lübecki meistri Bernt Notke töökoda. 15. sajandi lõpp.
