„Hooldusõigus“ („Jusqu’a la garde“). Režissöör ja stsenarist Xavier Legrand. Osades Léa Drucker, Denis Ménochet, Thomas Gioria, Mathilde Auneveux jt. 93 min
RAJUD PERETRAUMAD: Vägivald on mitte ainult kõikvõimaliku kunsti, vaid ka meedia leivanumbriks olnud kauem kui eakaimadki meist mäletavad. Joonas Kiik arutleb perevägivalda seiravat filmi „Hooldusõigus“ vaadates, kas vägivallast on üldse veel midagi rääkida või näidata või teame juba kõik kõike? (Vt ka Tristan Priimäe intervjuud filmi näitlejatega pöördel.)
Meie vaimne ruum, milles me elame ehk enamgi kui füüsilises – komberuum, kui soovite –, on vägivalda ja selle kajastusi tulvil ning kohati võib tekkida tunne, et oleme ammu jõudnud küllastumise, immuniteedi ja ükskõiksuseni. Pidevalt, iga issanda päev sõditakse kuskil, inimesi lastakse õhku, pekstakse, tapetakse, vägistatakse. See on rutiin. Midagi pole lisada, kõike on juba tehtud, näidatud ja räägitud.
Inimvõimetel pole piire
Too tuimestumise tunne on mõistagi petlik ja läheb ruttu üle, sest inimvõimeil ei paista olevat piire ei vägivalla ega ka selle kujutamise ja käsitlemise alal. Ikka suudetakse üllatada, nii halvas kui ka heas. Ja kui iga otsene eluline kokkupuude vägivallaga paratamatult rabab, puudutab, sööbib mällu, jätab jälje, haavab, armistab, siis iga värske kunstiline vaade vägivallale võib mõjuda vaat et samal moel, ainult et see mõju võib heal juhul olla pigem positiivne, tervendav. 39-aastase prantslase Xavier Legrandi täispikk debüütmängufilm „Hooldusõigus“ ongi selline vaade.
See räägib perevägivallast, kuid pole siiski vägivallafilm, pole teos, mis püüaks publikut šokeerida füüsilise julmuse ohjeldamatu eksponeerimisega. Säärane vaoshoitus on teretulnud, sest šokitaotluslik vägivallakunst, mida filmide kujul on näiteks HÕFFil massiliselt nähtud, kipub tihtipeale jätma pigem autorite kavatsustele vastupidist, mitte õõvastavat ega vapustavat, vaid eelkõige igavat ja tüütut muljet, olgu need nii transgressiivsed kui tahes. Näiteks sellised artefaktid nagu „Serbia film“ („Srpski film“) või „Untitled 12“ on kokku klopsitud paari nii algelise tehte ja parameetri abil, et kahtlemata suudaks tehisintellekt juba oma tänasel tasemel, singulaarsusest Hawkins teab kui kaugel olles, neid miljon tükki tunnis toota, kui vaid tellimust oleks. Õnneks vist ei ole.
Manduda vägivallapornoks
Sedasorti transgressiivsusel ongi vist kalduvus manduda vägivallapornoks, millel on ettearvatavuse kõrval ka tõsiseltvõetavuse probleem: ultravägivald – et kasutada Burgessi suurepärase romaani „Kellavärgiga apelsin“ ja Kubricku samanimelise filmi terminit – pole siit ilmast, samuti nagu seda pole multifilmide, hollivuudi või arvutimängude vägivald. Miks peaks siis sellest hüperboolsest sonimisest morjenduma? See kõik toimub ju teisal, väljamõeldud maailmas, väljamõeldud tegelastega, kes eksisteerivad ainult kellegi pahelises fantaasias. Ja isegi kui nad on olemas, siis ikkagi kusagil mujal, seitsme maa ja mere taga, neid tegusid teevad teised, need asjad juhtuvad teistega. Mis meil sellega pistmist.
„Hooldusõigus“ seevastu on terav ja valus just oma rõhutatud siinpoolsuses, argisuses, tavalisuses. Siingi on vägivalla ja õõva allikaks Teine (L’Autre), kuid too Teine on harilik inimene meie seast. Ja traumaatilise lahkumineku lugu, milles kannatavad nii täiskasvanud kui ka lapsed, on igapäevane, lausa triviaalne. Meil Eestis lahutatakse teadupärast enam kui pooled abieludest ning lähisuhtevägivaldki on märksa laiemalt levinud, kui me tunnistada tahaksime – ehkki peab ilmselt olema peast Põlluaas, et probleemi lihtsalt eitada või üritada seda meeleheitlikult eemale projitseerida, kultuurilise Teise kaela ajada. Mitte et meil neist eitajaist ja projitseerijaist puudust oleks, suur osa neist on elukutselised vihaõhutajad, mis on omamoodi loogiline ja sümmeetriline, sest eks ole viha ja vihkamine üks vägivalla põhiallikaid. Ka traditsiooniline abielu, mida samad tegelased palehigis kujuteldavate vaenlaste ja ohtude eest kaitsevad, on pahatihti läbi aegade traditsiooniliselt vägivaldne olnud ning, nagu kõnealune näidegi, on ka tänapäeval – kuid millest pole kombeks rääkida, sellest tuleb vaikida, ja kui ei räägita, järelikult pole olemas. Paljude trad-konservide puhul ei pruugi siin tegu olla isegi mitte niivõrd silmakirjalikkuse, kuivõrd enesepettusega. Too pettus sarnaneb aga nagu kaks tilka verd, hirmuhigi ja pisaraid selle psüühilise mehhanismiga, mille näitamisele Legrand ekraanivägivalla asemel keskendub.
Raputav põnevik?
„Hooldusõiguse“ lugu on järg lahkuminekule, mida Legrand kujutas oma päris esimeses linateoses, Oscarile nomineeritud lühikas „Enne kõige kaotamist“ („Avant que tout perdre“, 2013). Samu peategelasi kehastavad siin valdavalt samad näitlejad. Tolles lühifilmis ei näidanud Legrand üldse mingit vägivalda, kuid oskas sellegipoolest veenvalt luua vägivallast tingitud ohu, pinge ja väljapääsmatuse tunde. Täispikas kehtestab ta selle ahistava atmosfääri veel põhjalikumalt ja jõulisemalt. Vägivald võib olla lahkumineku põhjus, kuid ei pruugi lahkuminekuga lõppeda.
Ühelt poolt on see euroopalikult realistlik, psühholoogiliselt terane vendi Dardenne’e meenutav draama. Selle tagasihoidlikud poolteist tundi on üles võetud napis, kaines, dokumentalistlikus stiilis, mis loob vahetu elupildistuse mulje. Põhijoontes üsna lihtne ja sirgjooneline lugu on jutustatud paljuski nappide vihjetena, üle seletamata, vaatajat alahindamata. Mõnedki kaadrilahendused on silmapaistvalt leidlikud, kuid ei mõju tehnilise vigurdamisena. Taustamuusika puudumine laseb emotsioonidel vahetumalt esile pääseda ja tõstab esile üheainsa loo: sünnipäevapeol lauldud „Proud Mary“, mis võiks olla pelgalt idülliline vahepala, hingetõmbepaus tragöödias, kui tegelased ei esitaks seda duetina Ike ja Tina Turneri versioonis, kelle abielu on lisaks muusikale tuntud just perevägivalla poolest.
Teisalt töötab „Hooldusõigus“ haruldaselt tõhusa, lausa kehaliselt raputava põnevikuna, kolmandaks katastroofifilmina suhete kohutavast pikaleveninud kollapsist. Kokku peaks see olema päris eriline, kindlasti kogemist väärt kooslus isegi neile, keda juba sõnapaar „euroopalik draama“ miskipärast haigutama ajab.
Õhkkond ja mõttemaailm
Kuid filmi ehk kõige tugevamaks osaks pean ma just jubeda õhkkonna ja seda loova mõttemaailma realistlikult üksikasjalist välja joonistamist, mida muidu paljuski sarnases lühifilmis veel polnud. Too jäi pelgalt momentvõtteks olukorrast, siin aga ilmneb ajapikku, kuidas füüsiline vägivald on kõigest jäämäe tipp, väike osa tollest atmosfäärist ja psüühilisest sõlmest, millest vägivald loogiliselt, vaat et paratamatult sünnib.
Selle sõlme põhijooned on sisemine ebakindlus, enesepõlgus ja nendega seotud võimuiha: ületamatu alaväärsustunne, suutmatus ennast valitseda või isegi taluda tekitab vastupandamatu tungi kehtestada täielik kontroll lähedaste üle, lootuses leida seeläbi positiivset tagasisidet, eneseväärikust, mida iseendast leida ei osata. Kui see juba eos võimatu missioon paratamatult läbi kukub, näeb agressor ennast ohvrina, haletseb end pisarateni ja leiab, et kui teised tema agressiivsuse eest põgenevad, siis tehakse sellega eelkõige talle ülekohut ja haiget, kahtlemata sihilikult. Ta tõepoolest kannatabki selle kõige pärast, on õnnetu, ent see märtripoos annab talle õigustuse vastata omalt poolt ükskõik kuidas, lõputult eskaleerida nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda – sest mida ta ka ei teeks, see on tühi-tähi võrreldes sellega, kuidas teda ennast on haavatud. See oleks justkui loomulik, normaalne reaktsioon, nagu ka ohjeldamatu armukadedus, jälitamine, vägisi kinni hoidmine ja nii edasi. Süüdi peavad alati olema teised, sest enda süütunne on nii suur, et seda ei jõuaks ilmaski ise kanda, seda ei tohi endale hetkekski tunnistada. Ja kuna endale valetamine on hädavajalik, tuleb teistele valetamine, salgamine ja mitmepalgelisus juba iseenesest, nagu püssist.
Kaksisoim
Poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil nimetatakse sellist pahupidi põhjendamist Orwellist saati kaksisoimaks (doublethink), mille kohta nii globaalseid kui ka kohalikke näiteid on ridamisi varnast võtta. Mikrotasandil, üksikisiku ja perekonna tasandil toimib see ennastõigustav tagurpidiantsla samamoodi. Kõrvalseisjad ei pruugi üldse märgata ega teada saadeski uskuda, mis on toimunud potjomkinliku fassaadi varjus. Igati tore, normaalne inimene, tubli kolleeg, hea kaaslane, mis te nüüd, ei või olla.
Võimalik, et sügavamale kaevudes leiakski teisi süüdlasi nagu vägivaldsed vanemad, kelle tõttu inimene peab vägivalda selle kõigis vormides lähisuhete loomulikuks, vältimatuks osaks. Täiskasvanu puhul jääks siiski küsimus, millise vanuseni saab vastutust oma tegude eest vanemate kaela ajada. Ent säärase tausta olemasolust sõltumata võib too infantiilne enesekesksus, empaatiapuudus ja ohjeldamatus palju kurja teha ning teebki, kui see täiskasvanus ilmneb, nagu me ka filmis näeme. See lootusetu, mingist east alates juba ilmselt pöördumatu emotsionaalne ebaküpsus võib ühtviisi avalduda mõlema soo puhul, luues üdini mürgise õhkkonna, psüühilise põrgu, kus on talumatu viibida nii teistel kui ka selle loojal endal. Tollest talumatusest võrsubki vägivald.
Hellitada lootust
Ajal, mil meil perevägivallast üha enam avalikult räägitakse, on „Hooldusõigus“ mitte ainult meisterlik, vaid ka aktuaalne vaatamine ning tummine panus diskussiooni. Filmis kujutatud olukorrad, õhkkond ja psüühiline konstruktsioon pole mingid väljamõeldised või libauudised kuskilt kaugelt. See pole ka mingi harvaesinev psüühikahäire ega müstiline seestumine nagu Kubricku „Hiilguses“ („The Shining“), mida Legrand on ühe eeskujuna maininud. See ei ole võõras mure. Säärased inimesed elavad siinsamas, meie keskel. Võib-olla teate isegi mõnda. Ja võib-olla teate, aga pole osanud ära tunda.
Enamik neist inimestest ja nende lähedastest, kellel sellest filmist kõige rohkem kasu võiks olla, seda ilmselt iial ei vaata. Võib aga ehk hellitada lootust, et mõni ikkagi satub nägema, puhastub tänu kaastundele ja hirmule sellistest kannatustest ning seeläbi on vägivalda edaspidi veidigi vähem. See oleks suur asi.
