VURINAL KUI TÕUKERATAS EESTI FILMILUKKU: Film tundub olevat kõige demokraatlikum kunstivorm – kõige ligipääsetavam ja ühtlasi ka kõige kergemini kritiseeritav, sest kui teatris või kunstisaalis igaüks käia ei viitsi, siis kodus teleka ees külitades näeme pea iga päev mõnda filmikunsti tippteost. Kristiina Davidjants puurib kodumaise filmi kaadreid Eesti ajast kuni Nõukogude režiimi lõpuni. Süües igal […]

AJASTUTE HAMMASRATTAD: Teadaolevalt on elu mööduv ja lõpuks jääb järele vaid … (?) Seda lünkteksti on täiendatud mitmeti. Alles võivad jääda nii mälestus, igatsus, haud või isegi kaamel – nagu anekdoodis hajuvast miraažist. Anu Allikvee sukeldus Kumu näitusele „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“. Mis jääb alles ajaloost? On see pilt? Kas see on nii ning kuidas ajalugu […]

TÜHERIKUD LINNARUUMIS: Karin Pauluse pilk Paco Ulmani näitusele „Heitmaa“ Arhitektuurimuuseumis, mis jääb avatuks 25. märtsini. Autori looming iseloomustab üsna täpselt kogukonnatundest vaba söötis olemist. Tühermaine linnapilt, mis sümboliseeribki tühjust. Et arhitektuurinäitusel demonstreeritakse eelkõige ikka projekte, fotosid ning makette, mis pole võrreldes „päristeostega“, ehk siis majade ja maastikega, reeglina samavõrra huvitavad, on Eesti Arhitektuurimuuseum juba mitu […]

Ega koera elu ole kerge, vähemalt siin toimetuses mitte. Inimesed justnagu üldse ei mõtle. Võin seda kindlat öelda juba tööalaste tähelepanekute kohaselt – kui varastan võrgust kartulit või ajan lollide rõõmuks veidi palli taga, et nende tähelepanu lauallebavalt Serrano singilt kõrvale juhtida – vaatan mõnikord ka silmanurgast telekat. Ja siis vajub mokk töllakile. Laulavad. Kogu […]

EESTI MUUSIKA PÄEVAD: Kui ei teaks, et tegemist on klassikalise muusika festivaliga (ja, oi, juba 39 aastat!), siis eeldaks, et kavas pakutakse kokteili. Kaks ägedat heliloojat Maria Faust ning Helena Tulve vestlevad meie igapäevasest muusikast, klassikalisest ja muust, mida me igaüks saame soovi korral tänapäeval niipalju kui kulub. Vali ainult. Helena Tulve ongi Eesti Muusika […]

ABSOLUUTNE KÖÖK JA VÄIKE SUITS: Juku-Kalle Raid lehitseb koos P. I. Filimonoviga tema raamatut „Hariton Naganovi surm ja ajatus“, mis räägib kohalike vene (pseudo)haritlaste ja (pseudo)intelligentsi elust tormilistel 1990-ndatel. Filimonov seletab nii raamatus kui ka alljärgnevas vestluses, mida mõtlesid, arvasid ja kuidas elasid noored venkud 1990. aastate Eestis. Vestlus toimus eesti keeles. Tagasivaated 1990-ndatesse on praegu in. […]

KAS HOMME ON POOLKUU AEG? Ükski islami koolkond pole seni lahti öelnud veendumusest, et islami seadused peavad ülimuslikuks saama terves maailmas ning selle saavutamiseks on moslemid teatud tingimustel kohustatud relvad haarama. Pärast 1683. aastat enam suuri džihaadi-lahinguid ette ei võetud, kuid seda mitte seepärast, et muhameedlased oleksid islami algõpetuse enesest eemale tõuganud või selle reformimise […]

KIRI ÕIGUSKANTSLERILE: Ajaloolane Jaak Valge vaidleb Ülle Madisega. Valge: „Proua õiguskantsler on demokraatia üle arutledes võtnud nõuks hoiatada rahva poolt algatatavate referendumite eest (KesKus, veebruar 2018). Ning teeb seda Eesti minevikukogemusele toetudes, seekord Eduard Laamani 1934. aastal ilmutatud raamatukest „Erakonnad Eestis“ sirvides.“ Jaak Valge kritiseerib Madise kirjutist ja nõuab rahvaalgatuse taastamist. Laaman on tõepoolest kahe […]

SOLVUDA TULEB HÄSTI! Briti komöödia „Stalini surm“ osutus vene tšinovnikute jaoks huumori ning tõsiseltvõetavuse testiks. Tšinovnikud katset ei läbinud, vaid solvusid ja pidasid seda hobuse unenäoks, räägib ERR-i Moskva korrespondent Anton Aleksejev Jossifi surmakuul ja ratsutab sel puhul unenäona kirgiiside hobusel. Stalini surma aastapäev näeb Moskvas välja üsna tavaliselt: Kõige Tähtsamale Väljakule kogunevad sajad inimesed […]

METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsadest. Sedapuhku tehakse ekskursioon kodumaistesse soodesse.  RMK looduskaitseosakonna spetsialisti Leevi Krumm pajatab lähemalt. Soo on eestlase jaoks mütoloogiline ja tähtis koht. Kunagi põgeneti sohu ristirüütlite eest, hiljemgi kasutasid kohalikud tihti vaid neile teadaolevaid teid laugaste vahel, et pääseda rüüstajate, sõdade või katku eest, mida kiputi ikka isikustama. […]