SOLVUDA TULEB HÄSTI! Briti komöödia „Stalini surm“ osutus vene tšinovnikute jaoks huumori ning tõsiseltvõetavuse testiks. Tšinovnikud katset ei läbinud, vaid solvusid ja pidasid seda hobuse unenäoks, räägib ERR-i Moskva korrespondent Anton Aleksejev Jossifi surmakuul ja ratsutab sel puhul unenäona kirgiiside hobusel.
Stalini surma aastapäev näeb Moskvas välja üsna tavaliselt: Kõige Tähtsamale Väljakule kogunevad sajad inimesed punalippude ning suure juhi ja õpetaja portreedega ning peavad leinamiitingut. Nad nutavad taga kaotatud vägevust, nutavad taga vägevat Nõukogude Liitu ja mõned nutavad kohe päriselt. Nendel on kurb Jossifi pärast, kes oleks igal eluajal kohe korra majja löönud. Seekord kiruti ka briti imperialiste, kellel oli ülbust kujutada Joosepi kampa kui lollikarja filmis „Stalini surm“.
Täielik diversioon!
Selge see, et erinevatesse filmidesse ja žanritesse võib suhtuda kuidas tahes, ent küllaltki selge peaks olema, et kui teile üks või teine autor, teos või liik ei meeldi, siis te seda ka vaatama ei lähe. Ja kui asi on kõvasti üle võlli, ei lase kinno ka oma last.
Filmiga „Stalini surm“ Venemaal just niimoodi juhtuski, ainult et kasvatushimulise, kindla ning vihase vanema rollis astusid üles Vene võimud, lapse osas aga kõik vene kinovaatajad.
Algas kõik hästi, või vähemalt normaalselt – Venemaa Kultuuriministeerium ulatas ametlikule filmilindi levitajale, kompaniile Volgafilm, detsembris helesinise äärega kandikul Näitamise Loa. Ilma sellise paberita pole Vene Föderatsioonis ühegi filmi avalik ning ametlik demonstreerimine lubatud. Filmi treiler levis vabalt internetis ning otse loomulikult jooksis ka kõikvõimalike muude filmide ees reklaamina, et asjast vaatajale aimu anda.
Ent mõne päeva pärast olukord muutus. Veidi enne esietendust kogunesid ninapidi mingis meile teadmata kohas Kultuuriministeeriumi vastutavad ametnikud ning vaatasid koos Riigiduuma liikmetega igaks juhuks kogu filmi läbi ja neid haaras õudus: tuli välja, et „Stalini surm“ on täielik diversioon Vene riigi, rahva ja ajaloo vastu.
Veteranidele mõeldes
Ühiskondlike aktivistide loogika seletas lahti üks nõukogu liikmetest, Pavel Požigailo. Tema väitel solvab film kogu Nõukogude Liidu juhtkonda, kes valitses riiki 1953.–54. aastal. Aga seda ei saa mitte kuidagi lubada, sest just sama valitsuse ja samade seltsimeeste juhtimise tulemusena võitis Nõukogudemaa Suure Isamaasõja. Riigipea surm saab anda ainest ainult leinaks, mitte mingisugusteks kahemõttelisteks naljadeks.
Vaidlusi tekitas nõukogus ka marssal Žukovi kuju. Filmis käitub ta kuidagi jõhkralt, on labane, ent siiski piisavalt sümpaatne sõdurpoiss. Aga tema joviaalne, robustne ning imelik ja marssalile mittekohane leksika solvab viimast kui ühte isamaasõja veterani.
Mure noorsoo pärast
Siinkohal peab selguse huvides mainima, et alates Pussy Rioti tekkimisest kultuuriruumi on Venemaa kodanikud õppinud solvuma palju paremini, kiiremini, sügavamalt ning jõulisemalt kui enne mainitud grupi epohhi. Solvavad kodanikke aga kõik asjad – kino, fotograafia, etendused, näitused – ja loomulikult internet. Muidugi on vaja seetõttu kõike eelmainitut kuidagi kontrollida, võimalikult efektiivselt ning tõsiselt, et järjekordne kunstiline etteaste ei solvaks mõnd järjekordset kõige lugupeetumate kodanike gruppi.
Seniajani on kõige võimsamalt ning veenvamalt osanud solvuda õigeusklikud ja selle kiriku liikmed. Solvumise kunsti hakkasid nad harjutama sellesama Pussy Riotiga seoses. Seejärel ühinesid nendega veteranid.
Tõsi, veterane osutus küll vähe olevat ning kõik nad olid miinimum 80-aastased. Vaevalt et enamik neist üldse kinos käib ja kahtlane on ka see, et kõik nad omakasupüüdmatult Stalinit armastavad. Aga praegusel hetkel polegi see üldse tähtis – nagu sõnas Venemaa Sõjaajaloo Instituudi teadusdirektor Mihhail Mjagkov. Tähtis on see, et filmi võivad sattuda vaatama noored ning hakata seejärel kujutama Stalinit ja tema seltsimehi grupi idiootide ning bandiitidena.
Aga kas idioodid ja bandiidid võivad sõda võita? „Kuidas oleks sellised inimesed sõja võitmiseks võimelised?“ küsis härra Mjagkov ajakirjanikelt vihaselt.
Grupp miilitsaid
Duumasaadik Jelena Drapeko selgitas omakorda, et Venemaal peab 64% elanikest Stalinit ajalooliseks suurkujuks ja brittide komöödia on süljelärakas näkku kõigile neile headele patriootidele. Seejärel tunnistas Kultuuriministeerium oma esialgset ränka viga ning annulleeris sealsamas pressikonverentsil filmi näitamisloa – seda enam, et filmi vaadanud tegelased pöördusid peaprokuröri poole palvega kontrollida film üksipulgi üle, et kui palju on seal „muid Venemaa seadusandluse rikkumisi“.
Imelik on see, et üks Moskva kinodest, nimega Pioneer, ei hakanud seansse ära jätma. Piletid müüdi maha paari tunniga. Inimesed arutasid avalikult ja sotsiaalmeedias, et filmi ärakeelamine muutus selle parimaks reklaamiks.
Lõbu aga kauaks ei jätkunud. Kino hõivas grupp miilitsaid, kedagi sisse ei lastud. Ajakirjandusele seletasid miilitsad, et neil tekkis lihtsalt isu keset päeva kinno minna.
Kas ta üldse on surnud?
Miilitsad kinost ära ei läinudki, vaid keerasid selle hoopis lukku. Selge on ka see, et väga magusaid hetki kino direktor, kes otsustas ministeeriumi vihjetest mitte välja teha, nägema ei saa. Filmi vastu hakkasid võtma sõna igasugused inimesed – ajakirjanikest isehakanud aktivistideni, kes küll seda näinud pole, ent ometi täpselt mõistavad Venemaa ennekuulmatu mõnitamise ulatust. Selline kollektiivne hüsteeria on täiesti tüüpiline ning ajakirjanike puhul mõneti ka arusaadav: tuleb näidata, et sa oled tubli ja valvas – muidu saabuvad pahandused.
Fakt on aga see, et internetti keegi kinni ei keera ja jääb kahtlus, et tänu keelamisele vaatavad seda filmi netis ka tuhanded sellised inimesed, kel muidu asjast halli aimugi poleks.
Muidugi võib ametnike ja patriootide-aktivistide loogikast aru saada. Kui Stalini üle võib vabalt naerda, siis, tuleb välja, et võib naerda ka Putini üle? „Nii võid sa muuta naeruväärseks kõik, ilkuda kõige üle – ja mis siis üldse veel pühaks jääb,“ on tšinovnikute hirmuga segatud mure.
Kõige vahedamalt reageeris aga „Stalini surma“ keelamisele üle üks tundmatu netikommentaator, kes kirjutas, et „loomulikult ei ole vaja näidata „Stalini surma“ maal, kus ei ole veel selge, kas ta üldse on surnud“.
