AJASTUTE HAMMASRATTAD: Teadaolevalt on elu mööduv ja lõpuks jääb järele vaid … (?) Seda lünkteksti on täiendatud mitmeti. Alles võivad jääda nii mälestus, igatsus, haud või isegi kaamel – nagu anekdoodis hajuvast miraažist. Anu Allikvee sukeldus Kumu näitusele „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“.
Mis jääb alles ajaloost? On see pilt? Kas see on nii ning kuidas ajalugu end pilti ja pilt ajalukku mahutab? Kumu kunstimuuseumis on augustini avatud näitus, mis muugib lahti pildi ja ajaloo suhteid.
Müüdid ja faktid
Uurimuslik väljapanek toob kokku nii šedöövrid kui ka vähetuntud, kuid asjakohases kontekstis väga põnevad tööd. Nagu ajaloomaalis ikka, segunevad siingi müüdid ja faktid, romantilised ettekujutused ja kibe tõde. Peale selle mõjuvad nii mõnedki kunagi pealesurutud ideaalide peegeldused tänapäeval kummastavalt. Ehk nagu ütles Napoleon: suuruse ja naeruväärsuse vahel on vaid üks samm.
Eesti omapärana paistab silma teemakohaste teoste nappus žanri õitseajast 19. sajandist. Samas andsid needki vähesed pildid edasi eestlaste ettekujutust oma ajaloost. Teiseks iseärasuseks näib olevat tugev seos kirjandusteostega, mille tegelased, nagu näiteks Kalevipoeg, Tasuja ja Eduard Vilde Mahtra mehed hakkavad kunstiteostel tegema oma ajalugu.
Kungla rahvas
Nagu näitusel selgub, on üks eesti kunsti lemmikteema olnud ajajärk „Kungla rahvas kuldsel aal…“. Rahvuslikku paradiisi, millest röövvallutajad meid välja ajasid, oli arvatavasti kergem seostada tõeliselt oma, võõrmõjudest vaba kultuuriga. Tajudes oma ühisosa Põhjamaadega, toetuti eriti viikingiromantikale, kuid selle kõrvale tungisid üha enam müüdid Kalevipojast. Nii asendus oma kasvavat jõudu tunnetava rahvuse varasem sümbolfiguur Linda 20. sajandi algul ürgjõulise mehega.
Uues vormis tuli omailm 1970. aastate vaimses surutises tagasi siis, kui soome-ugri rahvaste maailmapilti hakkas uurima Kaljo Põllu. Otsides jälgi tuhandete aastate tagusest ühiskultuurist, avastas ta nii hoopis oma rahva juuri. Pealegi jäi selline näiliselt süütu „etnograafia“ funktsionääridel kahe silma vahele.
Kuulikindlad demonstrandid
Lisaks Kalevipojale on esindatud veel paljud kangelased – nii tõelised kui ka need, kes on maabunud ajaloo prügikastis. Neist paljude jaoks on aga saabunud kunsti jaoks ülifotogeeniline teema ‒ „aeg surra“. Seejuures on läbi aegade jälgitud reeglit, et hukkuja pidi olema noor, ilus ja puhas isegi siis, kui tal oli pea kaduma läinud. Veelgi kaugemale jõuti stalinistlikus paralleeluniversumis, milles mõned tegelased muutusid lausa kuulikindlaks. Kuidas muidu jäävad pärast kogupauku püsti mehed punalipuga ja üksik naine nagu Delacroix’ vabaduse allegooria? (Elmar Kits „Massimõrv Tallinnas 1905. a.“, 1949).
Sama hästi ei lähe Evald Okase kujutatud Eesti saadikutel Paides. Nende kõrvaldamiseks kasutatud „odaga selga“ meetod pole aga eesti kunstis midagi uut. Samamoodi tapetakse Lembitu ka August Janseni teosel „Paala lahingus“ (1937), mis omakorda võttis selle kujundi üle Maydelli piiskop Bertholdi surmastseenilt (1839). Viimanegi meister pole teadaolevalt originaalne, vaid tsiteeris saksa kunstnikku J. Fr. Overbecki freskot „Odoardo ja Gildippe“ (1823). Ajalugu tõesti kordub!
Kommunistlik lunastaja
Lisaks lahingutele on läbi aegade pakkunud pinget hukkamised, millest arhetüüpseimaks on saanud Kristuse ristisurm. Isegi sedavõrd, et oma kuulsat eeskuju püüab jälgida Jaak Adamsoni maalil „Kingissepa mahalaskmine“ (1980) seisev Viktor Kingissepp. Sest miks peaks üks surmamineja oma käsi üldse niiviisi üles tõstma? Allaandmine see pole, rõõmužest samuti mitte. Jääb üle vaid üks seletus: kunstnik on püüdnud lisada tippkommunistile tähtsust ja samastanud ta ristilöödud Lunastajaga. Võimalik, et ta inspiratsiooniallikaks oli samas poosis tegelane Francisco de Goya kuulsalt teoselt „3. mai 1808“, mis kujutas Hispaania patriootide mahalaskmist prantsuse sõdurite poolt. Samas laenas Goyagi oma märtri asendi krutsifiksilt, lisades talle isegi naelaaugud peopesades.
Veelgi hämmastavam on Adamsoni teose taust. Sellel on Kristus-Kingissepa siluett, millest nagu ukseavast paistab paradiislikku kommunismi viiv juunipööre. Kuna piibli järgi on hoopis Jeesus uks taevariiki, sarnaneb padupunane pilt tsitaadiga pühapäevakooli lugemikust.
Ei saa me läbi Pätsita
Teistmoodi müütiline on Maximilian Maksolly „Eesti Vabariigi väljakuulutamine“ (1925/1926), mille helge tuleviku valgus täidab kogu ruumi. Vaatamata ühe soldati ja oma roosas kübaras lilleõiega sarnaneva naise juuresolekule on õhkkond elitaarne, maskuliinne ja jäik, nii nagu tähtsündmused maaliklassikas olema peavad. Tulevasele autokraadile sobivas poosis seisev K. Päts mõjub kui autoritaarrežiimi eelaimus.
Kui seda saavutust nimetas omaaegne kriitikagi ajaloovõltsimiseks, siis Maksolly Vabadussõja-teemalisi teoseid tajuti sellal eesti rahvuse ja relvajõudude identiteediloomes üliolulisena. Eriti populaarseks muutusid Maksolly panoraamsed oopused võidukatest rünnakutest, kus vaenlasele antakse väga vähe pildiruumi.
Tänapäeval on aga hoopis kõnekamad sümbolistlikud või sõja tõelist traagikat peegeldavad teosed nagu Eduard Wiiralti joonistus noorest kunstnikust Balder Tomasbergist surivoodil (1919).
Vastuhakk ja hirm
Võitlejate „surematus“ jätkub idealiseeritud II maailmasõja stseenides à la Agu Pihelga „Dessant Saaremaale“ (1949). Nende kõrval näeme siiski ka sünget reaalsust ‒ purustusi, sõjapõgenikke ja põlevat Pärnut.
Omapäraseima vormi võttis sõda sakslastega aga Jüriöö-teemalises ainestikus, sest just 1943 täitus sellest 600 aastat. Eestlaste vastuhakk saksa vallutajatele sulas seetõttu ühte uue võitlusega nende vastu, kuid arusaadavalt mitte Eesti, vaid ainult Venemaale evakueerunud kunstnike pintslite all. Kui see teema end peagi ammendas, pöörati pilgud Mahtra sõjale kui klassivõitluse koolile. Kunstnikele pakkus see siiski pigem võimalust näidata nii eestlaste hingelist tugevust kui ka rahva allasurumist kunagiste (ja vihjena ehk kaasaegsetegi) võimude poolt.
Kõige julgemalt ja otsesemalt väljendavad eestlaste represseerimist Olga Terri „Vang“ ja „Hirm“ (mõlemad 1949). Teosed, mille pealkirjad on sama lihtsad kui nende tegelaskujud, on kui hirmuõhkkonna sümbolid.
Läbi lillede
Kui sellised teosed jõudsid näitusele alles pärast Nõukogude korra lõppu, siis läbi lillede on kunstnikud saanud öelda nii mõndagi. Kui Enn Põldroos kujutas vangistatud Kalevipoega, siis Kaljo Põllu esitas just sel ajal rahvuslilleks valitud rukkilille oma sinimust(hallikas)valgel pildil juba 1968. Seegi oli osa eesti ajaloopildi ühest peaülesandest läbi aegade ‒ sisendada lootust.