ABSOLUUTNE KÖÖK JA VÄIKE SUITS: Juku-Kalle Raid lehitseb koos P. I. Filimonoviga tema raamatut „Hariton Naganovi surm ja ajatus“, mis räägib kohalike vene (pseudo)haritlaste ja (pseudo)intelligentsi elust tormilistel 1990-ndatel. Filimonov seletab nii raamatus kui ka alljärgnevas vestluses, mida mõtlesid, arvasid ja kuidas elasid noored venkud 1990. aastate Eestis. Vestlus toimus eesti keeles.
Tagasivaated 1990-ndatesse on praegu in. Aga kui eestlase jaoks on teada puha kõik see, mis me ise tegime, sest mingi monoliitsus meie kultuuris eksisteerib, siis vene erinevad grupid polnud 1990-ndatel üksteisest kohati isegi teadlikud. Isegi Kopli noored venkud Lasnamäe omadest. Muidugi, mäletan, et kui vahtisime sõpradega Triin Ruumeti filmi „Päevad, mis ajasid segadusse“, siis minu ja Tõnu Trubetsky sugused pässid vingusid, et seal pole mitte midagi 1990-ndatest, vaid hoopis mingi napakas ossikultuur, mida justkui ei mäletagi. Et keegi dressides tolkameid 1990-ndatel ei näinud – kui, siis võibolla lõpu poole. No aga olgu. Triin on ise 1991 sündinud, tema 90-ndad võisid ju sellised olla, jumal sellega. Aga P. I. Filimonov on sündinud 1975. aastal ja pani toime raamatu kohalike venkude 1990-ndatest. See on küll teine tubakas kui meil.
Juku-Kalle (J-K.R): Miskit on eestlastel ja venelastel kindlasti ühist ka; tähendab, et kui sinu 1990-ndad langesid sellesse ikka, kui sa olid 15–16. Mis tähendab, et tuli õlut kaanida ja palju suitsu teha. Ja filosofeerida.
Filimonov (F): Muidugi. Alustasin just sellega umbes aastal 1991 või 92 või midagi sellist.
J-K.R: Ja äratundmisrõõm tabas mind kohe, kui sa raamatu päris alguses kirjeldad täissuitsetatud korterit, kus istuvad venelastest filosoofid.
F: (Õiendab) Libafilosoofid! Eks tol ajal ikka filosofeeriti venelaste hulgas, et see Tallinn on üks õnnetu nurgake, muidu armas ja pole tal häda midagi, aga tõelist kultuuri ei maksa siit oodata. Selline kolkakurtmine. See lause on võetud tõsielust, ma tõesti kuulsin sellist asja toona mitmes köögis. Mitte ühe, vaid mitme inimese suust.
J-K.R: Millised meie väikesed venelased 90-ndatel siis olid? Kohe hakkame aru saama, kas meil olid täisti teistsugused maailmad.
F: Ma ei saa rääkida kõikide venelaste eest, mul oli kindel suhtlus- ja sõprusring, kellega ma toona, 90-ndatel suhtlesin ja ma saan ainult nendest pajatada. Need olid sellised venelased, kes eriti ei huvitunud sellest, mis siin Eestis toimus, pigem oli nende pilgud ja silmad suunatud ikkagi Moskva, rohkem isegi Peterburi suunas.
Mistõttu kogu see kultuurne ja filosoofiline elu koosnes vaid sellest, mis Piiterist siia kuidagi ilmus, mingit Tallinna või Eesti värki peeti nõmedaks. Ning veel üks asi. Neis suitsustes köökides tahtsid kõik saada muusikuks või siis kunstnikuks. No või siis äärmisel juhul luulatajaks. Aga seda juba äärmisel juhul. Valdav enamus tahtis saada muusikuks. Sinna nad pürgisidki.
J-K.R: Piiteri 60–70-aastased kulturnikud ohkavad nostalgiliselt, kui šeff oli sõita Eestisse portveini jooma, Piritale või Nõmmele jalutama, Mündi baari ja Musta Luike jooki kaanima. Mida teie põlvkond sellest teadis, et kohe lendab Nõukogude Liit pekki ja sigineb mingi uus arusaamatu väikeriik…
F: Selle Eesti vabadusliikumise suhtes ma ütleksin küll täitsa ausalt, et me kuidagi elasime niimoodi, et ei märganud üldse seda, mis toimus meie ümber. Kuidagi ei märganud. Ma mäletan, et me klassivennaga jalutasime kord Hirvepargis ja seal oli üks eestlaste miiting – praegu muidugi tean Hirvepargi miitinguid ja selle ajaloolist tähtsust, aga siis ei jaganud ööd ega mütsi – ja meie lihtsalt ei tabanud, mis on toimumas. Mida nad seal vahivad? Kodus sellest ka muidugi ei räägitud, me elasime oma väikses kitsas maailmas, mis oli kultuuri ja filosoofiat paksult täis, tegelikult muidugi pseudokultuuri ja -filosoofiat. Me ei huvitunud sellest absoluutselt, mis toimus vahetult meie ümber. No mis ühiskond või Eesti riik või?
J-K.R: Ühes kohas said siiski eestlased ja venelased pidevalt kokku, igal pühapäeval, ja seal oli ka plaadimägi. Muuseas, need venelased, kes seal tihedalt tolknesid, hakkasid matsu jagama küll.
F: Täpselt nii. Nii see oligi. Aga mina ei käinud seal. Mõned mu sõbrad lonkisid seal tihedalt ringi ja tõid uusi muusikasuundumusi ja bände – ka eestlaste omi. Mis meie, venelaste jaoks oli üpris suureks saavutuseks. Ütleksin ma takkajärele. Ma teadsin 1990-ndatel juba kolme või nelja eesti bändi. Tolleaegse minu jaoks, kes elas totaalses vene kultuuriruumis, oli see saavutus, ütleks tänane mina.
J-K.R: 1990-ndate põlvkonda on ju ka kirjeldatud kui lost generation’it.
F: Mõnes mõttes küll. Me ei saanud pihta, et üks ajastu on lõppes meie silmade all ja väga äkitselt. Me ei osanud uue eluga kohaneda. Puhtalt majanduslikus mõttes. Äkki saabus selline aeg, et kunsti ja köögifilosoofia kõrval pidi tegema midagi muud.
J-K.R: See kohanematus on põhjustanud ka rajult nõukanostalgiat. Venelaste seas rohkem, aga ka eestlaste puhul lausa ehmatavalt palju. Täitsa haige, feissbuk on vastavaid halagruppe täis.
F: Pagan, ma loodan, et see eksisteerib puhtalt seepärast, et inimesed igatsevad oma nooruse, mitte selle nõukogude monstrumi järele, mis on ajalukku läinud. Õnneks, vähemalt siin. Võibolla idapiiri taga on uuesti ärkamas, ei tea… Aga noh, kõik me teame, et nooruses ja lapsepõlves oli taevas sinisem ja naised ilusamad.
Minu vanemate põlvkonnas on nostalgia ENSV järele märksa tugevam ja ka ideoloogilisem. Minuealiste puhul… Ma ei tahaks seda uskuda. Pigem on puht olmeline, et kui inimene saab 40, tajub ta aega, mil oli 20, teisiti. Ta suutis ju rohkem, šefim oli! Ta sai juua ööpäev läbi ja midagi ei juhtunud ja teha lollusi, ilma et midagi oleks viltu kiskunud.
J-K.R: Ka sinu kirjandusega seoses jääb igikestev küsimus, kas sa kirjutad elust maha või kirjutab elu sinult maha.
F: Nii ja naa. Sel ajal toimus üks kõva pauk puhtalt majanduslikus seisus. Need, kelle vanemad olid n-ö nomenklatuuritöötajad – ja minu sõpruskonnas oli selliseid päris palju –, nende jaoks lõppes kõik hea plaksti ära. Pidi hakkama elama nagu üks tavaline keskmine kodanik, mida nad ei osanud teha. Nad ei muutunud vaesemaks meist, nad lihtsalt pidid elama nagu iga teine.
J-K.R: Kuidas selle 1990-ndate venelaste seltskonnaga oli… Kas seal oli kedagi, kes eesti keelt ka oskas?
F: Oli küll, aga kui oli, siis olid need kakskeelsetest peredest, kus üks vanem oli eestlane ja teine venelane.
J-K.R: Mina ikka mäletan venelasi, kes rääkisid eesti keelt, aga neid oli muidugi kuradi vähe. Ja ega minu põlvkond venet ka ei pane.
F: Kui sa ise avaldad soovi suhelda ja oled suhtlemiseks valmis, siis see suhtlemine ka toimub. Toimub normaalselt. Elu toimub normaalselt. Mul on nii eestlastest kui ka venelastest sõpru – ja vaenlasi. Ma ei saa sellest probleemist üldse aru.
J-K.R: Tõlkeprogega saab kah kõigest aru, moblal on see peal…
F: See on lahe jah! 1990-ndate algul ei olnud mobiiltelefone üldse olemas, helistati putkast. Pidi kokku leppima, et ole sel ajal kodus, kui ma helistan. Niimoodi suhtlesin oma esimese tüdrukuga. Temal kodus telefoni ei olnud, mul oli. Tema helistas mulle putkast ja oli kindel ajavahemik, millal ma pidin kodus passima. Kui ei olnud, siis tuli karm skandaal järgmine päev.
