TÜHERIKUD LINNARUUMIS: Karin Pauluse pilk Paco Ulmani näitusele „Heitmaa“ Arhitektuurimuuseumis, mis jääb avatuks 25. märtsini. Autori looming iseloomustab üsna täpselt kogukonnatundest vaba söötis olemist. Tühermaine linnapilt, mis sümboliseeribki tühjust.
Et arhitektuurinäitusel demonstreeritakse eelkõige ikka projekte, fotosid ning makette, mis pole võrreldes „päristeostega“, ehk siis majade ja maastikega, reeglina samavõrra huvitavad, on Eesti Arhitektuurimuuseum juba mitu aastat püüdnud meelitada publikut ka eheda ruumikogemusega. Eriti muljetavaldav oli Maarja Kase, Neeme Külma ja Ralf Lõokese projekt 2016. aastal, mille käigus kuriositeedina eestlaste ostetud ja Suurbritanniast siia tükkidena toodud Balti börsi frontoon nupulevajutusega kohale sõitis.
Tänavu valdab arhitektuurimuuseumi suurt saali eelkõige fotograafina tuntud arhitekt Paco Ulman.
Laiemale üldsusele pole Ulman tuttav tegija. Siiski on ta arhitektina viimastel aastatel kaasa löönud näiteks hotell Lydia projektis (koos Tarmo Teedumäe, Tõnis Savi ja Indrek Tiigiga, 2016), mille puhul arhitektuursest õnnestumisest enam tekitas furoori tõik, et sellega seoses hakati õllejoomist Pirogovi platsil kellaajaliselt piirama. Mullu pälvis ta Pärnu rannaala visioonivõistlusel koos Kaarel Künnapi, Lidia Zarudnaya ja Kaja Sepperiga esikoha projektiga, mille ideeks oli luua sidusam teedevõrk ning lisada temaatilised muulid. Ulmanil on 2013. aastast ka oma firma Mudel, mida ta koos Kaiko Kivi ning Helle-Triin Hansumäega peab. Kunstiprojektid tõid talle aga 2014. aastal maineka Sadolini preemia.
Teistmoodi saal
- aastal kirjutasin toona Kosmose arhitektuuribüroos töötanud kunstiakadeemia V kursuse tudengist Paco-Ernesist, kes lapsarhitektina päris andekas tundus. Nüüd soleerib ta juba küll arhitektuurimuuseumi suures saalis, kuid huvid on ikka samad mis kümmekonna aasta eest – Lasnamäe, kergelt nihestatud keskkonnad ning fotograafia.
Praegune väljapanek on esimene kord, kus Ulmani kaks üsna harali jäävat kutsumust – ehituskunst ja foto – sunnitakse dialoogi astuma. Nimelt sai autor kuraator Carl-Dag Lige ärgitusel ülesandeks luua kohaspetsiifiline installatiivne keskkond, mis avaks teistmoodi ka saali. Ulman tegi seda, ent tõi sisse ka pildilise maailma.
Ruumi keskmesse on ehitatud väheldane trepitorn, mida sisustavad fotod jäätmaadest. Ulman on fookusesse võtnud inimliku puudutuse keskkonnas, ent see pole mitte käsitöömeistri hell puudutus, vaid pigem salamisi rehve metsa alla viskaja nahaalsus ning radade sissetallaja kulg. Tuttavlikkust sugereerib ka heli, mille seadistajateks on Tanel Paliale ja Holger Loodus.
Kuna korraga saab mööda tellinguid pilte vaatama ronida vaid käputäis inimesi, tekib kohe paljudele nõukogude ajast omane defitsiidi efekt – lootuses ei tea isegi täpselt millele moodustub kohe pikk järjekord, sest ei või ju iial teada, millal näitus ette jõudnute poolt ära vaadatakse.
Viimane korrus
Ilmselt on teistmoodi vaated, aga ka ronimine kui protsess miskit, miks inimesed ikka kirikutorni ning liftiga kõige viimasele korrusele, aga ka hulljulgelt mägedesse turnima kipuvad. Näib, et tahetakse maha raputada tuttavad kadreeringud ning väsinud pilk ja kogeda midagi senitabamatut. Ilmselt on üsna õige, et üheks märgilisemaks keskkonnaesteetiliseks kogemuseks peetakse Petrarcat ahhetama pannud viibimist Ventoux’ mäel. Stereotüüpselt soovitakse ikka metsa ja seitsme maa ning mere taha kiigata, et tabada midagi teistsugust. Ilmselt on ka kergelt liikuva konstruktsiooniga trepipodestil ettevaatlikult kügelemine miski, mida vääristab vajalike, aga kohati ka totrate ohutusnõuete ajastul originaalse elamuse pitser.
Muidugi armastavad tänapäevased inimesed ka isetegemise rõõme väljapanekutel: rahvale meeldib, kui peab kingad jalast ära võtma, midagi nuusutama, saab pimedas ringi koperdada või ise trummi põristada või palli visata (näiteks viimasel pallimängunäitusel „Kõik mängu!“ Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis).
Ulmani galeriitorni puhul on huvitav, kuidas muidu üsna agressiivselt end kehtestav paekivimüüride ja punase galeriiga saal on justkui tasalülitatud ning alles on jäetud vaid vaat et ülevgi kõrgus.
Samas on ehitise tõmmu sisemus klassikaline black box, kus iga sündmus ja vähegi heledam detail eriline tundub.
Julgest rajatisest erinevalt on fotode formaat pigem ontlik ning süžeegi ei tohiks vähegi jalutada armastavas inimeses võõrastust tekitada. Kunstikriitik Andreas Trossek juhib tähelepanu sellele, kuidas inimesed sageli oma ebaseadusliku prahi – olgu selleks siis vana mööbel või prügikotid – kenasti, lausa komponisti hoolikusega hunnikutesse laovad.
Ilmselt usutakse alateadlikult, et nii piseneb tegu vaid tibatillukeseks, või on korrastatud süsteemi loomine ehk suursuguselt öeldes harmooniatahe meile lihtsalt loomuomane?
Anonüümsed paigad
Veel on Ulmani pilk peatunud hääbuvatel, justkui eikuhugi viivatel teedel, mida taimede juured jõudsalt murendavad. Omaloomeline „heitmaa“ iseloomustab üsna täpselt taolist kogukonnatundest vaba söötis olemist. Objektiivi ette on jäänud ka paneelikate võsane ja ehitusprahine lähiümbrus, porimülkad, lumeviirud, piirdeaiad, pügamiseta vohama hakanud haljastus, rehvijäljed, varemed. Kõige irriteerivam on vast metsatukas olev pooleldi kaevatud haud, mille kõrval on teine foto, millel on istutatud puuderidade vahele maha asetatud pärg. Kuigi mitmed kohad on tegelikult ära tuntavad, on teosed siiski pigem anonüümsed nimetud paigad, millega ei seostu enam erilisi mälestusi ning mille juurde tee on sõna otseses mõttes rohtunud.
Kui sarnastel radadel liikuva Arne Maasiku võsades on pigem metafüüsilist kosmogooniat ning Paul Kuimetil tuima seriaalsust, mil on mustrile omane võlu, siis Ulman leiab küll skulpturaalselt täitsa veenvat olmeprügi urbanistlikke eikellegimaid, mis markeerivad protsesse, mis kedagi ei eruta. Või on ka selline märkamine väärtuslik kodanikujulguse praktika? Ilmselt pigem mitte. Ulmanit siiski murede murdmine ei paelu. Kuigi omalaadne järelelu, ümbermõtestamine ning vahekasutus on iseenesest moekad teemad, mida nii linnaaktivistid kui ka arhitektid eriti üliõpilaspõlves jumaldavad ning mida lagunevad väärtuslikud hooned ja piirkonnad meid ikka otsima sunnivad.
Tavalised ebaesteetilised paigad
Sõnastuse „heitmaa“ täpsust rõhutab ka autori kiretus ja plass koloriit. Töödes ei peegeldu vähemalgi määral elavat huvi, armastust, suurt sümpaatiat nähtu suhtes ega ka jälestust – need on lihtsalt suvalised üsna ebaesteetilised kohad, millel toimuv jätab ükskõikseks. Pigem võiks küsida, et kas selline laokil olek pole kärbuvate linnade ja külade kõrval, kus veel on paistmas teist ilmasõda ning kolhoosikorra lõppu, vahest ehk liigagi tavaline? Triviaalne?
Nähes seda spetsiaalselt ehitatud galeriisse sätituna ning heas vormistuses, vaataja seda küsima ei kipu. Kõrgustest alla vaadates on meelolu joviaalne ning otsinguline eriskummaline ruum loob positiivse fooni, kus kõik on pigem tore ja väärtuslik