EESTI MUUSIKA PÄEVAD: Kui ei teaks, et tegemist on klassikalise muusika festivaliga (ja, oi, juba 39 aastat!), siis eeldaks, et kavas pakutakse kokteili. Kaks ägedat heliloojat Maria Faust ning Helena Tulve vestlevad meie igapäevasest muusikast, klassikalisest ja muust, mida me igaüks saame soovi korral tänapäeval niipalju kui kulub. Vali ainult. Helena Tulve ongi Eesti Muusika Päevade üks organiseerijaid ning teab pakkuda. Maria jälle meie üks rokenrollimaid saksofoniste, kes laksab laineid kogu ilmas.
Maria Faust (M.F): Igasugu mitte-klassikalise muusika festivale on piisavalt. On hea, et meil on olemas selline festival ja seda eelkõige meie endi heliloojatele. Meeldiv platvorm.
Helena Tulve (H.T): Kommenteeriksin natuke seda sõna „klassikaline“. Ausalt öelda ma ei tea, mida see tähendab Eesti Muusika Päevade kontekstis või mis on sellel festivalil klassikalist. „Klassikud“ tõenäoliselt seda klassikaliseks ei peaks. Teatud tüüpi biidi puudumine, teist laadi gruuv või harmooniline struktuur ei muuda minu arvates veel midagi klassikaliseks. Siin ei ole terminoloogiliselt head lihtsat lahendust. Niipea kui nimetad, hakkab keegi kuskil „umbluu!“ karjuma. Uus muusika, kaasaegne muusika, nüüdismuusika… Ikka tunneb keegi end väljajäetuna või puudutatuna.
EMP-il kõlav muusika peaks minu arvates olema kontaktis tänapäevaga.
M.F: Ma sukeldun kohe üsna intrigantselt teemasse. Kunagi, kui ma käisin veel Eestis koolis, siis meil olid eraldunud grupid – klassikalise muusika õpilased ja kõik ülejäänud. Vahe läks veelgi suuremaks, kui pärast Otsa-kooli suundusin akadeemiasse. Üpris hierarhiline süsteem, mida millegipärast väga avalikult ei tunnistatud, jätkus hiljem ka Taanis õppides. Meie – jazziüliõpilased – segunesime absoluutselt kõikide teiste kunsti suundadega (tants, visuaalne kunst eriti), aga mitte kunagi oma klassikalist muusikat tudeerivate kamraadidega. Ja nüüd hiljem juba proffide muusikutena on näiteks Taanis kehtestatud täiesti erinevad miinimumhonoraride tariifid. Kui jazzmuusikutel on see 2000 Taani krooni, siis klassikalisele interpreedile juba peaaegu 4000. Mulle seletati seda niimoodi, et klassikalise muusika ettevalmistamine võtab rohkem aega. Ei hakka siin mingit riidu üles kütma. Tahaks teada, miks me tahame vastanduda? Vastandumine toimub ju ka stiili enda sees?
H.T: Vastandumine on teatud arengufaasis vahend, et ennast identifitseerida, endast hakatuseks midagi teada saada. Aga hiljem liigub tähelepanu pigem eristamisele, ilma vastandamiseta. Klassikaline interpreet on teatud vältimatute isikuomadustega inimese tüüp, igast lapsest klassikalist pillimängijat ei koolita. Harjutamisele pühendatud lapsepõlv on üks äärmus, mis ei pruugi päädida eluaegse muusikaarmastusega. Olen kohanud ka andekaid ja innustunud tippmuusikuid, kes on suhteliselt hilja alustanud. Aga aktsepteeritava miinimumi saavutamine kestab aastakümneid.
Mis puudutab tariife, siis tipptasemel ei pruugi suurt vahet olla, kas esineb klassikaline keelpillikvartett, jazzbänd või maailmamuusika grupp. Tulemus võib olla sageli isegi viimaste kasuks. Panustatud aeg ja pühendumise energia kõrgtasemel ühtlustuvad.
M.F: See on tohutult segadust külvav teema. Võtame kaks stiili – jazz ja klassikaline. Nii lähedal ja nii erinevad. Trioolide tunnetus on täiesti erinev. Eesti Riiklik Sümfoonia Orkester näiteks Hennessey kontserdil mängis mu muusikat hoopis teistmoodi, kui ma seda ise mängiks. Mitte et see oleks halvem. Lihtsalt mu enda kerele väga tundmatu tunnetus. Me ei saanudki lõpuks neid trioole kokku. Minu muusika on ilmselt ikkagi üles ehitatud gruuvile (kuigi ma ei taha seda tunnistada). Mitte kunagi enne pole ma tunnetanud nii selgelt, et minu muusika käib läbi tagumiku, aga klassikaline muusika käib läbi rinna.
Ülo Krigul oli väga tark ja lasigi meil oma arranžeeringus täitsa eraldi (kuid samal ajal koos) mängida. Mina mängisin tagumikuga ja orkester hingega.
Kas on kohta tagumikul uues klassikalises muusikas?
H.T: Tõepoolest, klassikalise muusika ettevalmistus sarnaneb mõneti ühekülgse vaimse praktikaga, mille käigus keha terviklikkus võib kaduma minna, keskendutakse väga palju komplekssete detailide ja rafineeritud oskuste lihvimisele.
Orkester on võimas vahend, aga omamoodi ka kunstlik ehitis, kus spontaansus saab liikuda ikka ainult teatud koridore pidi, kui just helilooja seda targalt vältinud pole. Samas võimaldab selline tegevuse sünkroniseerimine parimal juhul olukordi, mis spontaanses tegutsemises ei pruugi iial ette tulla. Me võime saada erakordse elamuse metsiku looduse vahetust ürgsest jõust, niisama kui jaapani aia täpselt ettevalmistatud vaatest justkui loomulikule, aga tegelikult aastakümnete või aastasadade jooksul, aastatuhandete tarkusele tuginedes kultiveeritud maastikule.
Ja jällegi ei näe ma siin vahet eri žanritel. Barokk-klavessiinil võib samamoodi rokkida kui kitarril jne. Gruuvi puudumine muudab igasuguse muusika tühjaks.
M.F: Ma ise pean end väga intuitiivseks loojaks ja ma ei oska end sundida looma, ei oska nikerdada ühe takti kaupa – veel vähem näiteks salvestada jupi kaupa. Kui ei tule tervik, siis ei loo üldse. Vahel ma tunnen, et klassikaline muusika ja popmuusika on tegelikult oma loomeprotsessilt üpris sarnased – võrreldes jazziga kalkuleerivam ja loomeprotsess on ka pikem. Ühe teose timmimine võtab tohutult aega. Milliseid seoseid näed sa erinevate stiilide vahel? Kas mõni stiil on sind inspireerinud looma?
H.T: Ma pean end ka väga intuitiivseks loojaks. Selle enesele teadvustamine võttis omajagu aega. Mulle on oluline lähtuda hetkest ja mingist seisundist tunnetuses. Lihtsalt, minu meetodi juures on oluline liikuda mikroskoopilisele tasandile, nii sügavale, kui ma hetkel suudan. Mulle on olulised detailid, mida ehk esmapilgul ei märkagi, hoides samaaegselt n-ö kukla taga teadlikkust suuremast plaanist. Musitseerimisviis või -stiil ei ole iseenesest mingi vaba väljenduse garantii.
Kui rääkida žanritest, siis kõige rohkem on mulle läbi aastate huvi pakkunud traditsiooniline muusika, mis on juurtega suulises traditsioonis. Alates gregoriuse laulust kuni jaapani õukonnamuusikani või inuitide võistluslike mängulauludeni. Mind on huvitanud, kuidas looja tegutseb kontekstis, kus muusikat kirja ei panda, millised on tema vahendid ja elemendid muusika ülesehitamiseks. Samuti on minu jaoks keskne muusika funktsioon: rituaalsus, ühendav jõud, transformatiivsus ja liikumine, žest – tants kõige laiemas tähenduses.
M.F: Uute Eesti heliloojate muusikas tunnen ma kõige rohkem puudust emotsioonist. Kes üldse on meil kõige emotsionaalsemad Eesti heliloojad?
H.T: Siinkohal ma natuke omavoliliselt pööraks ja tooks veel sisse ühe kategooria, nimelt tunde. Tunne ja emotsioon toimivad inimeses erineval tasandil. Tunne kui teadvuse osa on minu jaoks olulisem. Tundega kaasneb ka emotsioon kui tunde vahetu ilming. Eestlane on siiski suurelt jaolt üsna sissepoole pööratud. Tunde kvaliteedi väljendamine õnnestub loomuomaselt paremini naistel. Tunnetus ei ole ju see, millega tegelemist meie haridussüsteem ja ühiskond väga oluliseks peaks. Muusika on sellega tegelemiseks hea vahend. Kunstlik emotsionaalsus, selline „tobe“ entusiasm või tundeline naiivsus ei paku mulle eriti huvi ega toeta mind.
Äsja olin osaline Erkki-Sven Tüüri ühe plaadi salvestamise protsessis ja see muusika on üliintensiivne, energeetiline ja ka emotsionaalne. Selliseid elamusi pakkuvaid heliloojaid on teisigi, igaüks omal kombel.
M.F: Eesti klassikalise muusika interpreedid ja heliloojad on väga hinnas üle maailma, aga miks Eesti klassikalist muusikat (välja arvatud võibolla Pärt ja Tüür) Eestis nii vähe kuulatakse? Või on see üldse nii? Meil teatakse „Kodumaist viisi“ ja „Für Elisesid“. Tavalised inimesed ei tea, kes on Marguste, Rääts ja Eespere… Veel vähem, kes on Lill, Kozlova ja Tally. Mida me saaksime muuta koolisüsteemis, et noored inimesed panna kuulama tõsisemat muusikat? Või noh, ma ka ei tea. Kas üldse peaks midagi ette võtma?
H.T: No paljudel lastel pole kunagi olnud võimalust muusikat elusas akustilises esituses kuulda. Mul on natuke kogemust heliobjektide töötubade juhendamisel nii lastele kui ka täiskasvanutele ja mulle tundub, et avastades, et igal asjal on mingi heli, et maailm meie ümber on täis helisid – mida me mitte lihtsalt ei ole sunnitud kuulma, vaid võime ka teadlikult kuulata, heli sees fookust muutes ja selle nüansse tähele pannes – avaneb inimese jaoks kindlasti üks oluline tajukihistus. Suurt rolli mängib erinevate muusikaliste väljenduslaadide avamises õpetaja isiksus, kirg ja huvi. Aga see on iga aine puhul nii.
M.F: Noored on tegelikult väga avatud. Ma ei kahtle üldse, et nad kuulaks klassikalist muusikat. Olen seda Saaremaa Impro ja Rütmilaagrit korraldades korduvalt tunnetanud. Nad põhimõtteliselt imevad mind infost tühjaks. Kas viga võibolla pigem ambitsioonitus õppekavas ja õpetajates?
H.T: Kindlasti algab kõik muusikaõpetajate ettevalmistusest. Kui tahta muutust, siis tuleb kindlasti alustada just sealt, kus inerts on kõige suurem ja muutmine kõige raskem. Aga ma ei pea seda võimatuks. Lõppude lõpuks ei taha me ju teha kõikidest muusikuid, vaid pigem lisada ühe viisi maailma nägemiseks ja mõtestamiseks. Oskuse tähele panna ja seda infot ka interpreteerida, tajuda muusika ja helide võimet meid puudutada ja edasi anda midagi, mida muul viisil edasi anda ei saa.
M.F: Mul on aastas umbes kaks korda korralikult kopp ees ja tahaks lõpetada selle jämmimise ja teha normaalseid asju. Uurin siis tavaliselt parkimiskontrolöri töökuulutusi. Tunduks lihtne panna hommikul munder selga ja asuda võitlusesse ebaausate ja saamatute kodanikega. Tuletaks meelde, kellel on õigus. Võibolla oleksin ma siis vähem agressiivne ja päeva lõpuks saaks sest ambitsioonist ka lahti. Siit siis ka kohe küsimus. Kui sa ei oleks muusik, siis kes sa oleks? Kas on mingisugune osa sinust, mis on ära kasutamata, see tähendab – kus sul oleks potentsiaali?
Seda ajendas küsima ühe mu lähedase sõbra etteheitev küsimus: „Milleks sa seda teed? Nii vähesed saavad sellest aru ja kui su muusikat poleks, siis ei juhtuks mitte midagi…“
H.T: Need mõtted on mulle väga tuttavad, kuigi parkimiskontrolör minus ei ole mulle veel end ilmutanud. Kujutlen vahel ennast kellegi teise loomingu teenindajana, aga kui ma hakkan reaalselt sellele mõtlema, siis kukub see unistuste majake kokku. Mu ema on arst ja võibolla mingi terapeutiline tegevus võiks mullegi sobida. Aga eks ma käsitlen oma tegevust heliloojana ka selles võtmes. Ja loomulikult annan ma aru, et kui ma seda ei teeks, siis „ei juhtuks ka midagi“, aga sisimas usun siiski, et sellel tegevusel on mingi tähendus, eelkõige mulle endale, aga ka mõnele teisele inimesele ja seda polegi nii vähe.
M.F: Eesti rahvas vajab vaikivaid kangelasi, kellel on ette näidata mingid arvudes arvestatavad tulemused: Arvo Pärt, Arnold Rüütel ja Andrus Veerpalu näiteks. Neil on malbed palged ja nad ei sekku ühtegi arutellu. Samas on neil ette näidata tulemused, mis algavad sõnaga „kõige…“ Kas sina oskad öelda, miks see nii on? Miks peavad olema kangelased vait?
H.T: Mul pole just kõige lihtsam selle kangelaste teemaga suhestuda… Äkki kangelased teevad tegusid, teod vajavad keskendumist ja vaikust, eelkõige meelevaikust. Kangelased ei karda rääkida, aga teevad seda siis, kui see on vältimatu. Muidugi on inimesi, kelle tegu ongi sõna, see on nende väljendusvahend. Aga siiski on nad oma sõnaga koos, mitte ei jookse sel sabas. Siis on sõnal jõud.
M.F: Mina isiklikult tunnen Eesti muusikas tohutult puudust uutest julgetest ja vajadusel valjudest teenäitajatest. Mis sina arvad, mida on praegu Eesti Muusikal vaja, et edasi areneda?
H.T: Mulle tundub, et selliseid julgeid omanäolisi isiksusi, kes tahaks teisi juhtida, pole kunagi liiga palju. See on mitmes mõttes ohtlik tee ja põletab liiga kiiresti. Tõelised teenäitajad lihtsalt teevad oma asja.
M.F: Mis muusikat sa kodus kuulad? Viimane plaat?
H.T: Kodused hääled on juba piisav stiimul, taustamuusikat ma ei armasta ja sisemiselt niikuinii mingi lint käib ka. Pole parata, kõrvad on mulle oluline töövahend; kõrvad väsivad, vajavad puhkust. Meie keskkond on ju väga mürarikas, samuti vajan kuulmist väga intensiivselt ka õpetades. Viimati kuulasin kodus hollandi helilooja Jan van der Putte uut duubelplaati. Tema muusika on minu jaoks üks viimaste aastate nüüdismuusika lemmikuid.
M.F: Aga kõige erootilisem klassikaline muusikateos?
H.T: Hmm. Muusika muudaks erootiliseks minu jaoks vist ikkagi inimene, kes seda esitab. Aga kui nüüd järele mõelda, siis võiks sellele tiitlile pretendeerida näiteks prantsuse barokk: Couperin, Forqueray, Rameau.
M.F: Mis on olnud muusikaelamus, mis sind oksele on ajanud? Omalt poolt võin sulle rääkida loo, kuidas ma varateismelisena nägin kunstfotot pealkirjaga „Veenus“ – Leo Lapin lebas seal alasti sohval… pehme nagu puto. Ma noore tüdrukuna sain millegipärast sellest vaatepildist šoki ja oksendasin. See oli mingi segu hirmust tuleviku ja tarkade/andekate, aga kahjuks ebaatraktiivsete meeste ees.
H.T: Mulle ei istu läägus, see ajab ikka südame pahaks küll. Ma olen sellistest otsestest elamustest pigem hoidunud, aga kuulama olen ikka juhtunud selliseid ülesuhkurdatud artiste nagu Richard Clayderman vms. Samuti ajab seest keerama keskpärane modernism, see maitseb nagu üledoseeritud mõru karri.
M.F: Võtame nüüd põneva teema ette, gender war in music! On siis midagi või ei ole? Mis asi on üldse võrdsus muusikas? Ma saan aru tegelikult, et probleem on täitsa olemas, aga kuna mul on pidevalt suurest pingutusest ninast veri väljas, siis mul pole aega süveneda.
H.T: Ise ma arvan, et Eesti kontekstis pole see selline probleem, vähemalt mina ei tunne, et ma oleks kuidagi selle tõttu kannatanud, kuigi kooliajal sai sedagi kuulda, et minu perspektiiv on ikka pigem leemekulbi liigutamine kui muusika kirjutamine. Kui orkestri hooaja kavas ei ole näiteks ühtegi naisheliloojat, siis on see kummaline, tõenäosusevastane. Hiljuti sattusin lugema üht analüüsi USA ülikoolisüsteemis töötavate õppejõudude soolisest tasakaalust. Eriala, kus meeste ülekaal on kõige suurem – isegi suurem kui filosoofias – on just helilooming. Küsimus on ju ka selles, kuidas maailmas kompositsiooni õpetatakse. Õpetatakse looma struktuure, analüüsima jms, aga intuitsiooni väärtusest ei räägi keegi. Ma ei ole mingi kvoodi-inimene, aga see on nagu mingi teadvustamatuse pimetähn inimeste silmades, mille olemasoluga on nii harjutud, et ei pane üldse tähelegi.
M.F: Improviseerimine ja suurema pildi nägemine elus on vajalik oskus, niisamuti nagu muusikas. Kellega/millega sa viimati improviseerisid?
H.T: Muusikat kirjutades improviseerin omal kombel sageli klaveril, et oma alusmaterjali leida või ennast kuidagi soojendada. Ma üldse arvan, et elu üldiselt on rohkem improvisatsioon, ootamatus ja kaos, kui väga selge struktuuriga sihitud kompositsioon, seetõttu komponeerimine vist omamoodi tasakaalustab ja korrastab mind.
