Ükspäe hakkas sõber Poni suppi tegema. Tegi kuubikust seeneleeme ja ajas sinna mitut masti limuskeid sisse, rannakarpi ja krevetti ja. Siis praadis sibulat ja paprikat ja suskas supisse, ilu pärast läks musti oliive ka manu. Ja kõige lõpus kallas tark Poni oma supile valgendajaks hoolsa lorause rõõska koort. Kui Poni kaineks sai, meenus talle, et […]

RAIVO SUVISTE produtsent Ega mina eriti kusagil käigi. Kartulit ja sülti võib süüa kodus ka. Välja lähen ikka siis, kui midagi erilist ja head tahan. Ja harva satun m?nda kohta rohkem kui üks kord. nii olen käinud hiina, india, jaapani ja vene restoranides. Viimati käisin Peppersacki restoranis Viru tänaval. Hea koht oli.

Vahel kohe on nii, et ei viitsi oma aju mingite väga sügavamõtteliste filmidega kurnata, vaid selle asemel tahaks hoopis lihtsamakoelist, kuid samas kvaliteetset ja mittehollivuudlikku meelelahutust. Sellises olukorras sobib suurepäraselt vürtsikas Ryuhei Kitamura samuraimõõgaga rappimise film “Azumi”(2003|). Selles üle kahe tunni pikkuses eepilises mangal põhinevas filmis on ohtralt pritsivat verd ning mõõgahoopidest kehadelt eralduvaid päid […]

Mul ei ole elu jooksul õnnestunud suitsutõmbamist korralikult selgeks saada. Pole vist minu ala. Ja ma mäletan, et kuskil kaheksndas klassis olin ma ka joomise suhtes väga kriitiliselt meelestatud ja seletasin valjuhäälselt õpetajate toas, pärast seda, kui olin kahe kooli sõprusõhtult umbjoobes minema toimetatud. Ütlesin südamest: “Mulle joomine kui selline põhimõtteliselt ei meeldi, aga noh?, […]

Enn Vetemaa eluloo põhjal kipub vägisi jääma mulje, et ta ei suutnud nooruses kuidagi otsustada, milline ala tema jaoks see õige on. “Eks ta nõnda olnud,” nõustub Enn. Et keemiainseneri amet talle eriti ei sobi, seda taibanud Vetemaa alles TPI neljandal kursusel. “Õppinuks ma keemiat Tartus, mine tea, oleksin sellele truuukski jäänud – orgaaniline keemia, […]

Leedu riigikorralduse kõige tähtsam erinevus meie omast seisneb selles, et seal valitakse president – ilma võimuta riigipea, nagu meilgi Eestis – rahva poolt otse. (Teine tähtsam erinevus seisneb selles, et Leedus kasutatakse Saksa tüüpi valimissüsteemi: 71 saadikut valitakse ühemandaatilistes ringkondades, 70 saadikut aga kandidaatide nimekirjade alusel proportsionaalselt.) Presidendi otsevalimine on maailmas väga levinud, seepärast on […]

Siin, palun, on minu lapsepõlve kõige eredam mälestus. Istun vanavanaemaga köögis. Köök on väga väike, ainult voodi ja pliit. Aga siia mahub suur hulk inimesi – mu vanavanaema sõbrad. Siin toimub midagi vaba seminari taolist religioossetel teemadel. Ühtedel nendest kohtumistest, kuulates täiskasvanute juttu, näen ma, kuidas meie maja katus avaneb ja minu kohal laiub taevas, […]

Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul on Eesti kinondus jõudnud uskumatult haletsemisväärsesse seisu. 1991. aastal eksisteerinud 611 kinost on tänaseks järgi 12 enamvähem samalaadse repertuaariga kino. Mõtlen filme, mille abil elatab ennast ära Coca Cola nimeline monopolistlik meelelahutuskeskus. Isegi Kinomaja on läinud kummalisele teele, näiteks linastuvad seal aeg-ajalt Aivar Palumäe meistriteosed. Nüüd on aga mingi seltskond avanud […]

Kriimustatud seinapalgid, lagunenud trepid, sulalumest välja vaatavad pesuköögid õuedes ja haisva koli hunnikud keldrites – selline on kunagiste tähtsate revolutsionääride elupaikade saatus. Kalamaja, Rahumäe, Juhkentali ja Kopli puurajoonides, kus 1927. aastal tapetud kommunisti Aleksander Leineri naine kord hirmsa ulgumisega oma meest taga nuttis, pesitsevad nüüd muu hulgas ka parmud. Kuid nende majade noorpõlveajastu pakub jätkuvalt […]

Klassikutesse on meil kombeks suhtuda kui ülemustesse – uudishimu ja vaimustusega. Kui juba teha filmi Pu?kinist, siis 37-seerialine – üks seeria poeedi iga eluaast kohta. Sellist filmi väntab praegu Natalia Bondart?uk, kunagise kuulsa re?issööri Sergei Bondart?uki tütar (tema oli eriti tuntud maailmakino kõige massilisemate stseenide poolest; Tolstoi järgi tehtud “Sõjas ja rahus” marssis armee teise […]