Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul on Eesti kinondus jõudnud uskumatult haletsemisväärsesse seisu. 1991. aastal eksisteerinud 611 kinost on tänaseks järgi 12 enamvähem samalaadse repertuaariga kino. Mõtlen filme, mille abil elatab ennast ära Coca Cola nimeline monopolistlik meelelahutuskeskus. Isegi Kinomaja on läinud kummalisele teele, näiteks linastuvad seal aeg-ajalt Aivar Palumäe meistriteosed.
Nüüd on aga mingi seltskond avanud uuesti Sõpruse kino, mis sedapuhku ei võta mõõtu popkornikinolt vaid toob linale alternatiivsemat asja, peaaegu et poole odavamalt. Muidugi on meil ka PÖFF, ent milleks peavad inimesed ennast nädala aja jooksul ogaraks jooksma, et näha filme, mida iga päev ei näe? Faktor, mis lisab minu silmis vastavatud Sõprusele veel rohkem kaalu on Chupa Chupsi, Coca Cola, Laysi, Pepsi ja muude segavate tegurite massikultuse puudumine.
*
Paljudele minuvanustele, kaasa arvatud ka minule, on arusaamatu mõiste väärtfilm. Kuidas seda defineerida?
Martin Aadamsoo (M.A):Termin väärtfilm on kuidagi puiselt üle võetud väärtkirjandusest. Põhiliselt nimetatakse väärtfilmideks kas independent või festivalifilme, ehk siis filme, mis ei ole mõeldud laiatarbekaubaks.
*
Arusaamatust näitab seegi, et miskipärast (eriti noortele) seonduvad terminiga väärtfilm sõnad pikk, aeglane ja diip, mis omakorda assotsieeruvad sõnaga igav.
M.A: Võin ka pakkuda, miks. Sest paljud sinuvanused ei ole lihtsalt näinud huvitavaid ja kaasakiskuvaid independent filme. Mille on tinginud osaliselt lihtsalt võimaluste puudumine, sest nagu teada, on senini Eestis alternatiivfilme näidatud ainult PÖFFi raames, üks kord aastas nädala aja jooksul.
*
Üks säärase müüdi põhjustajatest on kindlasti üha kasvav monopolistlik ühiskond (hea näide on Coca-Cola, mis on toiminud vähkkasvajana, ajades oma siirded pea igasse valdkonda). Terve punt minuealisi tegelasi, kes võibolla vaataksid erinevaid Euroopa filme, ei saa kunagi neist aimu. Tekib mingi nõiaring, mis sigitab omakorda nõmedaid ja väärastunud stampmõtteid.
M.A: Eesti kino halba seisu vaadates ongi traagiline see, et peale on kasvamas põlvkond, kes tegelikult ei oskagi väärtfilmi küsida. Kui Tallinna suuruses linnas, kus jalutab ringi ligi pool miljonit elanikku, on vaid 2 kino ja sealgi näidatakse peaagu et identseid filme, siis ei maksa üldse imeks panna inimeste teadlikkuse puudumist.
*
Kino pole enam see, mis ta oli kümme aastat tagasi. Võimaluse paljusus tingib selle, et huvitavaid kohti kuhu sõpradega nädalavahetusel või pärast tööd ja kooli minna ei ole enam üks või kaks vaid 100 ja 200.
M.A: Vahe praeguse ja toonase vahel on selleks liiga suur, et öelda, et inimesed käivad nüüd ainult teistes kohtades. See number, mis oli aastal 94, ei taastu kindlasti, ent normaalne oleks kui me jõuaksime kasvõi Euroopa viletsa keskmiseni, mis on umbes 2,5 kinokülastust inimese kohta aastas, see tähendab, üle poole rohkem kui Eestis praegu.
*
Parim ja usutavaim reklaam on teadupärast suust suhu liikuv a la soovitused, muljed.
M.A: Seda tüüpi kinode puhul toimibki kõige paremini ingliskeelne termin “Word of mouth.” On teatud sihtgrupid, mis on vastuvõtlikumad sellisele staffile – näiteks ülikooli ja keskkooliõpilased, kes vaatavad üldse rohkem filme. On olemas mingisugused filmiklubid kus käivad inimesed, kellest teatakse, et nad vaatavad üldse rohkem filme. Tänu nendele levibki see informatsioon.
*
Mulle miskipärast näib, et säärased uued ja alternatiivsed asjad omandavad algul suure populaarsuse, hiljem aga suurem vaimustus lahtub ning järele jäävad inimesed, keda asi tõepoolest huvitab ja tõmbab. Kui kõrgele peaks kinokülastajate arv tõusma, et tekiks mingi trend ja püsiv publik?
M.A: Ei saagi öelda et hurraa, Sõprus on nüüd lahti, viimaks on kõik muutunud. Me räägime sellest, et meil on praegu 12 kino kogu riigi peale. Sõprus on vaid üks asi, millest peale hakata. Teiseks peame me sama tegema Tartus Illusioonis, Viljandis hoidma ära kino sulgemise ning ka Pärnus panema püsti mingi asja jne. Aga üldiselt, nagu ka igasuguse muu kauba puhul, peab tarbijate arv kasvama selliseks, et levitajatel jätkuks ikka motivatsiooni erinevaid filme maale tarnida.
*
Samas minu enda kogemus näitab, et üldjuhul inimesed, kes on alternatiivsemast värgist huvitatud ei ole eriti tihedad kinokülastajad. Kino seondub paratamatult sõnaga “mass”. Need inimesed laenutavad videoid, tõmbava filme arvutist ning vaatavad neid üksi või sõprade keskel. Tegelikkuse KesKus´i filmiklubi näiteks.
M.A: Aga üks ei välista ju teist. Arvatakse, et kui inimesed vaatavad rohkem telekat, käivad nad vähem kinos ja vastupidi. Tegelikult ei ole nii. Need, kes vaatavad samasuguse profiiliga filme kinos, vaatavad samavõrra rohkem neid ka video pealt.
*
No aga ööpäev koosneb ainult 24 tunnist, mis enamikus kuluvad ära töötamiseks ja magamiseks.
M.A: Jah, aga statistika järgi käib Eesti inimene vaid kord aastas kinos, seega on tervelt 364 õhtut aastas veel kino poolt sisustamata.
***
Sõpruse kino taasavamine on minu meelest üks positiivsemaid nähtusi viimase aja jooksul. Eriti tänuväärseks teeb “Sõpruse” idee pakkuda igas mõttes alternatiivi. Alates söögist. Nimelt ei pakuta toiduks popkorni ja pruuni, hambaid söövitavat jooki nimega Coca-Cola. Ehk see välistab omakorda ebameeldivad hetked keset filmivaatamist, kui mõni tahmanägu sinu selja taga arvab, et tal on nüüd kõht kokat täis ja aeg on mehiselt röhitseda.
Samas ei saa ka kogu kõnealusesse kinoasjandusse üdini entusiastlikult suhtuda. Eestis elab kultuur tuulises katusekambris ning mõtleb välja tuhandet ja ühte viisi, kuidas valmistada makarone. Sõpruse kinole võib vastu mängida seesamune inimlik aspekt. Miks inimesed käivad PÖFF-il? Sest esiteks see toimub kord aastas, ning teatakse, et rohkem neid filme võibolla enam ei näidata. Selle asjaga on samuti nagu oli nõukogude ajal saiaga. Kui poes oli, siis osteti seda niipalju kui kanda jaksati. Mingu või hallitama, aga ei tea ju, millal Jumal või Bre?nev uue partii saadavad.
Teine asi on laiskus. Inimene on alati olnud viitsimatu lojus ja muganduja. Suhtumine on selline, et hea küll, meil ei näidata väärtfilme, aga – who cares.
Vist.
Samas – kui kolmteist aastat tagasi oleks tahetud mõni kino suure hurraaga kinni panna, järgnenuks sellele aktsioonile üleriiklik skandaal. Avalik hukkamõist olnuks samaväärne pahameeletormiga, mis toimus hiljuti “Rahva raamatu” ümber. Siiski: kolmeteise aasta jooksul suudeti vaikselt kinni panna tervelt 599 kino ja inimesed harjusid ning leppisid. Tõenäoline, et lepitakse nüüdki ja muututakse taas kinosõbralikeks. See võtab lihtsalt omajagu aega.