Kriimustatud seinapalgid, lagunenud trepid, sulalumest välja vaatavad pesuköögid õuedes ja haisva koli hunnikud keldrites – selline on kunagiste tähtsate revolutsionääride elupaikade saatus. Kalamaja, Rahumäe, Juhkentali ja Kopli puurajoonides, kus 1927. aastal tapetud kommunisti Aleksander Leineri naine kord hirmsa ulgumisega oma meest taga nuttis, pesitsevad nüüd muu hulgas ka parmud. Kuid nende majade noorpõlveajastu pakub jätkuvalt huvi.
Käesolevas artiklis saadame mööda salakortereid kahte kurioosse tegevusalaga kommunisti, Rosalie Veldsonit ja Jaan Santat. Esimesest on teada niipalju, et ta vägistati 1921. aastal Narva maantee hotellis “Room”. Tähtis allikas Alma Vaarman (“Vennad Kreuksid”, “Surmast tugevam”) vaikib Veldsonist peaaegu täiesti, natuke täiuslikum on tüdruku isikuarhiiv (ERA 949.2.427).
EELLUGU
Jõe tänava ja Narva maantee ristumiskoha lähistel kõrgus 1921. aastal “H?tel de Rome”, rahvapäraselt “Roomiks” kutsutud. Enamgi veel kui praegused, püüdsid tolleaegsed hotellid üksteist üle trumbata. “Room” oli prestii?ne hotell, kuhu noored (vallalised) naised üksinda ilmaasjata ei sattunud. Üks 1921. a. novembri kuu “Sotsiaaldemokraatidest” (Eesti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei häälekandja) aga teatab Rosalie Veldsoni vägistamisest hotellis “Room”, lisamärkuseks on, et nüüd oleme siis noorte poliitikategemise juures ka vägistamiseni jõudnud.
Kes oli Veldson? Koguteos “Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924” annab tema sünniaastaks 1888 ja surma-aastaks 1949. Veldson oli aga 26. aprillil 1920. a. loodud Üle-eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu asutamise juures ja teda võiks ka selle asutajaliikmeks lugeda. Niisiis pole sünniaasta 1888 päris usutav, eriti arvestades asjaolu, et temast palju nooremadki olid kommunistide juures äärmiselt lugupeetud ja olid selle Ühingu ülevaatajateks või patroonideks.
Sel, 1921. aasta kevadel pidid toimuma Tallinna linnavolikogu valimised ja Rosalie käis linnas uste taga, et veenda inimesi ametiühisuste poolt hääletama. Kui seesugune agitaator sattus aga mõnda isandaperesse, siis pidi ta sisenema pigem köögiukse kaudu, sest agiteerida tuli eelkõige teenijat. Nõnda võis ta sattuda ka “Roomi”, kus isandate ja järelikult ka teenijatüdrukute kontsentratsioon oli kõrge.
Ja selles “Roomis” võis ta omakorda sattuda mõne elukutselise naisteküti kätte, umbes sellise nagu oli ohvitser Belski Oskar Lutsu “Tagahoovis”. Selliseid ikka liikus mööda maad – kirjanduslik kuju ei olnud sulepeast imetud.
VANJA JA SANTA
Kui nüüd ikkagi küsida, kes siis oli kommunistide hulgas lugupeetud, siis võib vastata: see oli Johannes Vanja (1893-1937). Vanja oli Riigikogus 7. jaanuaril 1921 tööd alustanud “Eesti kommunistlise rühma” (fraktsiooni) juht, ameti poolest kuulus ta hariduskomisjoni. Tema kõnedest oleks ka kaasajal midagi õppida.
Vanja kuulus just nimelt sellesse fraktsiooni, mille eesmärgiks Riigikogus oli poliitiline destruktsioon ja sõjaseaduse likvideerimise nõudmine. “Meie Mats”: “Teine kõneleja sellest rühmast on Vanja. Imelik – see tölbi näoga, veidi piiluva, nagu häbeliku vaatega isik olla kommunistide hulgas väga lugupeetud. Kust see tuleb, seda on raske ütelda.”
Kommunistide fraktsioon oli tulnud “kodanlist kõnekoda” seespoolt lammutama. Istungitel nõudsid nad alatasa kvoorumi lugemist, et koosolekut lõpetada, kui aga mõni seaduse-eelnõu sai läbi arutatud, siis tegid “5 seltsimeest paranduse-ettepaneku, et see eelnõu või esitis ei oma seaduslikku jõudu”. Kommunistid pidid aga Riigikogus alailma taluma kolleegide märkusi, nagu oleks neile kõned kaasa kirjutanud Viktor Kingissepp.
Kommunistidel oli aga laekahoidjaks Noblessneri tehase katelsepp Jaan Santa (1880-?), kes hoidis rahaasjad alati piinlikult puhtad. Santa kuulus ametijärgselt Riigikogu töökaitse-komisjoni.
“Meie Mats”: “Laekahoidja Santale ei kirjutata kunagi kõnesid kaasa (s.o. Kingissepp ei kirjuta – A.R.), sest et tema ainult siis suur kõnemees on, kui üks ehk kaks inimest ruumis. Kui aga rohkem, siis on Santa vait kui sukk.”
Kui Veldson käis hotellis “Room”, siis Santa käis Rataskaevu uulitsa hotellis “Imperiaal”, sest seal asus Nõukogude Vene saatkond. JS käis lihtsalt raha-asju kooskõlastamas ja sellist juhtumit poliitilises politseis siis veel ei tuntud, et kedagi oleks selle saatkonna lähistel poliitilistel põhjustel kinni võetud. Santa võis olla rahulik.
Santast on säilinud huvitav dokument, kiri Soome, 17. maist 1920, adressaadiks keegi “sm. Roobert”. Kirjast ilmneb, et Santa ehitas ka mingit laevataolist asja: “See aeg mis meie muidu nüüd oleme kahekeisi selle juures olnud, nagu pumpamine aegajalt sipelga alla panemine, kahwel sai tehtud, takud nopitud ja muud asjad, mida ainult juures oleja teab, sest kui ma akan neid kirjutama see läheks liig pikale.”
MÜSTEERIUM ALGAB
Rosalie Veldsonil oli seevastu palju raskem töö kui laeva ehitamine, ka polnud tal nõnda ilusat stiili. Vaadakem talle kui ametiühisuste linnavolikokku valimise poolt agiteerijale antud juhendavat materjali: “Satud sa õpetaja või halastajaõe või haritlase juurde, siis olgu talle teatatud, et proletariaat toetab nende hariduslikku edasi püüdu. Kojamehele ja tänavapühkijale tuleb öelda, et nende elu läheb paremaks siis, kui nad organiseeritud proletariaadiga käsikäes sammuvad? Õhtuks ilmub agitaator seltsimehe juurde, kellelt kihutustöö materjaalid sai ja teatab, kas suutis kõik korterid läbi käia.”
Agitaatorid olid naisterahvad, kes käisid alati kahekaupa. Nende elu muutis keeruliseks see, et kui nad olid õhtul oma ülemusi asjade käigust teavitanud, siis õhtul ilmusid välja kontrollid, kes kontrollisid, kas on ikka suudetud läbi käia kõik ette nähtud korterid. Järgmisel päeval tulid uued kontrollid, kes omakorda kontrollisid, kas tõesti on ikka kõik korras. Allakirjutanu leiab, et kontrollid ja kontrollide kontrollijad käisid eri päevadel sellepärast, et neid ei saanud kokku lasta – need oleksid hakanud omavahel kohe kontrollima.
Heidame siis pilgu sellele, mis suhe oli pisimutrikesel Veldsonil ja natuke suuremal kalal Santal tol hetkel Kingissepaga. Tegelikult ei pääsenud kumbki suurema rahakatla ligi, sest tuhanded margad tulid peamiselt sidemeestele ja organiseerijatele (Kreuks, Mänd, Salomonia Telman jt.).
RAHAALLIKAST
Tegelikult puudub ajaloolastel täpne informatsioon, kui palju eraldas Nõukogude valitsus raha mässuleegi süütamiseks rajariikides. Pisimutrike Rosalie sai tükitöölt: konkreetsete lendlehtede, kirjade, proklamatsioonide levitamise eest. Kommunistidest riigikogulased Vanja, Santa, Soans, Allikso jt. aga ei saanud juba definitsiooni põhjal endale mingisugust rikkust ahmida: nad olid avalikud isikud, üldsuse pideva tähelepanu all.
Enamgi veel, “suur poliitik” Santa ehitas endale 1920. aasta kevadel kaljase, mille trossidele “veidi pigi” pani. Santa fondis ERA f. 949.1.62 leidub tema laevukesega seonduv majanduslik kalkulatsioon, mida samuti pidi teadma sm. Roobert. Sellest nähtub, kui tihti olid Santa huvid täiesti poliitikast eemal:
“Ei saa rehkentada wõib olla et saab minna ja wõib olla et ei saa sesd tänawused asjad on nii kirjud, sesd kartulid on siin kallid ja Soomes odawad ja muu prahi jauks on kappitaal meil wähäne. Kõige parem kui müüme maha, kuid niisuguses olekus nagu ta praegu on ei sa meie ostjaid millgi tingimusel pealegi weel 45 tuhantega kui sa hindad, hea oleks kui sa niisuguse mehe saad ja kui leidub niisugusd meesd kes akab sinu eesd tööle selle kambaga.”
Tsiteeritud dokument viitab, et Santal oli käsi sees üsna suures käitises, ta teadis, kui palju maksavad kartulid Soomes ja võib-olla ka kartulipiiritus. Isegi kui ta nimetatud ärist välja jäi, siis peatselt andis teenistus Riigikogus head lisatulu ja kuivale ei jäänud ta ometi. Nii kummaline kui see ka pole, puuduvad pärast 1920. aastat igasugused andmed, et Jaan Santa oleks jätkanud Noblessneris katelsepana.
VELDSON JÄI IKKA KUIVALE
Vanade kõrtside eeskujul olid toonastes hotellides kenad galeriid kohvikulaudadega; portjee kummardas ette ja taha. Kui aga sinna ilmus keegi keskmist kasvu õige veidi talupoeglik brünett naine nagu Rosalie Veldson seda oli, siis tekkisid kohe küsimused. Kes on võõras? Kust ta õige tuleb? Kas ta on äkki “numbri all”, s.t. kas tal on kollane pass?
Rosalie Veldsonile oli antud instruktsioon, et kui isikuid, keda ta soovib oma kihutusmaterjalidega tutvustada, kodus (numbritoas) pole, siis tuleb paberid ukse vahele jätta. Ja hotellidel olid ka tagauksed, kust pääses otseteed teenijate juurde, sest härrale pole ju mõtet kommunistlikku ilmakorda tutvustada.Ilmselt tuli Veldson ikkagi vaid ilmakorra tutvustamise võtetega ega aimanudki, et ta nii labaselt hoovi tõmmatakse.
Eelmainitud juhtumit mainib sotsiaaldemokraatide parteileht kui hukkamõistetavat kurioosumit, peatumata selle kriminaalsetel aspektidel. Kuid politseiteadetes, s.t. rubriigis “õnnetused ja kuritööd” ei kajasta seda ükski ajaleht. Võib neid lapata ka mitu kuud takkajärgi, kuid sellest sündmusest ei räägita enam ühtegi sõna. Ka “Roomi” administratsioon ei anna infot. “Room” ei kaota oma soliidsust, tema mustast terasest tähed jäävad ikka Narva maanteed kaunistama.
Igale tähtsale härrale, kes “Roomis” peatus, pidi kindlasti avanema vaade rohelisele Musumäele. Ei teadnud siis oma numbritoas rahulikult koorekohvi nautiv härra, et kusagil liigub ringi ja levitab omi teateid partei pisimutrike, kes just sobib mõne teise partei suuremat sorti kruvi ümber.
Aga Jaan Santa teadis sest vähe.