Siin, palun, on minu lapsepõlve kõige eredam mälestus. Istun vanavanaemaga köögis. Köök on väga väike, ainult voodi ja pliit. Aga siia mahub suur hulk inimesi – mu vanavanaema sõbrad. Siin toimub midagi vaba seminari taolist religioossetel teemadel. Ühtedel nendest kohtumistest, kuulates täiskasvanute juttu, näen ma, kuidas meie maja katus avaneb ja minu kohal laiub taevas, mis on kaetud paksude pilvedega.
Ühele neist ilmub hiiglasuur Jeesus Kristuse figuur. Ma saan aru, et see on tema teine ja viimane tulek maa peale. Meie maja taga kasvab haraline pähklipuu. Selle all on laud. Suviti sööb siin kogu perekond. Lauast möödudes tulevad küüslauguning petersellipeenrad ja siis aed – ploomid, aprikoosid, õunad, mõned murelid. Päris aia piiril kasvab vana, metsistunud pirnipuu. See kannab väikeseid, aga väga magusaid vilju. Sellesama köögiakna all on küdooniapuu, mille viljad sarnanevad õuntele, aga on veidi suuremad, hõrgu maitsega, hammustamiseks peaaegu et liiga kõvad. Igal sügisel teeb vanavanaema küdooniakeedist. Korra päevas annab ta mulle teelusikatäie seda liiga magusat produkti. Ja pärast seda ütleb: “Jidanasul meu”. Minu juudike. Peale minu ja minu ema on majas kõik õigeusklikud rumeenlased.
Isegi seda väikest tükikest magusat küdooniat on mul raske süüa. Neelan selle alla vastikusega.
Nelja-aastaselt teen ma järelduse, et toitumine on mõttetu.
Kõik puu- ja köögiviljad meie aias tunduvad mulle kahtlastena. Tomatid on liiga punased, kreeka pähklid sarnanevad mingite väikeste loomade ajudega, õunad panevad mind lihtsalt värisema. Kui ma mõnda neist hammustan, hakkab mul kohutavalt külm.
Ülejäänud toidust pole isegi mõtet rääkida. Ainuüksi punase bor?i (aga on ka suvine, roheline) nägemine ajab mind oksele. Kõige õudsamad selles on seal ujuvad praetud sibulaviilud. Ema korjab need tükid supist kokku ja üritab mulle lusikaga suhu toppida. Sel eesmärgil räägib ta pikki lugusid, mis algavad alati sõnadega “Elas kord poiss?”. Ümber meie kogunevad teised pereliikmed, jutustused on väga haaravad. Ema on alati valmis ja kui ma kaotan valvsuse ning avan suu, lendab sinna lusikas. Reeglina, pärast mõningaid taolisi protseduure, tagastan ma loodusele kõik mis talle kuulub.
Isa räägib peaaegu tõsiselt, et kui sööma ei hakka, siis armeesse ei võeta. Ma olen väga mures, tahan hirmsasti sõjaväelaseks saada, ainult mitte sellise ohvriga.
Vanavanaema on imeline pagar. Pühapäevaks küpsetab ta erinevaid asju. Invirtita (torud) brõnsaga või kreeka pähklitega, placinta (kihiline pirukas) kõrvitsaga, murelite või kapsaga. Ka neid ei suuda ma vaadata. Palun tal alati valmistada “placinta cu nica” – pirukas eimillestki mitte millegiga. Seda võin ma süüa, seda mu magu seedida suudab.
Kui ema ja isa töölt tulevad, saadab vanavanaema nad poodi. Nad naasevad alati sama asjaga, suure pudeliga “Roz de masa No.4”. See on väga kerge roosa vein. Vanemad annavad mulle veidike proovida. Kui täiskasvanud sööma hakkavad, võtan tükikese leiba ja kaabin sellega pannilt päevalilleõli. Koos “pirukaga eimillegagi” on see ainuke, mida suudan vastu võtta. See harjumus on mulle külge jäänud kogu eluks.
Kõige primitiivsem toit. Valage piaali umbes 100 grammi päevalilleõli (kes eelistab oliiviõli, kallaku seda), lisage maitseks soola, musta pipart, võib panna ka natuke t?illipipart, peeneks hakitud küüslauku. Ostke kõige värskem sai, murdke tükike, kastke õli sisse ja pistke kiiresti (et ei tilguks) suhu. Süüa tuleb seda punase, soovitavalt noore vitamiinirikka veiniga. Laste puhul asendatakse vein “must´aga” – värske viinamarjamahlaga, mis pole veel jõudnud käärima minna, see tähendab, pole veel veiniks muutunud.
Kõigil puhkepäevadel läheme me emaga külla tema vanematele. Vanaisa on rumeenlane, vanaema juut. Selles majas domineerib juudi köök. Bessaraabias koosneb see enamuses rumeenialikust, aga erineb oma peensuse, hästi läbimõeldud toidu valmistamis- ja tarbimissüsteemi poolest. Näiteks ei tohi süüa köögivilju – kurki, tomatit, bakla?aani – koos piimatoodetega. Minu vanaema arust teeb selle reegli rikkumine kõhu lahti.
Mu vanaisa on gurmaan. Ta peab mulle loenguid õige toitumise vajalikkusest. Tal tuleb see hästi välja, ta on professor. Aga ma kuulan teda lohakalt.
Ma sõin kõike, mida nägin, kõike, mis kõlbas suhu panna, räägib vanaisa mulle oma lapsepõlvest. Süüa oskab ta tõepoolest. Ta teeb seda aadellikult. Lõuna algab alati pitsi ploomiviinaga. Kõik ta liigutused on energilised ja kiired. Tema hambad töötavad nagu mootor. Lõunasöögi lõpus võtab ta tüki sepikut, määrib sellele võid, millele teeb sälgud sisse, et moos alla ei valguks. Vaatan vanaisa õudusega. Ma ei saa aru, kuidas saab korraga süüa valget võid ning tumedat ploomimoosi.
Vanaema käitub diplomaatilisemalt. Ei mingit retoorikat. Ta pakub mulle “puhast” toitu – kanapuljongit kuivikutega. See on läbipaistav nagu süütu tütarlapse pisar, lõhn on peen, liha maitset pole peaaegu tundagi.
Füüsiliselt on kanapuljongi valmistamise akt võrdlemisi lihtne. Kana on vaja hoolikalt puhastada, lõigata rind viiludeks ja keeta ainult seda, mitte midagi muud. Ja mis peamine, õigel hetkel tuleb ära riisuda keemisvaht. Aga metafüüsiliselt on kõik palju raskem. “Goile” käib selle mõistmine üle jõu.
Seda puljongit kutsutakse “juudi penitsiliiniks”. Ja niipalju kui mina aru saan, just tänu sellele ma ellu jäingi.
Aga kõigest muust ma keeldun. Mäletan, kuidas vanaema keedab mulle muna. Istun kaua laua ääres ja mõtlen, mida munaga peale hakata. Siis otsustan lõigata ta väikesteks tükkideks ja toppida tükid miniatuursesse veinivaati, järjekordsesse kingitusse tänulikelt üliõpilastelt minu vanaisale. Aastatega muutub see nõu söömata jäänud munade hoidlaks. Munatükid kivistuvad ning kui ma vaadikest raputan, kuulen, kuidas nad seal sees krõbisevad.
Vaatamata mitmetele pogrommidele ja Teisele maailmasõjale, on meil palju juutidest sugulasi. Nad kõik tähistavad oma sünni päevi pompöösselt. Meie – loomulikult – oleme kutsutute hulgas. Ehkki me pole enam päris juudid, oleme ikkagi “omad”. Minu rumeenia vanaisa võetakse vastu kõigi auavaldustega. Ta on ju nii tark, kordab vanaema vanem õde.
Ka mina olen juutide tähelepanu all.
– Vaata kui roheline ta on, pöörduvad nad mu ema poole.
– Ta ei ole roheline. Borja on lihtsalt veidi väsinud.
– Ei, ma ju näen, roheline.
– Ärge fantaseerige.
– Oi. Ta on veel kõhnem kui eelmisel nädalal, raiuvad sugulased. Borja, sul on vaja süüa koos Aleksandriga, vaata kui ilus ta on.
Aleksander – see on mu onupoeg. Ta on minust noorem, viie-aastane, aga kaalub peaaegu sama palju kui mu ema. Ta on raske nagu hantlid ja pehme nagu madrats.
Sünnipäevad koosnevad mõnedest lugudest, juba tuhat korda jutustatud anekdootidest, vaidlusest selle üle, kas Saharov ikka on juut või ei, aga enamikel juhtudel vestlusest toidust. Laud on üle külvatud kõikvõimalike söökidega. Kogu protsess algab sakuskadega – doonau heeringas, mis lausa ujub oma rasvas, täidetud munad (täidis on valmistatud kanamaksa baasil), ?eika (täidis, mis keeratakse sõna otseses mõttes kana nahka ning siis keedetakse), riivitud peet küüslaugu ja kreeka pähklitega, võileivad punase kalamarjaga (igalühel 5-7 marjatera), bakla?aanipüree ja nii edasi ja rohkemgi veel. Seejärel noore veise liha, kana ja isegi paneeritud sealiha pont?ikutega. Edasi kala, täidetud haug. Magustoiduks minimaalselt kolme sorti torti.
Sellest kõigest käib mul pea ringi. Ainus asi, mida ma endale luban, on natuke rohelist sibulat.
– No võta ometi üks tükike, räägib ema, see on ju nii maitsev.
Raputan aeglaselt pealt, jätkan sibula närimist ning joon Buratinot.
Aga ühe sibula ning veega kaugele ei jõua. Kuueaastaselt haigestun ma tuberkuloosi. Ema viib mind haiglasse. Lähen nagu hukkamisele. Kümme kuud tehakse mulle süsti, antakse mingeid tablette, seotakse tooli külge ja topitakse sisse hiigelsuuri portsjone kroonu kapsasuppi, kotlette, mis on kõvad nagu puu ning kõikvõimalikke putrusid.
Aga siis sünnib ime.
Minu juurde laskub ingel ja ütleb, Borja, ma kingin sulle söögiisu, söö terviseks. Kui ma lõpuks koju tagasi pöördun, õgin kõike. Kui omlett, siis vähemalt kolmest munast, kui bor?, siis parem kausis kui taldrikus, kui leib, siis vähemalt pool pätsi. Ma teen tühjaks keldri, kus hoitakse kompotte, keediseid ja konserveeritud köögivilju. Ma tajun ja tunnen uuesti seda toitu, mida ma närisin, mida seedisin, ma maitsen seda jälle, see seguneb vürtside lõhnaga. Hommikusöögiks õgin ma aplalt kolm-neli saia kaneeliga. Ma avastan enda jaoks pipra, punase, musta. Ma saan aru, et virsikupuu, mis kasvab ukse taga, annab nii mahlaseid vilju, et neste lausa nõrgub üle lõua.
Ta oleks nagu ära vahetatud, imestab vanaema. Aga mul pole kahju. Las laps sööb. Sest ta teab: ma valisin toidu, aga sain elu.