Mul ei ole elu jooksul õnnestunud suitsutõmbamist korralikult selgeks saada. Pole vist minu ala. Ja ma mäletan, et kuskil kaheksndas klassis olin ma ka joomise suhtes väga kriitiliselt meelestatud ja seletasin valjuhäälselt õpetajate toas, pärast seda, kui olin kahe kooli sõprusõhtult umbjoobes minema toimetatud. Ütlesin südamest: “Mulle joomine kui selline põhimõtteliselt ei meeldi, aga noh?, aga noh?nii eksperimendi mõttes?” Üldiselt pole mu seisukohad, ükskama mille suhtes, elu jooksul muutunud. Joomise suhtes ma siiski enam nii kindlameelne poleks. Aga võimalik et mu aastatepikkune joogikangutamine oli omamoodi eksperiment, sest tihti jõin visalt ja süstemaatiliselt ka siis, kui erilist tahtmist polnud. Kui juba, siis juba. Ja praegune umbes pooleteistaastane kainus on kah mingi eksperiment.
Aga keska ajal vahetunnis söösta suitsu tegema või jooki kangutama – ja pärast hingetuna järgmisesse tundi – vaat see oli täiesti isemoodi sportlik tegevus. Sul oli aega viis, kümme või viistesteist minutit, et siva ära käia ja jook sisse kangutada ja siis järgmisse tundi kammida, ilma et oleksid vahele jäänud. Nagu vangid on leidlikud, et nappides etteantud tingimustes mõnus äraolemine korraldada, nii ka koolipoisid. Minu jaoks see kool polnudki muud kui leebemat sorti kinnipidamisasutus.
Suitsutegemine vahetunnis erilist leidlikkust ei nõua. On vaid üks oluline vahe. Kas minnakse koolist välja nurga taha – ja siis on julgustükk, kui kooli lähedal ja kui avalikult keegi julgeb tõmmata. Või ollakse juba nii tegija, et tõmmatakse vahetunnis peldikus. Ja kui tundi minnes õpetaja viriseb, et lapsed haisevad kui konid, siis võib käsi laiutada, et mis teha, käisin ainult kusel, aga kemps oli täis tossatud. Õpetaja, ega te ometi ei arva, et mina?! Kui peldiku ukse vahelt suits koridori hakkas imbuma, oli korrapidajaõpetaja sunnitud vetsu missioonile minema. Olgu mees või naine. Algajad suitsetajad hoidsid kempsu kätepesuruunmis valvurit, kes õpsi tulekust märku andis, aga vanad kalad võtsid külmalt ja seisid suitsu kiskudes pissuaari läheduses. Eriti kõvad ei visanud ka koni ära, kui õps tagaruumi ukseavale tuli. Kõvad mehed astusid pissuaari ette, hoidsid kät suitsev koniga koniga püksiaugu juures ja surusid pissuaariserval seistes perse nii ette kui võimalik, ise piiludes, et ega suits ometi vastu täiskustud seina ei ulatu. Suitsu sealt muidugi tõusis ja õps muidugi teadis, milles asi. Ometi ei söandanud ta ligi astuda, sest mine lolli tea, võibolla on ta riista ka välja sikutanud ja hoiab ühe käe kahe sõrme vahel suitsu ja teises oma nokut.
Ma polnud suurem asi suitsutõmbaja, aga teoreetiline dialoog, minu ja õpsi vahel sellises olukorras oleks käinud nii:
“Sauter, ma tean küll mis sa teed seal.”
“Pissin, õpetaja.”
“No ma ootan ja vaatan, kui kaua sa pissid. Ära ainult näppe ära kõrveta.”
“Miks ma peaksin kõrvetama? Mul on kõva häda, õpetaja, see võib vahetunni lõpuni kesta.”
“Kui sul nii kõva on, siis kestab see häda pärast tunde ka edasi. Õpetajate toas.”
“Miks nii. Ma ei ole ju midagi teinud?”
“Miks sul sealt nina eest suitsu tõuseb?”
“Kustkohast, mina küll ei näe.”
“Otse sinu nina eest.”
“See on tuuletõmbus, keegi on siin suitsetanud, see on tuuletõmbusest, et suits liigub.”
“Sauter, tead, mis ma sulle ütlen. Sa tuled praegu minu juurde, see koni käes. Ja kui sul koni käes ei ole, siis ma tulen vaatan sinna pissuaari ja kui seal koni ujub, korjad sa selle oma käega ära.”
“Aga õpetaja, esiteks ma kusen, tähendab pissin ja teiseks, siin pissuaaris ujub praegu üks, kaks, kolm, neli, viis koni, mina ei tea, kust need siia on saanud. Tööõpetuse õpetaja käis enne vetsus, võibolla tema viskas.”
“Tule sealt kohe ära. Ja too mulle oma päevik.”
“Aga ma ei saa. Te ehmatasite mul kuse kinni, ma pean ootama, et jälle tulema hakkaks, muidu mul võib püksi tulla. Õpetaja, kas te tahate, et mul kusepidamatus tekiks?”
Ja nii edasi ja edasi ja edasi, vastavalt mõlema kõneosavusele. Selline väike diskuteerimisharjutus. Nagu öeldud, ma ise selliseid vestlusi ei pidnud, aga pealt kuulasin mõnegi korra. Ja mõtlesin,et kuidas nad viitsivad. Aga viitsisid. Ei jää muud üle – see pidi mõlemale poolele lusti peakkuma nagu intelligentne vestlus heas seltskonnas ja heas kohas ikka. Sigaretitootjad võlgnevad palju tänu koolidele, mis suitsetamise keelavad ja seetõttu asja ihaldatavaks ja põnevaks ajavad. See töötab paremini kui ükski reklaam. Kujutage ette, kui iga vahetunni alguses peaks vahetundi mineja õpetaja valvsa pilgu all kohustusliku kõhvi haisvast konist kiskuma. Suits muutuks vastikuks.
Õpsidel endil oli suitsetamiseks toakene õpetajate toa taga ja nagu hiljem olen õpsidelt kuulnud, toimusid seal alati vahvamad jutuajamised ja istumised, mille peale eestoa õpsid olid kadedad (huvitav, kas mõni seal napsu ka võtttis). Kui sa aga õpetajate tuppa sisse astusid ja sul oli sõnum õpsile, kes tagaruumis koni kiskus, läks asi põnevaks. Kui eestoa õps oli kadekas, siis ta hõikas tahatuppa ja tagatoast kostis ebamäärane vastus. Siis võis arendada hea leidlikkuse korral vestlust tagatoas koni kiskuva õpsiga täpselt samamoodi nagu õps sind kempsus kiusas, et õpetaja, meil on vaja seda ja toda ja palun ma ei saanud aru, kus see on ja mis me peame tegema ja nii edasi.
Aga suitsuga oli asi rutiinne, joomine oli minu meelest loomingulisem.
Küll tahaks näha uurimust sellest, kuhu koolilapsed on oma koolis veini ja õlut peitnud. Mudugi on kõigis koolides levinud ja harjuspäraseid kohti nagu loputuskastid kempsudes, tuletõrjekapid, põuetaskud garderoobides (hulgusena võiksin siin Hipspaanias, kus ma praegu seda lugu kirjutan, mõnda koolipeldikusse sisse astuda ja loputuskastid läbi kobada, küll ma varsti venipudeli leiaksin, paraku ma ei joo praegu), aga kindlasti on leiutatud ka midagi põnevamat. Midagi riskantsemat.
Palju teised su lõhna tunnevad, ega seda algul ära ei jaganud. Ma mäletan, et olin pärast väikest võtmist hommikul pisut ebamäärases seisus ja parandasin kellegi nõuandel pead, aga terve organism reageeris agaralt ja ma oksendasin. Ise arvasin, et pesen hambad ja kuristan kurgu ja kes see aru saab, ja kobisin kooli. Muidugi haisesin nagu oksekott, ise olin ainus, kes aru ei saanud. Tuikusin koolis ringi, kuni hea klassivend ütles, et hais käib üle koridori, siis läksin koolist ära õllekasse.
Ega vahetunnis nii palju ju joodud. Nagu öeldud, tehti seda sportlikust huvist. Tõnismäelt vahetunnis Hirveparki joosta, et seal salakohast veinilonks võtta ja siis padavai tagasi kimada, see oli ju vägagi sportlik harjutus. Või näiteks selline case. Kino Kosmose taga oli tol ajal klaasseintega õllekas Kosmodroom, kus õlu oli minu ajal 22 kopikat (mina aga töötasin ööstiti salaja valvurina ja teenisin kuuskümmend rubla kuus). Pika vahetunni ajal jõudis Kosmodroomil parasjagu paar kannu alla kulistada. Viga oli vaid selles, et Kosmodroomi õllekas oli tihti saba, ja neid vendi, kes suutsid õlled vahelt võtta, öeldes, et sorri, me võtame vahelt, saage aru, meil algab kohe keemiatund, neid vendi oli vähe.
Klassivend R, tänane õppejõud, oli priimus ja võis endale lubada rohkem kui teised. Näiteks tõstis ta kümmekond minuti enne vene keele tunni lõppu käe nagu viks koolipoiss kuangi. “Nu ?to takoje,” päris õps, kellest ma kahtlustan, et ta pärast esimesi selliseid eksperimente, teadis milles asi.
“Palun välja.”
“?uti??”
“Ei, ma pean tualetti minema. Palun välja.”
Üliviisakale õpetajale hakkas tolategemine vastu. Ta ei tahtnud asja pikalt arutada ja lasi R-i välja. Minuti pärast kergitasime me tagumikke ja piilusime aknast välja. “Läks,” sosistas keegi. R traavis jopehõlmade lehvides mööda Hariduse tänavat Kosmodroomi poole saba ära võtma. Ja kui kell tilises, siis meie talle järele.
Koolis ei tehta laboratoorseid töid ju ainult füüsikas või keemias. Eksperimenteeritakse kõigi ja kõigega. Koolilaps on teadmishimuline. Kahe eksami vahelisel ajal jõime Hiiu pargis õlut ja klassivend A seisis mõtlikult kivibarjääri ääres ja juurdles, kas ta suudab barjäärilt paar meetrit allapoole hüpates salto teha ja jalgaldele maanduda (me olime siledal maal salto tegemise ära õppinud). Meie jälgisime huviga. A hüppaski. Puhtast eksperimenteerimishuvist. Jalgadele ta ei maandunud. Ma ei mäleta, kas ta maandus kõhuli või selili. Igatahes jäi ta sinna lamama. Hüppasime ta juurde. A lesis, silmad lahti. Ta oli teadvusel, aga kuidagi imelik. Me avastasime, et ta ei mäleta mitte kui midagi. Et on eksamid või kus ta elab. A oli väga vaikne ja mõtlik, muidu tundus normaalne. Ühtteist hakkas talle tasapisi meenuma. Ja kujutage ette, me ei kutsunud kiirabi (nojah, sest oleks ju suur jama tulnud). Ei, puhtast eksperimenteerimishuvist võtsime me koolivihikud ja kirjutasime üles, kuidas A mälu minut minutilt taastub. Justkui laboratoorse töö aruande.
Teinekord, kah vist väikse joogi all, arutles A peo ajal koolipeldikus, et miks filmides alati relvaga aknaid sisse lüüakse, kui on vaja läbi akna tulistada. Ilmselt on oht, et klaasi virvendus ei luba täpselt sihtida. Ei tea. Või hoopis võib tulistades kildudest viga saada. Hea küll, seda peab proovima, aga praegu ei ole püstolit. Aga miks filmide supermänid klaasi käega katki ei löö, kas saaks vigastada. Ei saa, see on paljas klishee. A oli kindel, et tal õnnestub aknaklaas rusikaga puhtalt katki lüüa. Ilma kätt vigastamata. Ta mõtles pisut järele ja lõi. Ma ei mäleta, kas ta sai klaasi esimese pauguga katki. Katki ta selle klaasi igatahes sai ja käe paraku ka. “Seda peab ilmselt pisut harjutama,” leidis ta. Korrapidajaõpetaja viis varsti katkise akna ja katkise käe kokku ja A püüdis talle visalt seletada, aken purunes täiesti juhuslikult. Ja käsi ka.
Muide – hiljuti nägin üht oma õpetajat tänaval, jumala tongis ja pisut kõikumas. “Tere, õpetaja,” ütlesin valjusti ja ilma igasuguse tagamõtteta, aga ta ei teinud mind ei märkama ega kuulma.
Õpetajatel pole vist kergem napsu võtta kui õpilastel ja mine tea, kas nad enam mängu vahele jäämiseriskiga naudivadki. Võiks mõnelt oma kooliaegselt napsuvõtukaaslaselt ja tänaselt õpetajalt küsida.