Klassikutesse on meil kombeks suhtuda kui ülemustesse – uudishimu ja vaimustusega. Kui juba teha filmi Pu?kinist, siis 37-seerialine – üks seeria poeedi iga eluaast kohta. Sellist filmi väntab praegu Natalia Bondart?uk, kunagise kuulsa re?issööri Sergei Bondart?uki tütar (tema oli eriti tuntud maailmakino kõige massilisemate stseenide poolest; Tolstoi järgi tehtud “Sõjas ja rahus” marssis armee teise järel. Sellist näitlejatehulka esines enne teda vaid Vana-Rooma teatrites, kus lavale ilmus kuningas Agamemnon koos kogu sõjaväe ning röövitud kraamiga?) Pu?kinit mängib loomulikult Sergei Bezrukov – kaasaegne kultusnäitleja; kuulsust tõi talle bandiidi roll seriaalis “Brigaad”, hiljem aga militsionääri osa seriaalis “Jaoskond”. Pu?kini surma filmiti seal, kus poeet ka tegelikult suri – Peterburis, Moika 12; Sergei Bezrukov elas rolli ülimalt sisse ja kisendas kõhuvalu pärast nii (Pukinit haavati surmaduellis kõhtu), et võttegrupp katkestas hirmuga filmimise – kõik arvasid, et Bezrukov päriselt sureb. Säherdune on kunsti jõud?
“MA EI SAA VIINA VÕTTA EBAMEELDIVATE INIMESTEGA!”
See fraas kuulub kuulsale dramaturgile Aleksandr Volodinile, “Sügismaratoni” ja “Viie õhtu” (nende näidendite järgi on tehtud ka populaarsed filmid). Aleksandr Volodini (ta oleks saanud 85-aastaseks, suri möödunud aastal) auks avati Peterburis tema nimeline trahter. Trahteris on saadaval Volodinile pühendatud viin “Viis õhtut”, nõukogude-aja odav portvein, kopikalised võileivakesed. Volodinile meeldisid kõrtsid, neis käis ta tihti. Üks tema kangelasi ütles: “Hästi istume!”, – see muutus suvalise joomaseltskonna kõnekäänuks… Lähemal ajal toimub Piiteris rahvusvaheline Volodini näidenditele pühendatud teatrifestival.
SÖÖMA PEAB!
Mind vaevab juba mitu aastat üks küsimus: miks kõigis vene filmides ja eriti teleseriaalides kangelased pidevalt ning palju söövad? Näiteks filmibandiidid õgivad oma kohtumistel nii aplalt, rebivad liha kätega, topivad suhu suuri kamakaid, justnagu oleksid äsja türmist pääsenud, ehkki sü?ee järgi pole neid veel arreteeritud. Sama ahnelt pistavad ka militsionäärid, kes bandiite jälitavad. Hiljutises seriaalis “Edasilükkamatu” (“Kiirabi”) sõid kümme seeriat aplalt arstid ja patsiendid. Nüüd jookseb lõputu serial “Vaksal”, kus kõik tegelasi on näidatud hommikust söömas, lõunatamas ja õhtustamas. Peategelane Dmitri Nazarovi esituses on paks ja pidevalt õgiv inimene, kes palju arutleb selle üle, miks ta ei suuda oma söömist piirata?
Vastuse sellele piinavale küsimusele andsid mulle ameerika uurijad: nad leidsid, et teleri ees tegeleb inimene kõige enam? söömisega. Tähendab vene kineastid aitavad neil tunda end istumas ühe laua taga tuntud näitlejatega. Toitu tootvad firmad lihtsalt peavad re?issööridele maksma nende produktsiooni pideva reklaamimise eest. Aga võib-olla nad maksavadki? Kahtlemata! Kahtlemata vändatakse meil filme mingite liha- või kanarahade eest, pärast uurijate avastust ei hakanud ju rasvuma ameerika kino kangelased, meie omad aga kosuvad võtetel sedavõrd, et lamavad pärast kõhnumiskliinikus.
PIIRIDETA KUNST
Saksa anatoomiaprofessor Günther von Hagens veab varjunime “Doktor Surm” all üle ilma näitust skulptuuridest, mis on loodud spetsiaalsete lahustega immutatud ehtsatest inimkehadest. Laipadesse suhtub doktor-skulptor nagu puitu või kivisse: ta lõikab ära kõik liigse ning näitab huvitavaid kompositsioone välja võetud südamete, soolikate, loodetega läbilõikes ning silmadega niidi küljes. Laipu hangitakse doktorile meelsasti Venemaalt, kuid hiljuti otsustas Günther von Hagen läheneda oma modellidele vahendajateta. Ta hakkas ise Venemaalt huvitavaid eksemplare otsima ning nendega ahvatlevaid läbirääkimisi pidama. Nii tahtis ta tulevikus saada kuulsa korvpalluri Aleksei Sizonenko laipa (tema pikkus on 240 cm, kaal 180 kg). Kunagi kuulus Sizonenko on praegu 46-aastane, pärast traumat hakkas ta saama väikest pensioni, elab ta kommunaalkorteris. Talle tehti ettepanek pärandada oma keha Hagensile, selle eest aga saada oma elupäevade lõpuni 140 dollarit kuus?
PUTIN VEEL EI SUUDLE
Vene kirjastused jätkavad klassika mõnitamist. Kahekümne-aastane piiterlannast kirjanik Lilia Kim andis välja romaani “Anja Karenina”, kus kandis Lev Tolstoi romaani tegevuse meie aega, lisas tublisti seksi (enamasti vibraatori abiga) ja vihkamist ning viis teose täieliku primitiivsuseni. Intervjuus teatas noor literaat, et tahtis luua teose, kus oleks palju kangelasi ja kõik nad oleksid vastikud. Jälk pole mitte see, et kirjutatakse selliseid teoseid, vaid see, et neid meelsasti avaldatakse ja veel meelsamini ostetakse. Ja tõlgitakse paljudesse keeltesse. Näib, et inimesi lollitada on hoopis lihtsam, kui neid harida.
Kakskümmend aastat tagasi ehmatas ja ärritas Nõukogude Liidu juht Leonid Brezhnev oma välismaiseid kolleege oma võitmatu kirega pidevalt suudelda, ja veel huultele, kõikide partneritega läbirääkimistel ja riikliku taseme kohtumistel. Ootamatult on see suudlemismood hakanud tagasi tulema! Tõsi küll, Putin veel ei suudle, kuid selle eest embavad üksteist kohtumistel paljud tema ministrid, kubernerid ja teised kõrged juhid. Nähtavasti on nostalgia neist võitu saanud!