Enn Vetemaa eluloo põhjal kipub vägisi jääma mulje, et ta ei suutnud nooruses kuidagi otsustada, milline ala tema jaoks see õige on. “Eks ta nõnda olnud,” nõustub Enn. Et keemiainseneri amet talle eriti ei sobi, seda taibanud Vetemaa alles TPI neljandal kursusel. “Õppinuks ma keemiat Tartus, mine tea, oleksin sellele truuukski jäänud – orgaaniline keemia, eriti orgaaniline süntees, on väga põnev loominguline eriala. Ja veel naaberteadused molekulaarbioloogia ja geneeetika. Tõsi, neid kaht viimast minu tudengiajal Eestimaal veel ei õpetatudki. Rein Saluri õppis tollal geneetikat küll. Aga Leningradis. Oma sobimatuse inseneriametiks avastas Vetemaa Kiviõlis praktikal olles.
“Eks seal olnud kesk õue üks pump katki. Aeg-ajal tonksasin seda jalaga ja kuulutasin, et kolakas tuleks ikka lõppude lõpuks ära parandada küll?” Ühel päeval märganud Enn pumba juures kükitamas tütarlapsest kursusekaaslast: “Istus seal, ilusad pruunid põlved paljad, toruvõti käes ja parandas pumba ise ära?” Piinlik lugu noorele mehele? “Jah, töölistega mõistsin ma küll koos õlut trimbata, aga nende käskimine või juhatamine käis üle jõu. “Polnud mul ei komandörivaimu ega ka insenerlikku asjalikkust. Olin selle asja jaoks liiga kerge.”
Kirjanikumõtted pani – seda õige kavalalt ja salamisi – Vetemaale pähe Uku Masing. Masingu isatalu asus Raikkülas, Vetemaa vanaisa omast vast 300 meetrit eemal. Seal, vanaisa juures, veetis tallinlasest poiss aga pea kõik oma suved. Esimesed pruudidki sealt? Vanaisa Jüri polnuvat just tüüpiline kulak – juba ülemöödunud sajandi lõpus ja läinud sajandi algul tegelnud ta tolle aja kohta sedavõrd uudse alaga nagu fotograafia. “Olid tal pimikud ja ateljeegi.” Riiulis vene ja saksa ning koguni prantsusekeelne teamekirjandus. Lisaks pidanuvat vanaisa veel jahu- ja lauaveskit, tundnud elektrivärki ja oli soetanud endale endale uusimad treija freespingid. Talus oli muide mikroskoopki, millega teen-eagerist Enn putukaid, eriti kiililisi määrata püüdis. Maa poolest oli vanaisa talu aga keskmine – tavaliselt peetud vaid üht sulast ja tüdrukut. Vanaisa polnud sedavõrd põllumees, kui fanaatik tehnika ja masinate osas; seal kandis esimene pääsuke ja industriaalse ajastu ettekuuuulutaja. Vähk “päästis” kulakuks tembeldatud vanaisa 1949. aastal muidu iseenesestmõistetavast küüditamisest.
KEELATUD LUULE ANDIS KOLKSU
Uku Masingu isatalus – Keskküla naabertalus Einol – elas ka Uku õemees, teoloogiaprofessor, semi keelte suur tundja, endine Pärnu praost Evald Saag. Toda tarka ja vaimukat, nüüd juba ülikõrges vanuses meest on vahete vahel veel praegugi kuulda “Ööraadios” filosofeerimas. Juba 1950nda aasta paiku suskasid Masing ja Saag Ennule pihku Bernhard Kangro, Heiti Talviku, Betti Alveri ja teiste arbujate tollal keelatud luulekogusid.
“See oli vägev kolks ja täielik ajuloputus. Kõige süngemal Stalini-ajal,” meenutab Vetemaa. Eriti meeldinud talle siis Kangro sonetikogu, ja poiss kukkunud ka ise sonette treima. “Hakkasin nagu aru saama, mis see luule õieti on, ja kohe muutus Manivald Kesamaa, Felix Kotta ja teiste seda masti värisseppade toodang mu silmis naeruväärseks.” Loomulikult ei mõelnud Enn ise siis veel päriskirjanikuks hakkamisest. Vast hoopis heliloojaks. Teostus see plaan aga alles aastaid hiljem: “Siis kui ma aru sain, et olen sitt insener,” täpsustab Vetemaa. Kuna ta oli noorest peast õppinud pisut klaverit ja natuke harmooniat, pääses ta kompositsiooni aluseid õppima tollase ENSV Heliloojate Liidu Noortesektsiooni, kus muide õpetanud suures osas samad mehed, kes Konservatooriumiski. Seal käis Vetemaa mitu head aastat ning tulemuseks oli see, et peagi ihkaski konservatooriumisse astuda.
“Kas sa tipi aastaid raisatuks ajaks ei pea?”
“Ei pea. Mingisugune insenerlik mõtlemine jäi külge. Vaata, kui inimene ei saa mingist asjast või nähtusest lõpuni aru – eriti juhtub seda humanitaaride ja ka ajakirjanikega – siplevad nad nagu kanad takkus. Inseneriharidusega mees joonistab aga otsemaid paberilehele koordinaatteljed ning hakkab nähtuse funktsioonaalse olemuse üle mõtiklema. Kannab ühele ordinaatteljele aja, teisele jälle teda huvitavat nähtust mõjustavad olulised tegurid. Ühe sõnaga – püüab fenomeni fikseerida graafikuna. Nõnda muutub asi piltlikuks. Ja sellest oskusest on kasu mistahes loominguliigiga tegeldes – eriti muidugi ja dramaturgia puhul, kus maksavad kuldlõikelisuse printsiip kulminatsioonide osas jne.” lõpetab Vetemaa pika puust ette tegemise.
PABERID PEAVAD OLEMA!
Oma koolid käis Vetemaa läbi arhitektist isa peaaaegu et käsu peale. “Sa võid ju luuletada ja komponeerida küll, aga mingid muud reaalsemad oskused ja paberid peavad sul kah olema. Muidu ei tunne sa end päris normaalselt. Jääd veel nälgagi.” TPI lõpetati, noh, neli miinuse peale, Konservatooriumi kompositsiooniklass peaaegu cum laude. Kõrgkkoolides, kus Vetemaa õppis, olnud neil aegadel juba kadumas kõige hullem stalinlik mula; Enn Vetemaa meenutab lugupidavalt tema arvates peaaegu geniaalset Endel Lippmaad – Vetemaa otsest juhendajat tselluloosi-ja paberikeemias. Esimesed värskemad mõttetuuled toonuvat tippi aga seal paaril korral tudengite ees esinenud Arnold Green, kes pajatanud vajadusest rahvusliku kaadri järele. Koguni Eestimaa majanduse enesega ise toimetulek olnud teemaks. Tasapisi hakkas eesti nooremas haritlaskonnas tekkima usk inimnäolise sotsialismi võimalusse, Vetemaa mäletamist mööda sai see tuult tiibadesse kusagil 60ndate algul. “Ja eks see elu oligi üsna inimnäoline – tasuta arstiabi (ka hambaravi), tasuta haridus, stipp praktiliselt kõigile, spordikoolid ja tenniseväljakud. Pluss peaegu et sümboolne korteriüür. Esimesi prügikastihuvilisi nägin ma New-Yorgis, Jüri Järvet hakkas nutma (vist ka oksele) kui prügikaid oma igapäevatöö juures nägi. Ta olnud seni arvanud, et jutud kapilma asotsiaalidest on punane propaganda? Muuseas, neil aegadel ei hirmutanud ka Pagari tänav kedagi enam eriti. Ja järsku oli mul hea meel, et me pere ikka Eestimaale jäi.”
Enn meenutab, et isa oli 1944. aastal kaua kõhelnud, kas jääda kodumaale või putkata paljude teiste eeskujul mere taha. Oli suitsetatud koos Ennu ristiisa, arhitekt Villem Seidraga tuba maast laeni täis ja jõutud siis järeldusele, et arhitekte läheb igal valitsusel ikka vaja. Ehk ei saadetagi Siberisse. Nii läkski.
Kuuekümnendatel kerkinud noorest kirjanduspõlvkonnast käis Vetemaa kõige enam läbi Andres Ehini, Paul-Eerik Rummo, Teet Kallase, Jaan Kaplinski, Jaak Jõerüüdi ja ju siis ka Viivi Luigega. Hiljem ka Mati Undiga. Teistel aladelt olnud kah sõpru: Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jüri Arrak, Tiiu Pallo-(Vaik), Marju Lauristin? Kokku saadi vahetevahel Kuku-Klubis, Tartus olles Werneris või ülikooli kohvikus, aga ka mujal. Vetemaa lemmikpaigaks, stammlokaliks, Tallinnas olnud kunagine Feischner (omanik ise oli muide komponist, Heino Elleri üks esimesi õpilasi) ehk toonane kohvik Tallinn, kus pakuti odavat kuiva veini. “Rubla eest sai terve pudeli Gruusia kuiva! Õllekann maksis muide 22 kopikat, kohv praktiliselt mitte midagi.
KGB METAMORFOOSID
Kas hirmu jälgi noortes tol ajal veel oli? “Hirm oli üle suures osa üle läinud,” vastab Vetemaa. Isiklikult arvab ta, et tema hirm sai otsa juba umbes 50ndate keskpaigas. Kunagist Westholmi, tollast 22. keskkooli, lõpetades tegi kogu klass endale lõpusõrmused vestu värvide punase ja musta ning kahekordse v-ga. Seda tegu loeti tollal organiseeritud kuriteoks ning Enn Vetemaa pinginaaber – kelle nime, üdtuntut, ei pea Enn Vetemaa siiski dikreetsusest vajalikuks nimetada – viidi Pagari tänavale ülekuulamisele. Eks ta olnud hirmu täis, sest sealsetes jubedustest, tõestisündinuist, teati ju palju rääkida. Pinginaaber aga naases tervelt ja naeratadeski – oli olnud päris puhas ja viisakas paik, inimesed, kas nüüd just haritud, aga viisakad küll. Stalini surm muutis nähtavasti palju. Pagaris olnud hele mööbel, laual “Pilt ja Sõna” ning “Abiks Agitaatorile”? Ei tundnud leiburipoisid muud huvi (pinginaabri puhult) kui et kes need hõbesõrmused haltuurakorras oli valmistanud. Kust ta võis hõbedat saada? Ei pinginaaber teadnud midagi.
Vetemaa esimene lühiromaan “Monument” ilmus 1965. aasta algul “”Loomingu” Raamatukogus”. “Kogu asi eriti lihtsalt ei läinud. Suur ja juhuslik õnn.”
Ühel hommikul läks Vetemaa Viru tänaval tollase kino Oktoober kangi all asunud sööklasse Central eelmise päeva sünni päevast tekkinud kerget pohmakat õllega üle käima. Korraga ilmub tema lauda keegi kenas, kergelt kortsunud ülikonnas parasjagu purjus mees, tutvustab end ja räägib, et on Glavlitist ning vabandab kangesti, kuna olevat Vetemaa esikromaani ilmumise oma allkirjaga ära keelanud? Aga saagu Vetemaa aru, et ta lihtsalt polevat saanud muud teha.
“Kahju. Aga saan aru küll.” Hakatud koos edasi napsutama – juba Harju kohvikus, kui Vetemaal olnud täpselt nii palju raha, et pudel konjakit osta, mis koos tilgatumaks ka joodi. Kuna uus tuttav – Krents – oli juba enne parasjagu jokkis, leidnud Enn palitutaskust veel natuke raha ja ostetud pudel kaasa. (Krents püüdnud loorbereid lõigata Leningradis kooolitatud lavastajana, kuid joonud ennast reeglipäraselt just igaks esietenudseks silmini täis. Nii ei tulnud lavastajaameti pidamisest midagi välja. Muidu haritud ja ilmselt ka andekas mees maandus lõpuks Glavlitis.
GLAVLITI JÕULUKINK
Nõnda istutud tundi neli-viis. Sõprus muutus sedavõrd kangeks, et Krents kutsus Vetemaa enda poole külla. Mindigi – konjakipudel taskus üheskoos Mustamäele, Krentsi koju. Seal aga kuulutanud olulist posti pidav Krents: “Persse see valu vaev! Las nad lasevad mind lahti, sitta sellest! Telli takso, ma lähen Glavlitti tagasi!” Vetemaale tuleb meelde, et olid jõulupühad, ilusat lund langenud. Glavlitis võtnud Krents, kes vaevu jalul püsis, templi “LUBATUD” kaasa ja koos mindi “”Loomingu” Raamatukokku”. Toimetaja Otto Samma istunud seal koos Lembega (Hiedeliga) laua taga, kojumineku mõtted peas, sest kell olnud ligi neli. Krents võtmud lühiromaani poognad kätte, taarunud toimetaja laua juurde ja pannud templiga vägeva partsuga ära. Et nüüd siis LUBATUD! Lembe olnud näost valge?
“Vaat kus ikka juhus!” imestab Vetemaa veel tänagi. “Kui mul poleks sel hommikul pohmakat olnud, poleks ma selle mehega kokku saanud, ja vast läinuks mu elu hoopis teist rada.”
Algul ründasid kohalikud tagurlased eesotsas Eduard Pälli ja Endel Sõglaga – paraku ka Hans Luik seenior, keda Vetemaa küll tagurlaseks ei pea – Ennu lühiromaani raevukalt. Kaitsenud aga Lembit Remmelgas ja Juhan Smuul. Superskandaali tekitanud see parteilasest karjeristi, aga muidu sümpaatse inimese lugu “Monument” küll. Siis tõlkis Leon Toom teose vene keelde ning pärast seda, kui see oli saanud Moskvas aastapreemia kui parim rahvuskeeltes kirjutatud romaan ning lavastatud veel ka Valeri Fokini poolt Sovremennikus, kindlustus Vetemaa positsioon kodumaal kohe. Kus sa selle mehe kohta halba tohid öelda, kes tsaarilt kiita saanud??!
“Kohapeal mul tsensuuriga enam üldse mingit pistmist polnud! Olin nagu püha lehm.” Krentski sai ainult käskkirja ning kui tal edaspidi käsi just hästi ei käinud, polnuvat süüdi Vetemaa oma romaaniga, vaid pigem mehe padujoomine.
KENA ILMAVAADE
Võtame käsile Enn Vetemaa “pärispatu” ehk parteisse astumise 1965. aastal, huvitaval kombel just pärast Monumendi ilmumist. “Ma ei salga, et läksin parteisse päris heal meelel. Üks mu oluline maaailmapildi kujundaja oli Uku Masing, kes luges kommunismi kõige kenamaks maailmavaateks. Pidas teda ainult liig utoopiliseks ja teostamatuks.” Kui kommunismist edasi lobisesime, tunnistab Vetemaa, et talle endale meeldiks kommunismi juures eriti see, et selle võimalik-võimatu kehtimise puhul kaoks maailmast raha.
“Minu elus ei muutuks siis vist suurt midagi. Minu toidukorv jääks samaks, jooksin sama cabernet savignon’i, tõmbaksin neid samu suhteliselt “proletaarseid” Bellmanni sigarillosid LIGHT, mis tänagi, juustumarki ei muudaks, keskmise klassi auto mul on olemas, korteriga kõik kombes, Niguliste torn akna taga, mis siin rääkidagi. Minu eas vara eriti juurde ei ihata, kuulsust olen elus kah natuke tunda saanud – teoseid kahekümne kahes keeles. Üle hulga aja – kolmandik sajandist möödas – asusin jälle komponeerma, kammermuusikat ja ka orelile,” mõtiskleb Enn Vetemaa. Ja lisab, et Masing oli talle alati rõhutanud, et kommnismi ei tohi mingil juhul Vene riigiga seostada – neil polevat midagi ühist! Kui midagi natuke olnudki, siis ainult 1918.-1919. aastal, kui räägiti maailmarevolutsioonist.
“Muidugi oleksin ma meelsamini astunud hoopis Prantsuse komparteisse,” meenutab Vetemaa oma 40-aasta tagust sammu. “Tolles parteis olnuks ees olnud näiteks Picasso, Sartre ja teised. Meil oli Andresen väga stiilne, kuidagi prantsuse moodi kommunist!” Aga Vetemaagi ajal olid büroos vahvad mehed – Jaak Jõerüüt ja Toivo Tasa, Andres Ehin, Teet Kallas ja tulise loomuga, romantiline, vast natuke lapsemeelne Rein Veidemann. “Kirjanike parteiorganisatsioni ohjamine oli vaata et mu tähetund,” möönab Vetemaa mõnigase sarkasmiga, “ma polnud enne seda olnud ei oktoobrilaps, pioneer ega ka oktoobrilaps. Sugupuugi rahvavaenuliku maiguga. Ning keskkoolipäevil olin ka ise üsna venevaenulik – eriti vanaisa pärast.” Jah, Kirjanike Liidu parteialgorganisatsiooni juht Vetemaa oli ja ei kahetse seda mitte üks raas.. Nüüd on temast kui mõõdukast on saanud sots? “Sotsid ning kommunistid ei salli teineteist mitte kusagil. Kuid ma olen kindel, et kommunistlik partei luuakse mõne aasta pärast Eestimaal taas – selle partei olemasolu on ikkagi demokraatia mõõdupuu. Meil siin taheti vahepeal kommunism kui maailmavaade hukka mõista. See oleks olnud naivismi tipp – mõista võib ja tuleb(!) ikkagi kommunismi nime all tehtud tegusid. Aga maailmavaadet?! Nonsens. Isegi täielik stubborn, jäärapea Zuroff ei ole kunagi tahtnud hukka mõista neid, kes tema kombel judaistid ei ole. See tähendab luterlasi või katoliiklasi jne. Ja nende kohta, kes Jeesuse Kristuse ristilöömises osalesid, ta kah andmeid ei kogu. Sapienti sat.”
KAS SA EI TAHA OLLA?
Vetemaa ajal olid kirjanike liidu parteikoosolekud põhiliselt lahtised. “Seal räägiti rahvuslikest värkidest, eesti keele saatusest, koguni genotsiidist? Ning meil olid sagedasteks külalisteks parteitud, isegi keskkoolide vanemate klasside õpilasi istus tagumises reas.” Vetemaa räägib, et partorg oli kasulik olla juba sellegi pärast, et KGB partorge mingite ettepanekutega kaastööks üldreeglina tülitada ei tohtinudki. Ka rahvakunstnikke mitte. Neljanda osakonna mehed käisid kord kvartalis Ennu külastamas küll, n.ö. uudiseid pärimas. “Ju nad siis pidid. Tutvustasid end viisakalt ja käitusid Kirjanike Liidus comme il faut.” Neile olnud Ennul hea vastata, et mis uudist siin ikka olla saab – neil on ju saali kõrval raadiokabinet, kust te meie koosolekuid nagunii lindistamas käite. Avalik saladus. Ega nad seda eitanudki. Koosolekud olid asjalikud ja mõistusepärased, sest Stalini-aegsed kommunistid a la Laosson või Mälk olid siis juba täiesti tagasi tõmbunud. KGB-ga otseselt seotud mees ja siiski muide väga andekas dramaturg Egon Rannet oli loomulikult parteitu.
Ivan-Johannes Käbin, kes ministreid vahel päris hullusti sõmas, oli loominguliste liitude esindajate vastu lausa aupaklik. Ta pidas, muide lugu ka noore Paul-Eeriku luulest. “Koosolekuist veel – Uno Lahe juttu ei saanud mina kuidagi pidama, partorgil ja ta vanal sõbral, legendaarsel Vanapal olid aga tihti lõhnad juures. Siiski mitte liiga kanged.”
VANAPAGANA MÕNUS PÕRGU
Just Vanapagan oligi see, kes 60ndate algul Vetemaa Küsimuste ja Vastuste nimelisse, nüüdseks juba unustatud väljaandesse tööle kutsus. Peatoimetaja Harald Haug oli umbes sama tüüpi vana kommunist nagu Nigol Andresengi. Küsimused ja Vastused oli Eesti Kommunisti nn tütarväljaanne. Ilma parteisse astumata oli sellises töötamine pikka aega muidugi võimatu lihtpõhjusel – ühtelugu olid toimetuselaual paberid pealdisega “Täiesti salajane”. Kuigi seal tavaliselt mingi jama oli, ei tohtinud seda parteitu lugeda.
Räägitakse, et tolle ajakirja küsimused olid toimetuse enda poolt esitatud?
“Üldjuhul polnud,” teab kunagine ajakirjanik Vetemaa rääkida. “Kui näiteks mind huvitasid kaktused, kirjutasin tõesti nii küsimuse kui vastuse ise. Aga ilmtingimata kohustlikud tähtpäevade märkimised olid toimetajate vahel ära jagatud.” Vanapagan tegelnud esimese maiga, Vetemaale jäid kaevurite ja tankistide päev. Tema otsustanud kaevurite päeva kohta noore ja sinisilmsena koguni midagi esseistlikku kirja panna – ikka põlevkivivärk ja tema ise keemik-orgaanik. Haug vaadanud loo üle ja öelnud, et nii ei lähe see kohe mitte .Vaadaku järgi mis on enne sel teemal kirjutatud. Vetemaa vaatas ja taipas – kogu aeg on käigus täpselt üks ja sama lugu, ainult et mõned lõigud on igal aastal teise kohta tõstetud! Mis viga seda igavest lugulaulu väikeste variatsioonidega korrata. Haug vaatas ja oli rahul: “Oled nähtavasti ära õppinud!” Kord päevas käis Vetemaa koos Vanapaganaga toimetusest n.ö. viisakuse pärast läbi. Kuu aja töö ära tegemiseks ei läinuvat rohkem kui kolm päeva. Selle meeldiva ametiposti pidanud Vetemaa maha panema kuna seoses konservatooriumi lõpetamisega kompositsiooini erialal ja ka tema mõnigase kirjandusliku edu tõttu suunati ta diplomijärgselt TV-sse.
NOMENKLATUURI SATTUMINE
Esimese aasta töötas ta kirjandussaadetes toimetajana Ingrid Rüütli ema Karin Ruusi käe all. Hiljem pani teleülemus härra (justnimelt härra!) Leopold Piip Enn Vetemaa kirjandusja kunstisaadete peatoimetajaks. “Sattusin nomenklatuuri!” Sel kohal oli ta umbes kolm aastat. Siis hakanud tal Piibust kahju. Nimelt sai isand Piip pärast Ennu allkirjaga viseeritud saateid Valges Majas pidevalt nahutada. Vetemaa juhitud teleteatrisse nimelt tollased vene kaasaegsed tükid ei sattunudki, oli Mro?ekit ja Dürrenmatti ja vene emigrante. Piip soovitanud lõpuks Vetemaal viisakalt justloodavasse Eesti Telefilmi üle minna. “Seal hakkasime Nõmmikuga filme tegema ja tehtud sai neid oma pooltosinat küll.” “Mehed ei nuta”, mille erudeeritud kriitikud kohutavalt labaseks tunnistasid, on pikkamööda eesti komöödiaklassikaks saamas.
Miks on saanud kuuekümnendad kuldse sära?
“No ega nad majanduslikult nii väga kuldsed olnud, aga Gulage enam polnud, Jaan Krossil ilmus “Söerikastaja” ja ega maal elu nii hull olnudki kui täna. Ning kirjanikuamet tõi nii hästi sisse, et ma ei teadnud mõnikord, palju mul raha üldse on. Muidugi polnud mul nii palju raha, kui Rannetil,” võtab Vetemaa veidi tagasi. Samas polnuvat rahaga õieti midagi peale hakata – kaubavalik poodides olnud vägagi piiratud. Paremat kraami toodud välisreisidelt. “Nojah, kui ikka kuidagi nagu tuntud ja loodetavasti usaldatav olid. Ja sind lasti reisida. Veel üks asi – minu korteriküsimus, olin just noor isa ja polnud meil Evega omaette korteritki – lahenes kähku. Sain viietoalise. Oleksin lausvariser, kui väidaksin, et minu parteistumisel teatud majanduslikke tagamõtteid polnud. Mis mul häbeneda peaks olema. Privileegid muidugi eksisteerisid, nagu ajaloos nad alati on olnud. Ja ka tulevikus saavad olema. Aga ma ei arva, et nad eriti silmapaistavad suured olid. Rahaliselt mitte. Karl Vaino kuupalk oli 700 rubla ja minu ema pension 120 rubla,” arutleb Enn Vetemaa. Intelligentsi äraostmise, mida ju kangesti oleks kusagil näha tahetud, teinud Vetemaa meelest võimatuks tugev rahvusliku ühtsuse tunne, mis tänaseks on pea täiesti kadumas.
PUDEL PEEGLISSE
Kogu hapra sotsialismiusu hävitas aga kurikuulus Praha kevad. “Teet Kallas sattus hullumajja, mina oleksin kergesti vangigi võinud minna. Olin parajasti Koplis. Salme kohvikus, kus istus tavakohvikuliste hulgas seekord ka erakordselt palju siniste punatriibuliste pükstega julgeolekumehi. Just siis, kui saime teada, et vene tankid on Prahas. Õudne hakkas, kuigi olin võrdlemisi täis. Ja pettumus ja viha. Igatahes viskasin shampusepudeli vastu peeglit (ebaviiskas küll!) ning seejärel pühkisin kogu laua nõudest tühjaks. Kinni nad mind ei võtnud. Teet Kallas oli näost valge ja viis mu kohe minema. Dubceki sotsialismi levimislootuste kadumine mõjus valusalt.” Kuuekümnendad olid läbi saanud – nii või teisiti. “Meid oli rängalt petetud! Nagu oli arvata! Ent siiski oli minu noorus ja keskiga päris toredad, elasin huvitaval kuigi vaevalt et just kuldsel ajal.”