Leedu riigikorralduse kõige tähtsam erinevus meie omast seisneb selles, et seal valitakse president – ilma võimuta riigipea, nagu meilgi Eestis – rahva poolt otse. (Teine tähtsam erinevus seisneb selles, et Leedus kasutatakse Saksa tüüpi valimissüsteemi: 71 saadikut valitakse ühemandaatilistes ringkondades, 70 saadikut aga kandidaatide nimekirjade alusel proportsionaalselt.) Presidendi otsevalimine on maailmas väga levinud, seepärast on kogunenud ka laialdane kogemus, kus ja kuna see süsteem “töötab” hästi, kus aga on andnud ebasoovitavaid tulemusi. Kogemus ise on aga selline: presidendi otsevalimine ei ohusta riiki, kui on täidetud üks kahest tingimusest. Esiteks: need, kellel on õigus seada üles presidendikandidaate, ei sea kunagi kandidaadiks ühtki isikut, kes presidendiks ei sobi. Või teiseks: kodanike poliitiline haridus on niivõrd suur, et ei ole hirmu, et esitatud kandidaatide hulgast saab valituks presidendiks halvasti sobiv isik. Leedus praegu toimuv kinnitab taas seda kogemust.
LEEDU PRESIDENT
Pannakse pukki nii, et iga viie aasta tagant toimub üldrahvalik valimine, kus kandidaate saab üles seada 20 tuhande kodaniku toetusallkirjadega. Kui valimise esimese voorus ei võta keegi nõutavat häälteenamust, tuleb teine voor, kus kandidaatideks on kaks esimeses voorus kõige enam hääli saanut.
Esimesed kümme aastat töötas see süsteem hästi. 1992. aastal võitis Algirdas Brazauskas, Leedu NSV kompartei omaaegne juht. 1997. a. jaanuaris sai presidendiks USA päritoluga Valdas Adamkus. 2002. aasta lõpus oli üles seatud 17 kandidaati. Nende hulgas oli favoriidiks ametiolev president Adamkus, kes sai valimise esimeses voorus 36 % hääli. Teisena läks valimise teise vooru Ronaldas Paksas, kes sai veidi vähem kui 20 % hääli. 5. jaanuaril 2003|. a. toimus teine voor ja selle tulemus oli kõigi jaoks üllatus: Paksase poolt hääletas 55%.
MIKS PAKSAS SAI PRESIDENDIKS?
Tüüpiline parlamentaarriigi president on vanem ja teenekas riigimees. Paksas aga on alles 47 aastane lennunudusinsener ja -sportlane. Tema ebatavaliselt kiire poliitikukarjäär algas 1997, kui ta valiti Vilniuse linnanõukogusse. 1999 oli ta juba Vilniuse linnapea. Parlamenti jõudis ta aastal 2000. 2000-2001 oli ta kaheksa kuud Leedu peaminister. Paksasel on omaenda erakond – liberaaldemokraatlik partei, millel on praegu Leedu parlamendis 15 kohta. Nii Paksas kui tema erakond on populistid. Paksase erakonnaga sarnanevad meie Res Publica valimiseelsed loosungid. Paksasele endale aga Eestis poliitikas paralleeli ei ole. Keskerakonna ja rahvaliidu juhid sarnanevad veidi Paksasega oma taotlustes mõjuda “väikeste inimeste” esindajatena ja koguda rahulolematute protestihääli.
Paksase populism üksi siiski ei seleta tema valimisvõitu. Tema kampaania oli hästi rahastatud ja energilisem kui teistel ning tõi valimiskastide juurde palju inimesi, kes tihti kipuvad hoopis kõrvale jääma, aga kui siiski tulevad valima, siis annavad hääle pigem mitmesugustel muudel kui erakondade poliitilisi programme hindavatel põhjustel: elu muutumisega mitte rahul olevad vanemad inimesed, sportlikkust hindavad noored jne.
PRESIDENDIVALIMINE JA RAHA
Leedu valimiskomisjoni koduleheküljel avaldatud presidendivalimise finantsaruandes on kandidaadid deklareerinud kulusid 9,667 miljonit litti (umbes 44 miljonit EEK). Väiksem osa sellest on kandidaatidele antud riigi poolt, suurem osa aga saadud annetustest. Valimise võitnud R. Paksas on deklareerinud kulusid 3,287 miljonit litti (umbes 15 miljonit EEK), V.Adamkus 3,069 miljonit. R. Paksase kampaaniale tehti annetusi veidi rohkem kui kulutati, V. Adamkuse kampaania aga lõppes rohkem kui 1 miljoni puudujäägiga.
Leedu vaatlejad aga on väitnud, et ametlikud kulude arvud ei saa olla usaldusväärsed, sest valimiskampaanias tehti ka kulutusi, mida ametlikult ei deklareeritud.. Kuidas mõõta abi, mis seisneb selles, et antakse kasutada lennumasinat? Või kui näiteks levitatakse ilmselt agiteerivat trükist, mis aga on trükitud hoopis naabermaal ja ei ole teada, kes selle on tellinud ja kui palju selle eest maksnud? Mida peaks sellest arvama? Seadusega keelatav niisugune asi vist olla ei saa… Need kogemused võiksid olla õpetuseks meie noorpopulistidele, kes räägivad seaduses valimiskampaaniate kulude ülempiiri kehtestamisest. Vaba majandusega ühiskonnas ei ole taoliselt piirangust möödahiilimine mingi probleem. Legaalne ülempiir tähendab lihtsalt seda, et seda ületav kulutuste osa surutakse “põranda alla”.
BORISSOVI KODAKONDSUS
Leedu kriisi käivitas üks R. Paksase kampaaniafondi tehtud suurannetus: 1,2 miljoni litti – seega umbes 5 miljonit EEK.
Just nii suure rahalise annetuse tegi Paksase tuttav ärimees Juri Borissov, kelle kätte on läinud Leedus nõukogude aja pärandina tegutsev helikopteritehas, millega oli viimastel aastatel olnud terve rida pahandusi, kuna selle toodangut on müüdud mitmesugustesse diktatuuririikidesse. Borissov ise oli neil aastatel mingitel põhjustel vahetanud mitu korda kodakondsust – võimalik, et selleks, et saavutada maksukoormuse vähenemist. Pool aastat pärast Paksase presidendiks saamist esitas ta soovi saada Leedu kodakondsus ja Paksas tegi ka kohe kiire otsuse. (Leedus annab kodakondsuse välismaalasele president. Selline kord, et kodakondsus antakse presidendi otsusega, on maailmas küllaltki tavaline. Meil Eestis oli ka Pätsi aegse kodakondsusseaduse järgi asi teisiti: kodakondsuse andmise otsused tegi valitsus. Ja ka praegu jätkub meil ennesõjaaegse kodakondsusseaduse traditsioon.)
Kui Paksase sellesisuline akt teatavaks sai, siis ei olnud mitmed riigiasutused rahul Paksase otsuse protseduurilise ja juriidilise küljega, oponendid aga tõstsid Paksase vastu süüdistuse, et tegemist oli annetuse eest tasumisega, korruptsiooniga. (Hiljem Leedu kõrgem kohus tühistas Borissovile kodakondsuse andmise, kuna sellega oli rikutud seadust.)
LEEDU IMPEACHMENT
Leedu põhiseadus näeb ette presidendi ametist tagandamise võimaluse, kui president on oluliselt rikkunud põhiseadust. Selle kohta kehtib Leedus eraldi seadus, mis on kehtestatud juba kümmekond aastat tagasi, kuid mida seni praktikas veel kordagi proovitud ei olnud. Presidendi ametist tagandamise protseduuri põhilised elemendid on järgmised. Kõigepealt peab suur rühm parlamendisaadikuid esitama presidendi tagandamise ettepaneku. Seejärel toimub parlamendis spetsiaalse uurimiskomisjoni moodustamine, mis kogub tõendid ja sõnastab süüdistused. Lõpuks peab selle töö tulemusel peab toimuma presidendi tagandamise otsustamine.
Presidendi tagandamise protseduur algas novembris väga jõuliselt: tagandamisprotsessi algatusel olid üle poolte parlamendiliikmete allkirjad, 86 nime 141-st.
Protseduur ise aga osutus palju aeglasemaks, kui keegi oskas ette näha. Alguses arvati üldiselt, et selleks läheb ehk paar kuud. Kuid seadus annab süüdistatavale presidendile laialdased võimalused kaitseks ja nii Paksas ise kui tema toetajad on kasutanud ära kõik võimalused, ka protseduurilised, et parlamendikomisjoni tööd pikemaks venitada. Siiski on parlamendis kolme kuuga valminud süüdistus ja uurimiskomisjoni aruanne. Kuid erinevalt USA kongressist ei ole Leedu parlamendil kohtu funktsiooni ja tagandamisotsuse vastuvõtmine sõltub Leedu kõrgemast kohtust, kes peab langetama otsuse, kas on toimunud põhiseaduse rikkumine ja kas see on olnud tõsine.
Praegu üldiselt ei kahelda, et Paksase tagandamiseks on nii jõudu kui õigust, kuid ka kõige optimistlikumad kommentaatorid ei arva, et Paksase tagandamine võiks toimuda enne kahte-kolme kuud.
MILLES PAKSAST SÜÜDISTATAKSE
Süüdistused Paksase vastu taanduvad sellele, et ta on – alates valimiskampaania annetuste kogumisest – pannud ennast olukorda, kus talle on olnud võimalik avaldada lubamatut mõju. Ning kuna ta on Leedu president, siis sellega on pandud kogu Leedu riik olukorda, kus kahjustatakse Leedu huvisid, sealhulgas ka julgeolekuhuvisid ning kus Leedule võidakse avaldada lubamatut mõju.
Viimased neli kuud on Leedu ajakirjandus olnud täis rohkem või vähem olulisi lugusid presidendi ja tema sõprade ning kaastööliste tegudest. Süüdistuste tõenditena on esimese rühmana kodakondsuse andmise küsimused, millest olulisim on juba kirjeldatud Borissovi juhtum.
Tõendite teine oluline rühm puudutab hulka juhtumeid, kus Paksas olevat püüdnud mõjutada privatiseerimise käiku oma tuttavate ja sõprade (kelle puhul ka on tegemist valimiskampaaniale annetajatega) huvides ja kelle puhul on väidetud sidemeid mittesõbralike riikidega või kuritegelike ringkondadega. Kui meil Eestis on privatiseerimine lõppenud ja sellega seotud närvilised ajad möödas, siis Leedus privatiseerimine alles käib ja toimub just selliste tööstus- ja infrastruktuuri objektide erastamine, mis on eriti julgeolekupoliitiliselt väga sensitiivsed. Levivad hirmud, et need võivad sattuda ebasõbraliku (peamiselt Vene) väliskapitali kätte. Õhkkond sarnaneb Eestile lähiminevikus, kui päevakorrasoli raudtee ja elektrijaamade privatiseerimine.
PAKSASE ENESEKAITSE
Ajast, mil algasid süüdistused Paksase vastu, on Leedu tuntumad tegelased kutsunud teda üles ise ametist tagasi astuma. Paksas on sellistele üleskutsetele jõuliselt vastu vaielnud ja olnud aktiivses vastutegutsemises. Selleks annab presidendi amet talle head võimalused. Samuti on tal aega, sest kriisi algusest peale on praktiliselt lakanud kõik presidendi olulisemad ametikohustused.
Paksas on kogu aeg energiliselt mööda Leedut ringi sõitnud, kohtunud inimestega ning organiseerinud kodanike toetust. Tema sõnum on, et ta on langenud poliitiliste vastaste vandenõu ohvriks. Leedus on vaja lüüa kord majja, selleks aga on vaja minema lüüa “isehakanud”, ennast eliidiks pidavad korruptandid parlamendist. Paksase toetajad korraldavad demonstratsioone ja aeg-ajalt sõidutatakse bussitäite kaupa “lihtsaid kodanikke” provintsist pealinna avaldadamaks meelt parlamendi vastu ja presidendi kaitseks.
Leedu ühiskond on teravalt polariseerunud kaheks enam-vähem võrdse suurusega osaks. Üks jaanuari küsitlus sai tulemuseks – umbes 53% Paksase lahkumise poolt, umbes 43% vastu ja vaid umbes 5% erapooletuid.
LEEDU TEEL KONFLIKTI POOLE
Viimase kuu ajaga on võitlused presidendi ümber tasapisi muutunud juba uue presidendi valimise kampaaniaks ja ka parlamendivalimiste kampaaniaks.
Kui president ametist tagandatakse, siis asub Leedu seaduse kohaselt tema ülesandeid täitma parlamendi esimees, kuulutatakse välja uue presidendivalimised, mille esimene voor toimub kahe kuu pärast. Seega võiks oletada, et uue presidendi valimine leiab aset kesksuvel.
Leedus on tekkinud võimalus, et Paksas seatakse uuesti presidendikandidaadiks ja et ta võidab taas presidendivalimised. Oletatavasti ei ole Leedu seadustes selgesõnalist keeldu, et ametist tagandatud president ei tohi uuesti kandideerida. Kui nüüd Leedu parlament peaks võtma ette seaduse vastava täiendamise, siis ei saa välistada, et see võiks kallutada valijaid just Paksase toetajate leeri. (Eesti ajaloos oli juhtum, et 1933. a. parlamendi poolt vahetult enne vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu rahvahääletust võiduks nõutava häälteenamuse tõstmine mõjus nii väljakutsuvalt, et see võis olla hääletusvõidu üks olulisemaid põhjusi.)
Nii paistab presidendi valimine nihkuvat samale ajale järgmiste korraliste parlamendivalimistega augusti lõpul või septembri algul. Parlamendivalimiste kampaania on sisuliselt juba käima läinud ja paistab, et selle sisuks saab Paksase küsimus. Paksase liberaaldemokraatlik erakond ei ole ainus populistlik partei Leedus. Presidendiskandaali taustal toimub praegu populistlike parteide organiseerumine ja tugevnemine. Õhus on ka ühinemise või koalitsiooni ideed, et Paksast pooldavad populistid läheksid parlamendivalimisele ühiselt. Poliitikavaatlejad ei välista, et populistid – eriti kui neil õnnestub minna valimisele ühe erakonnana – võivad võita Leedu parlamendis absoluutse enamuse. Selle prognoosi taga on kogemus, et traditsioonilist parlamentaardemokraatiat pooldavad erakonnad, kes praegu tegutsevad küll parlamendis Paksase tagandamisel enam vähem üksmeelel, on muudes küsimustes üksteise suhtes väga kriitilised, valimistel lausa võistlejad. (Praegu on Leedus võimul sotsiaaldemokraatide ja sotsiaalliberaalide koalitsioon, peaministriks sotsiaaldemokraatide liider A. Brazauskas. Opositsioonierakondadest on olulisem konservatiivid, juhiks Arvidas Kubilius, kelle hulka kuulub ka rahvusvaheliselt kõige enam tuntud Leedu poliitik Vytautas Landsbergis.) On tõenäoline, et võistluses populismiga jäävad nad kaotajaks.
LEEDU DEMOKRAATIA TULEVIK
Tagandamisürituse algusest on Leedu riik olnud välispoliitiliselt äärmiselt ebamugavas olukorras. Maailm on lõpetanud president Paksasega läbikäimise ja ootab tulemust. Kogu selle aja jooksul ei ole toimunud ühtegi presidendi visiiti välimaale, samuti on jäetud ära kõik riigipeade visiidid Leedusse.
Leedus sisepoliitiline olukord sarnaneb sellele, mis oli Eesti poliitikas aastal 1933 ja mille tulemusena tookord kukkus kokku 1920. a. põhiseaduse alusel kestnud riigikord. Oluliseks erinevuseks on siiski see, et tookord oli vapside liikumise taustaks majanduskriis, mis oli paisanud suured hulgad vaesusesse. Praegune majanduslik olukord Leedus on aga nagu meil Eestiski – rahuldav. Leedu majanduskasv on viimase aasta jooksul olnud kiiremgi kui meil.
Kui 1991-92 pandi põhiseaduse assamblee töös uude põhiseadusesse kirja Eesti riigikorraldus, siis siinkirjutaja kuulus nende hulka, kes teadlikult püüdlesid niisuguse riigikorralduse poole, kus oleks välistatud riigisiseste konfliktide võimalused. See ka õnnestus ja Eesti riigikorraldus on üles ehitatud lähtudes riigi institutsioonide ja asutuste koostöö põhimõttest. Senised 12 vabadusaastat ei ole meile veel vastupidist kogemust toonud.
Leedu vabariigi presidendi institutsiooni oli aga algusest peale sisse ehitatud riigisisese konflikti võimalus. Ei meie ega ka Leedu põhiseaduste koostamisel ei osanud keegi arvesse võtta valimiste rahalist külge ja sellega seotud võimalikke ohtusid. Praeguseks on selge, et Leedu presidendivalimise praktika sunnib kandidaate hankima ülisuuri eraannetusi, samas ei ole aga valimise võitnud ja presidendiks saanud kandidaadi käsutuses võimu ega võimalusi, mis võiks vastata annetajate huvidele. Eesmärkide ja nende saavutamise vahendite vahel on ületamatu vastuolu.
Eeloleval kevadel ja suvel Leedu ühiskonna polariseerumine ilmselt jätkub. Süveneb riigi kahe tähtsama institutsiooni – parlamendi ja presidendi – võimuvõitlus, nii et see varjutab kõik muud sisepoliitilised küsimused. Ei president Paksase ega tema kukutajate seisukohalt ei ole selge, mis võiks kasulikum olla: kas presidendi ametist tagandamine või tema ametisse jätmine.
Kui võidukaks osutuvad populistid, tuleb tõenäoliselt riigipööre, mille tulemusena praegune parlamentaarne demokraatia Leedus likvideeritakse. Välisvaatlejad on juba avaldanud arvamust, et siis kujuneb välja teistsugune Leedu, mis hakkab sarnanema pigem Venemaale, Ukrainale, Moldaaviale. Või isegi Valgevenele. Mitte aga Poolale või Lätile-Eestile.
Otsuse tegemine on Leedu valijate käes ja nende arukusest saab eeloleva suve lõpul olenema, kuhu suunas nende kodumaa tulevik – aga laiemalt ka kogu Ida-Euroopa tulevik – kulgeb.